Kommentaar: Eesti – kuhu teel? (1)
Arvamus 26 Oct 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kerly Krillo, TÜ majandusteaduskonna doktorant

Kerly Krillo on Erich Rannu perekonna stipendiumi tänavune võitja. (Vt. EE # 41). Stipendiumi taotlejad pidid mh kirjutama essee, mis selgitab kandidaadi arusaamist Eesti majanduslikust olukorrast ja arengu võimalusest ning eetika tähtsusest arengus.

Pärast taasiseseisvumist on Eesti majandus tulenevalt pidevalt muutuvatest oludest erakordselt kiiresti läbinud arengustaadiumid, mis paljudes riikides võtsid aega mitte aastaid, vaid aastakümneid. Vahetult pärast iseseisvuse taassaavutamist tuli seoses plaanimajanduselt turumajandusele üleminekuga põhjalikult muuta kogu majandussüsteemi, ettevõtted pidid püsima jäämiseks ning edu saavutamiseks leidma uued turud ning koostööpartnerid. Alates 1990. aastate keskpaigast oli Eesti majanduspoliitiliste otsuste ning muutuste põhieesmärk kohandada kogu majandussüsteemi vastamaks Euroopa Liiduga ühinemise nõuetele, mõned aastad hiljem tingis täiendava vajaduse struktuursete muutuste järele Venemaa finantskriis. Hetkel mõjutab otsuseid kiire majanduskasvu faas, mil tõusu jätkumise tagamiseks tuleb taas dünaamiliselt kohaneda kiiresti muutuvate oludega.

Nüüdseks on suur osa vaid 15 aastat tagasi liialt optimistlikuna tundunud eesmärkidest täidetud: Eesti on Euroopa Liidu täieõiguslik liige, kusjuures mitmetes aspektides nagu välisvõla madal tase või valitsussektori eelarve ülejääk, oleme liikmesriikide seas esirinnas. Arenenud riikide eeskuju järgides on üles ehitatud sotsiaalkindlustussüsteem, mis tagab elanikele kindlustunde, et ka raskuste ilmnedes on võimalik (vähemasti lühiajaliselt) loota riigi abile. Viimaste aastate majanduspoliitilised sammud on selgelt suunatud indiviidide aspektist vaadatuna sündivuse suurenemise soodustamisele ja inimeste vanaduspõlve kindlustamisele ning ettevõtete osas on tulumaksusüsteem ajendanud ettevõtteid pigem kasumit reinvesteerima kui omanike vahel jaotama, mis on pikas perspektiivis kahtlemata positiivne nähtus.

Samas on soodsa majanduskonjunktuuri tingimustes nii ettevõtted kui inimesed üha enam silmitsi küsimuste ning probleemidega, mida seni riigi ajaloos esinenud ei ole ja millele on ka teiste riikide kogemusele toetudes raske vastata. 1990. aastate lõpu tööpuudus on tulenevalt kiirest majanduskasvust nüüdseks asendunud pigem tööjõupuudusega, üha tihenev integreerumine ja globaliseerumine ning sellest johtuv konkurentsisurve sunnivad ettevõtteid otsima uudseid võimalusi ning lahendusi. Tundub, et Eesti majandus on jõudmas ühe ajastu lõpule ning üha enam on aktualiseerumas küsimus, kuidas minna edasi?

Riigid arenevad pidevalt ning näib, et sarnaselt inimese elutsükliga on ka riikide korral täheldatavad teatud arengufaasid. Kuna kiirete muutuste aeg, mil peamiseks arengumootoriks ja konkurentsieeliseks olid madalad tööjõukulud, on nüüdseks pigem möödumas, on Eesti üha enam silmitsi küsimusega, kuidas tagada jätkusuutlikku arengut ka tulevikus. Tundub, et siirdeperiood, mil konkurentsivõime baseerus suuresti madalatel kuludel, on lõppemas ja tootmine viiakse üle riikidesse, kus majanduslik olukord on nüüd, 21. saj. esimesel kümnendil sarnane Eesti arengutasemega 1990. aastatel.

Kiire majanduskasvuga kaasnenud palgakasv ajendab mitmeid suurettevõtteid, mille konkurentsieelis toetus seni siinsele madala kvalifikatsiooniga võrdlemisi odavale tööjõule, kolima tootmist Eestist madalamate tööjõukuludega riikidesse või asendama suhteliselt kallinenud tööjõu kapitaliga. Sisenõudluse pidev kasv, mis on viimastel aastatel olnud teine Eesti majanduskasvu oluliselt toetav tegur, aeglustub ilmselt laenumahtude kasvu aeglustumise tõttu lähiajal samuti mõnevõrra, kuna ühelt poolt on viimastel aastatel intressimäärad hakanud järk-järgult kasvama ja teisalt on pangad viimastel kuudel astunud võrdlemisi jõulisi samme laenude kasvu mahu mõningaseks piiramiseks, vältimaks majanduse ülekuumenemist. Seega peab ka Eesti arengus liikuma järgmisele astmele ning tõstatub küsimus, kuhu liikuda. Kas üks aste ülespoole, mille tulemusena jõutakse järele madalama elatustasemega n-ö vanadele (enne 2004. a Euroopa Liitu kuulunud) liikmesriikidele või püüda veelgi kõrgemale, nimetatud riikidest mööduda?

Võttes arvesse kultuurilisi eripärasid ja senise arengu kiirust, usun, et Eestil on potentsiaali saavutada ka teine stsenaarium. Seda juhul, kui suudetakse oskuslikult rakendada olemasolevat inimpotentsiaali, sest meil pole strateegilisi maavarasid nagu OPEC-i riikidel või soodsat geograafilist positsiooni nagu teatud Euroopa riikidel. Seega võiks edasise arengu märksõnaks pidada lojaalset töötajat.

See tähendab ühtlasi, et eetika ning viimasest tulenev partneritevaheline usaldus, millele Eesti majandusedu ka senini suuresti on tuginenud, on nüüdseks saamas stabiilse arengu tagamisel kriitiliseks teguriks. Vaid eetiline käitumine suudab tagada suhete pikaajalise kestvuse, sest usalduse olemasolu võimaldab majandustransaktsioone teostada märksa odavamalt kui usalduse puudumisel. Olukorras, kus traditsiooniliste kõrval on väga paljudel elualadel üha enam tähtsust omandamas uued, infotehnoloogial baseeruvad süsteemid, on eetikal senisest märksa olulisem roll ja see võib olla potentsiaalne nishsh, mis võimaldab Eestil tulevikus globaalses perspektiivis konkurentsivõimeline olla. See tähendab, et Eesti peab arengu jätkumiseks loobuma odava tööjõuga riigi mainest ning rahvusvahelisele üldsusele tõestama, et meie peamiseks eeliseks on kõrge inimkapitali taseme ning kiire kohanemisvõimega tööjõud.

Eelnevat aluseks võttes võib väita, et tulevikus peab areng ilmselt senisest enam tuginema inimestevahelisele usaldusele ning austusele ehk teisisõnu eetilistele suhetele. Tööandjad rõhutavad üha rohkem partnerluse tähtsust töötajatega ning töövõtjad leiavad, et palga kõrval on äärmiselt oluliseks motivaatoriks tunnustus tehtud töö eest. See ei pruugi alati olla materiaalne, piisav võib olla tunnustav lause või töötajate soovide ja ettepanekutega arvestamine. Sama kehtib ka suhetes klientide ning hankijatega. Olukorras, kus valikuvõimalused on tunduvalt avardunud, on iga (potentsiaalne) klient ning koostööpartner turg, mille nimel tuleb võistelda.

Selle turu hõivamiseks tuleb näidata, et ollakse konkurentidest parem ning efektiivseim võimalus seda teha on käituda nii inimese kui tööandja või -võtjana nii, et teisel poolel ei tekiks kahtlust valiku õigsuses. Olen üsna veendunud, et harjumuses peitub jõud ja majandusagendid on hakanud üha enam väärtustama stabiilseid pikaajalisi suhteid, mitte lühiajalist kasumit.

Võttes aluseks Eesti kiire ning dünaamilise arengu, võib kindlalt väita, et riigil on hoolimata konkurentsisurve tihenemisest potentsiaali majandusarengu stabiilseks tagamiseks ka tulevikus. Kuna eelmisel kümnendil Eestile edu taganud madala kvalifikatsiooniga tööjõule toetuv tootmine on loomuliku arengu tulemusena kandumas üle teistesse (madalamate tööjõukuludega) riikidesse, on tulevikus edu tagamisel ilmselt võtmeterminiteks kõrge kvalifikatsiooniga tööjõud ning partneritevaheline usaldus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus