Eesti Elu
Kommentaar: Eesti keel minu elus (1)
Arvamus 30 Dec 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2009/12/26697_1_t.jpg
KRISTIINA KASS,
Soomes elav eesti lastekirjanik mõtiskleb ema- ja isakeele teemal


Kakskeelsusest

Kunagi elasin Helsingis samas majas Eestist pärit neiuga, kes oli oma soome mehest hiljuti lahku läinud. Tal oli kooliealine poeg, kes oskas ainult soome keelt. Sest ema, see eesti neiu, rääkis lapsega ainult soome keeles, millel pealegi küljes tugev aktsent. Ma küsisin imestades, miks ta ometi pojaga eesti keeles ei suhtle, soome keele oleks laps ju koolis niikuinii ära õppinud. Aga ema kehitas õlgu ja ütles: „Ah, niimoodi oleme lihtsalt harjunud. Ei tahtnud lapsel kahe keelega pead sassi ajada.“

Selliseid inimesi on kahjuks palju. Ma olen näinud Itäkeskuse kohvikus emasid, kes räägivad oma lastega soome keelt slaavi aktsendiga. Mu enda meheõe nüüd juba 17-aastane poeg ei oska itaalia keelt, kuigi ta isa on itaallane. Sest isa, keda ei saa juba välimuse poolest, tugevast aktsendist rääkimata, kohe mitte kuidagi soomlaseks pidada, oli arvamusel, et lapsele aitab EMAkeelest küll. Ja purssis aga kangekaelselt oma kahe jalaga lonkavat soomet edasi.

Praegu poiss muidugi kahetseb, et jäi sellisest keelekümblusest ilma. Kehitab ükskõiksust teeseldes õlgu küll, et ah, mis siis, aga silmanurgast piidleb kadedusega oma väikseid tädipoegi, kellel on samuti isa itaallane ja kes praegu räägivad soravalt kahte keelt.

Ühest küljest on lihtne selliseid vanemaid hukka mõista. Tänapäeval ei saa ju keegi ainult ühe keelega hakkama, miks siis mitte lapsega kohe maast madalast kahes keeles suhelda. Veel tähtsam on aga see, et iga vanem peaks oma lapsega ikka oma emakeeles rääkima.
Teisest küljest aga ma natuke mõistan selliseid inimesi. Mitte niivõrd selle poolest, et nad oma lapsed ükskeelseks kasvatavad, vaid selle poolest, et nad ei taha avalikus kohas endale liigset tähelepanu tõmmata.

Välismaalasena võõral maal elamine ei ole ju alati lihtne, isegi mitte eestlasel Soomes. Isegi siis, kui oled soomlase nägu ja valdad puhtalt soome keelt, peab olema parasjagu enesekindlust, et oma lapse või mobiiliga näiteks keset soome kirbuturgu eesti keeles rääkida.

Mõned inimesed ju võib-olla vaatavad, et näe, jälle ühed vaesed eestlased, kes otsivad siit odavaid riideid. Kusjuures kirbuturud pole juba ammu enam ainult odavate asjade ostu-müügi koht. Aga minuealine mäletab veel idabloki inimesele ülevalt alla vaatamist liiga hästi, et end valju eestikeelse jutumulinaga reeta.

Muidugi ei suhtu suurem osa soomlastest eestlastesse enam nagu vaestesse sugulastesse. Helsingi kesklinnas, kus turiste ja sisserännanuid näeb-kuuleb igal sammul ja kes juba kasvõi välimuselt on hulga huvitavamad kui eestlased, ei küta ka eesti keel mingeid kirgi üles. Ometi on ka neid, kes eestikeelset jutuajamist kogemata pealt kuuldes kikitavad paljast uudishimust kõrva, et jutust ka midagi aru saada.

Keeleõppimisest

Mina olen pool oma elust Soomes elanud. See on see tavaline lugu, tulin 1990. aastal Helsingi ülikooli õppima, abiellusin soome mehega, sain kaks last.

Helsingis õppisin ma peaainena soome keelt ja kultuuri ja kõrvalainena eesti keelt ja kultuuri. Ja-jah, eks see ju veidi naljakalt kõlab, et puhas eestlane läheb end eesti keele alal Soome täiendama. Aga mul on selle üle praegu ainult hea meel, sest mu õppejõududeks olid sellised huvitavad isiksused ja oma ala tipud nagu Reet Kasik, Helle Laanpere, Tiit Kändler, Mati ja Tiiu Erelt jt.

Ma ei usu, et Eesti ülikoolides eesti keele õppimine kuigiväga teistmoodi käib, nii pidin minagi tüdimuseni grammatika-, etümoloogia- ja tõlkekursustel istuma. Aga kui ma seda poleks teinud, siis võib-olla ma polekski julgenud end hiljem emakeeles kirjalikult väljendada.

Oma lastega räägin ma loomulikult eesti keeles. Ma pole kunagi kahelnud, et mu tütred poleks võimelised korraga kahte keelt omandama või et teine keel lausa kuidagi kahjulik oleks. Lastega iga päev eesti keeles suheldes püsib ka mu oma suuline emakeeleoskus elujõuline. Kuidas ma saan siis kahetseda, et algusest peale lapsed kakskeelseks kasvatasin.

Soomes on Eesti juurtega lastel õigus saada ka koolis emakeeleõpetust. Helsingis on selleks muidugi kõige paremad võimalused, on ju eestlasi ja pooleestlasigi sealkandis kõige rohkem. Käisin kevadel kohtumas sealse Roihuvuori kooli eestlaste klassiga ja lausa lust oli kuulata, kui puhas keel kõigil suus oli. Olgugi, et suuremal osal lastest olid mõlemad vanemad eestlased, aga ikkagi.

Teine on olukord väiksemates linnades. Mu praegune kodulinn, Helsingist 60 km põhja pool asuv 45.000 elanikuga Hyvinkää, kus elab samuti rohkesti eestlasi ja muid vähemusrahvusi, oleks kindlasti rahul, kui kohustus võõrkeelsetele lastele emakeeleõppust pakkuda nende kohta ei käikski. Sest igasugune õpetamine mõjub halvasti linna rahakoti peale. Aga eriti praegusel ajal muretseb iga väike linn ja linnake, et kuidagi ots otsaga kokku tulla.

Eesti keele õpetamine käib Hyvinkääl niimoodi, et igast linna koolist kutsutakse enam-vähem samaealised lapsed kord nädalas ühte kooli kokku. Kuna minu kaheksa-aastane laps ei oska kahe bussiga teise linna otsa sõita, siis tuleb talle kolmapäeviti pärast tunde järele takso, mis tema ja ühe teise tüdruku sinna teise kooli sõidutab. Pärast eesti keele tundi toob takso nad jälle oma kooli juurde tagasi.

Iseenesest ju kena, et sellist emakeeleõpetust ja tasuta taksosõitu lastele võimaldatakse. Samas ma tean, et õpetaja palk ja koormus on liiga väike, et sellest ära elada. Miks? Sest eesti keele õpetuse saamise õigusega lapsi on linnas korralike rühmade moodustamiseks liiga vähe.
Ja ometi helistas mõne aasta eest ka mulle linna hariduskeskuse ametnik palvega, et vahest nõustun ma ametlike paberite peal vahetama oma laste emakeeleks eesti ja soome keele asemel ainult soome keele. Sest teate, niimoodi oleks linnale hulga odavam. Muidu me peame teile ju eesti keele õpetust pakkuma, aga linnal raha vähe.

Mu vanem laps tol ajal eesti keele tundides enam ei käinud, noorem aga veel ei käinud, sest oli lasteaias. Mina aga tegin soovitusele risti vastupidi ja võtsin laste paberitest hoopis soome keele maha. Kui lastel ainsaks ametlikuks emakeeleks eesti keel, siis ei saa keegi neile selle õppimise õigust keelata.

Lasteraamatute keelest

Lastekirjanikuna huvitab mind loomulikult eriti lasteraamatute keelekasutus. On juba kaua aega huvitanud, aga ka üllatanud ja vahel lausa vihastanud. Mul on riiulis uuemaid eestikeelseid lasteraamatuid, mida ma ei saa ikka veel oma nooremale tütrele unejutuks ette lugeda, sest ta ei saa jutust suurt midagi aru. Ei ole ju mõtet lugeda ette raamatut, mis võtab mitu korda tavalisest rohkem aega lihtsalt sellepärast, et ma pean iga kolmanda sõna ümber seletama või ära tõlkima.

Aastaid mõtlesin ma, et viga on minus. Et ma olen oma lapse eesti keele õpetuse unarusse jätnud, vahest kasutan liiga lihtsat keelt, võib-olla oleks ikkagi pidanud nõudma, et lapsed omavahel ainult eesti keelt räägiksid. Võimalik, et osaliselt nii ongi. Aga siis ma avastasin, et on olemas ka autoreid, kellel ei ole vajadust lasteraamatusse hulganisti võõr- ja moesõnu toppida. Ja ma otsustasin, et kui ka mina kunagi oma jutte eesti keeles avaldan, siis ma teen seda selliste sõnadega, mis on lapsele tuttavad ja arusaadavad.

Soomes on väga tervitatav traditsioon anda välja lasteraamatusarju üsna täpselt määratletud eale ja arengutasemele. On omad sarjad lastele, kes alles suuri tähti kokku veerivad, ja lastele, kes on just hiljuti trükiteksti lugema õppinud. Need on tihtipeale suurte tähtedega või silbitatud. Sellistes raamatutes on palju pilte ja vähe teksti ja see tekst on lihtsas keeles, aga sugugi mitte igav. Kuueaastase lapse jaoks pole ju midagi nürimat kui jutt stiilis: Pille sai kingiks palli. Pall on punane. Palliga on tore mängida.

Ja siis tulevad juba humoristlikud sarjad 7-8-aastastele, lausa põnevikud 9-10-aastastele ja hulgaliselt erinevaid looma-, seiklus- ja fantaasiasarju nn. raamatuneelamiseas lastele.

Tõlkimisest

Kui ma 19 aastat tagasi Soome elama tulin, siis mind ausalt öeldes häiris soomlaste komme asendada ülemaailmselt tuntud võõrsõnad omakeelsete vastetega. Eestlasena olin ma harjunud kasutama selliseid sõnu nagu eksperiment, perfektsionist või universum ja mulle ei jõudnud kohale, miks peaks need igati selged sõnad asendama selliste kohmakate või lausa naiivsete väljenditega nagu kokeilu, täydellisyydentavoittelija ja maailmankaikkeus.

Siis aga sain teada, et koolis õpetatakse juba väikestele lastele vanade tuttavate oleviku, ennemineviku, nimetava, omastava, osastava jm. asemel preesensit, pluskvamprefekti, nominatiivi, genetiivi ja partitiivi. Kus on siin loogika? Enamus võõrsõnadest roogitakse igapäevasest keelekasutusest välja, aga oma emakeele õpetuses koormatakse lapse pead juba varakult raskete terminitega!

Olgu võõrsõnade asendamisega kuidas on, selle kombega olen juba kenasti ära harjunud, mulle on see isegi lausa meeldima hakanud, aga raamatu- ja ajalootegelaste nimede tõlkimine on mulle siiamaani veidi vastukarva.
Lasteraamatutegelaste nimede tõlkimisse suhtun ma siiski leebemalt. Kuidas ma saangi kuri olla, kui ma ise tõlgin neid ka.

Soome keeles on üks tore sõna: serkku. Eestikeelne vaste oleks sellele nõbu. Teate ju küll, onutütar, täditütar, onupoeg, tädipoeg. Kui ma üht raamatut eesti keelde hakkasin tõlkima, pakkusin ilma pikemata ka sinna nõbusid. Kui kord meilgi selline lühike ja laiahaardeline sõna olemas on, siis miks mitte seda ka kasutada, eks ole?
Aga ei, toimetaja tegi mulle selgeks, et eestlased pole seda omaks võtnud, nõbu olevat kuidagi võõrastav. Pealegi tahab lugeja teada, millised on raamatutegelaste täpsed sugulussuhted, seega on nõbu ka liiga ebamäärane termin.
Julgen väita, et Soomes elavate eestlaste jaoks on nõbu sama loomulik sõna kui soomlaste jaoks serkku, inglaste jaoks cousin või rootslaste jaoks kusin. Miks siis Eesti eestlased pole sellega ikka veel ära harjunud? On ju olnud küllalt aega harjutada.

Kulla eestlased, ärgem olgem ometi nii põikpäised! Sõnal nõbu pole ju mitte midagi viga!

Uudis- ja muudest sõnadest

Asi, mis mind eesti keele juures jätkuvalt elevile ajab, on uudissõnad ja -väljendid. Väljaspool Eestit elades puutun ma uute väljenditega kokku peamiselt veebilehti lugedes, mitte niivõrd oma eesti sõpradega suheldes. Sest lehti loen ma interneti kaudu iga päev, aga sõpradega vestlen palju harvem. Ja Eesti televisiooni ei näe ma kahjuks praktiliselt üldse mitte.

Üks minu arvates vahva uus sõna on läpakas (ingl.k. laptop — toim.). No kas pole armsakene? Ilmselge laen ja kõnekeel pealegi, aga see ei vähenda ta väärtust. Soomekeelne vaste on sellele asjale läppäri.

Või võtame näiteks sõna pintsaklipslane. Lihtsalt võrratu! Mitte enam muidugi kuigi uus ja ka sugugi mitte suupärane, aga igavesti vahva sellegipoolest.

Ja siis näiteks väljend mind ei koti / keda kotib? Huvitav küll, kes selle välja mõtles? Mis on ükskõiksusel pistmist kotiga? Ja millist kotti siin silmas peetakse – käekotti, kilekotti või vahest hoopis suurt riidest kartulikotti?

Aga siis on olemas veel mõned uudsed kõnekeelsed sõnad, mis minu meelest ei kõlba kohe mitte kusagile. Nänn! Loteriis võib võita igasugust nänni! Ja teate, mis mind selle sõna juures häirib? See, et soome keele nänni tähendab rinnanibu. Pealegi on pudi-padi või träni minu arvates hoopis toredamad sõnad.

Eesti keelel on minu elus alati olnud ja on ka tulevikus oma kindel soe koht. Mul on rõõm näha, et ka mu lapsed on uhked oma eesti juurte ja eesti keele oskuse üle. Tänu sellele on meil olemas ühine salakeel, mida kasutades võime olla peaaegu kindlad, et kõrvalolijad meist aru ei saa.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus