KOIT LUUS: Esimene Eesti või hoopis ainus? TMS (2)
Arvamus 20 May 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ehk ongi Valevorst meie rahvuse tõeline kuvand?

Arnold Rüütli ja Rahvaliidu tähetunniga seonduv sõnaühend Esimene Eesti on sedavõrd juurdunud meie ühiskonna enamiku kõnepruuki, et oli aja küsimus, millal ta jõuab raamatu esikaanele. Nüüd on siis tehtud! Kirjastus Pegasus avaldas Virkko Lepassalu uurimuse „Esimene Eesti. Nomenklatuur ENSV-s ja hiljem.“. See on raamat Eesti valitsejatest, viimase 70 aasta peremeestest, keskaja orduga sarnanevast kommunistliku partei nomenklatuurist, kust võib väljuda vaid jalad ees, kirjutab autor ise.

Artikkel: http://www.syndikaat.ee/news.p...

Olles lugenud ka Lepassalu eelnevaid uurimusi, tunnen autori käekirja. See on intrigeeriva ainestiku käsitlemine lihtsa ja ladusa jutustusena, mida täiendab rikkalik valik viiteid, dokumente ja arhiivimaterjale. Totalitaarse Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi sümbolitena ehib teost sirbi ja vasaraga punalipp, mille taustal nõukogude kodanikule kättesaamatu transpordi- ja sidevahend - sõiduauto Volga ja kuldse riigivapiga lauatelefon valitsussideks, mis võimaldas otseühendust seisusekaaslastega. Valitsussidega vahetati riiklikult olulist informatsiooni, aga lahendati ka isiklikke küsimusi. Eritelefoni kasutamine palvete ja korralduste jagamiseks tõi keelde termini „telefoniõigus”. Veel kaks kümnendit tagasi valitses tänase vaba Eesti kodanikule uskumatuna tunduv elukorraldus.

Lepassalu hinnangul pani nomenklatuuri sotsiaalsele kapitalile aluse defitsiit - ühtedel oli ligipääs kaubale, mida tarbida soovisid kõik. Defitsiit võimaldas edukalt inimestega manipuleerida, kasutades piitsa (karistused, ka näiteks defitsiidiga sahkerdamise eest) ja prääniku (defitsiitkauba jagamine nn Brežnevi pakikestena) meetodit. Defitsiit kui nähtus võitis totalitaarsel Nõukogude Venemaal lõplikult aastatel 1926-1927, mil lõpetati uus majanduspoliitika NEP ja suleti viimased erapoed. Selleks ajaks oli juurdunud hierarhiline süsteem kaubanduses alates erikauplustest nomenklatuurile, sõjaväelastele, välismaal valuutat teeninud oma kodanikele, jne. Mida kõrgemale nõukogude ühiskonna hierarhias tõusid ja liikusid, seda paremini olid varustatud kauplused. Toonast hierarhiat on ajaloolane David Vsevjov iseloomustanud suitsuvorstiga - mida suitsutatum, seda kõrgem ühiskonnakiht seda tarbis. Alates täissuitsuvorstist eripuhvetites kuni tavakaupluse vesise lastevorstini, mille järel seisis järjekorras pööbel. Kas mäletate neid aegu veel?

Uurimuses toetub autor nõukogude armeeluurest GRU Inglismaal üle hüpanud ohvitseri Vladimir Rezuni (kirjanikunimega Viktor Suvorov) analüütilisele materjalile, kus ta on hämmastunud kui vähe teadsid isegi kõrgemad sõjaväelased ja ametnikud nomenklatuuri olemasolust. Ja veelgi vähem teati nomenklatuuri seostest eriteenistusega. Suvorovi sõnul oli nomenklatuur nimekiri inimestest, keda võis kohale määrata, maha võtta ja kelle suhtes toiminguid teostada vaid totalitaarse ühiskonna rajanud kommunistliku partei keskkomitee otsusega. Kui võeti vastu otsus Rezun kodumaa reetmises süüdi mõista, olid prokuratuur ja kohus vaid langetatud otsuse vormistajad. Sel moel juhtis totalitaarset nõukogude süsteemi võimuladvikusse koondunud vähemus - kommunistliku partei keskkomitee. „Aga need, kes polnud nomenklatuuris, ei teadnud sellest kõigest midagi. Nagu blatnoid - neil on omad seadused, mida nad mitte kunagi ja mitte kellelegi ei seleta,“ kirjutab Suvorov.

Selgituseks. Blat on poolkriminaalse varjundiga žargoonisõna, mis tähistab tervet suhete kompleksi ja süsteemi. Neid suhteid iseloomustab ühelt poolt kellegi (blatnoi) teenimatult privilegeeritud seisund. Teisalt aga tema suhted konkreetsete inimeste või tervete struktuuridega, kes on saavutanud võimu tänu arvukatele võimalustele, mida pakuvad nende kätte koondunud ühiskondlikud väärtused ja hüved. (Põhjalikumalt analüüsisin süsteemi artiklis „Blatnoi bolševism - Eesti rahva nesetapp. Ehk vabaduse, vendluse, võrdsuse mõned iseärasused,“ www.ekspress.ee , 15.02.2011, www.syndikaat.ee , 20.02.2006).

Uurimuse „Esimene Eesti“ teravama tähelepanu pälvib meie endine tippkommunist Arnold Rüütel. Nii esitab Lepassalu raamatus Venemaa endise presidendi Boriss Jeltsini meenutuse, kuidas pärast Moskva parteijuhi kohalt kingasaamist ei soovinud temaga enam suhelda ükski äsjane nomenklatuurikaaslane peale Arnold Rüütli. Kas teadsid tookord koosoleku vaheajal ühiselt kohvi joonud mehed, et neile on määratud tõusta juhtima oma riiki Kremlist ja Kadriorust? Raamatu autor väidab, et aastaid hiljem Eesti Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena olevat Rüütel lükanud ametiautona tagasi Mercedese, milles nägi asjatut eputamist, kasutades edasi Volgat. „Esimene Eesti“ avaldab Riigikantselei direktori asetäitja Sulev Pohlaku meenutuse, et nii Rüütel kui peaminister Edgar Savisaar olid mõistlikud ja tagasihoidlikud mehed ka Keila-Joa suvila kasutamisel. Lepassalu avaldab raamatus suursaadik Mart Helme öeldu: „Ilmselt tabaks paljusid jahmatus kui 1991. aasta riigipööramine oleks õnnestunud. Putšistide asehaldur siin pidi olema eestlane ja see ei saanud olla ei Vaino Väljas, Rüütel ega Savisaar.“

Eraldi tuleb rõhutada Virkko Lepassalu suurepärast tööd arhiivimaterjaliga, mille valitud palad iseloomustavad värvikalt ent täpselt kirjeldatud aega ja uurimuse põhiseisukohti. Iga uurimustöö autor teab, kui palju aega nõuab oma väidete kinnituseks arhiivimaterjali sõelumine ja kuidas õnnelik leid arhiivis võib juhatada soovitud väiteni. Virkko Lepassalu unikaalse ja rikkaliku arhiivimaterjali puhul võib kolleegi vaid kadestada ja küsida, mis on aidanud jõuda nende leidudeni.

Üldjoontes võib nõustuda Lepassalu järeldustega. Kõigepealt, et nomenklatuur oli Nõukoude Eesti ühiskonnast läbi kasvanud märksa sügavamalt kui seda on näidatud või näha. Ja et osad erakonnad on osanud paremini kasutada poliittehnoloogilisi võtteid, kasutamaks edukalt konkurentide nomenklatuuriga sildistamist ehkki ei saa öelda, et üheski suurematest erakondadest oleks nomenklatuuri kuulunud oluliselt rohkem või vähem kui teistes.

Eelnevat kokku võttes aga sünnivad paratamatult ka paradoksid, mida Lepassalu tahtmatult või teadlikult ei selgita.

1) Vahest mäletab propagandaanalüütik Agu Uudelepp, kas pidi Esimese Eesti kuvandi rõhutamine aitama samastuda nomenklatuuri hüvedest ilmajäetuil Arnold Rüütli ja Rahvaliidu teiste tagasihoidlike juhtidega.

2) Kuidas selgitada totalitaarase nõukogude süsteemi loonud ja selle toimimist juhtinud kommunistliku partei keskkomitee liikme Arnold Rüütli valimist iseseisva Eesti Vabariigi presidendiks?

3) Millega seletada parandamatut vastasseisu Eesti - Vene suhetes kui mõlema riigi ametnikud on teinud järjekindlat tööd asendamaks isikuvabadusi allutanud totalitaarset sotsialistlikku süsteemi isikuvabadustele keskendunud vaba turumajandusega kapitalistliku demokraatiaga?

4) Kuidas põhjendada 2010. aasta idaraha ja Moskva huvide esindamise süüdistusi Edgar Savisaarele, kes 1991. aasta putši päevil tõi meile kui Kalevipoeg rahvuskangelasena vabaduse, seistes paljakäsi vastu relvastatud Nõukogude Armee ründajatele? Hilisemaid Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise eestvedajaid polnud siis näha ega kuulda.

Teadlased on kogenud, et ka täiusliku loogikaga mõttearendus viib rappa valede eelduste puhul. Kas on sellest teadmisest abi ka meid vallanud paradokside avamisel? Võtame eelduseks, et Savisaare hirmuvaba käitumise põhjustasid avaramad teadmised putši eesmärgist ja organisaatoritest ning sügavam usaldus nõunikele, kes töötasid välja liidri käitumismudeli. Ta on kas kangelane, kellele pole kohta ajaloos, või oletame hoopis, et nõunikud olid aidanud teda tõusta juba nõukogude nomenklatuuri karjääriredelil. Millised olid need loodusjõud, mis kandsid hõljuvat „lehekest” vajalikus suunas - allakäigutrepist üles?... Ja kust leida neid allikaid?... Toome vaadeldud paradoksile analoogia meelelahutustööstusest. Action-filmi kangelast kehastav näitleja võib mängida oma osa üliveenvalt, sest teab hästi, et vere asemel lastakse pritsida tomatimahlal või jõhvikasiirupil. Kas käituks näitleja aga sama enesekindlalt kui ta ei saa olla kindel, et püssid ei ole laetud lahingupadrunitega?

Järgnevalt sellest, mis raamatusse pole mahtunud. Armeeluure GRU (millest Rezun-Suvorovi hinnangul teadsid hämmastavalt vähe isegi nõukogude kõrgemad sõjaväelased) oli luurestruktuur, mis varustas Nõukogude kindralstaapi sõjalise infoga. Sõjaväeluure ehk kindralstaabi luurepeavalitsuse iga osakond vastutas sõjalise luure läbiviimise eest talle määratud riikides. KGB ehk Riiklik Julgeolekukomitee aga oli Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku , sisejulgeoleku ja välisteabehanke ametkond, mis allus loomisel formaalselt NSV Liidu Ministrite Nõukogule (valitsusele), kuid alates 1978. aastast ainult Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroole - NSV Liidu kõrgeimale poliitilisele võimuorganile. Ma ei välista, et Rezun-Suvorov oli hästi informeeritud Nõukogude nomenklatuuri kujunemisest ja arenemisest, kuid otseselt jälgisid ja kujundasid Nõukogude nomenklatuuri tema ametivennad Riiklikust Julgeolekukomiteest KGB, mille keskse, viienda valitsuse ülesanne oli võitlus ideoloogilise diversiooni vastu. Viies valitsus loodi 1967. aastal, kui 45 päeva pärast Riikliku Julgeolekukomitee juhiks kinnitamist esitas Juri Andropov taotluse põhjendusega: „Meile võõra ideoloogia mõjul on osal poliitiliselt mitteküpsetel nõukogude kodanikel, eriti intelligentsi ja noorukite seas, kujunenud apoliitiline ja nihilistlik meelestatus, mida võivad ära kasutada mitte ainult väljaselgitatud nõukogudevastased elemendid, vaid ka poliitilised lobasuud ja demagoogid, tõugates neid inimesi poliitiliselt kahjulikele tegudele“.

„Esimene Eesti“ viitab korduvalt nomenklatuuri nimekirjadele. Lepassalu väitel kuulus 1988. aastal Eesti NSV nomenklatuuri tuhatkond inimest. Arhiivimaterjaliga näitab ta, et seadusandliku võimu esindajatest kuulusid nomenklatuuri ametikohad Eesti KP KK aparaadis alates büroo sekretärist kuni instruktorini. Täitevvõimu esindajatest esitleb autor tervishoiuministeeriumi nimekirja, kus kuulusid nomenklatuuri ametnikud kuni kehakultuuri- ja spordikomiteede esimeesteni. Tartu Ülikoolis aga ulatus nomenklatuuri tase NSVL ajaloo kateedri juhataja ametini. Jõuame jällegi paradoksini, sest ainsa seadusliku võimu esindajana ei maini uurimus sõnagagi kohtuvõimu. Kas võime uskuda, et ainsa võimuesindajana olid kohtunikud vabad nomenklatuuri hüvedest ja painest? Sest kriitilises situatsioonis on just kohtuvõimu määrata, kellel on õigus ja kes väärib karistust.

Milles peitub peamine erinevus sotsialismi ja kapitalismi vahel? Kapitalismi ülim eesmärk on kaitsta isiku õigusi ja vabadust ühiskondliku surve eest. Sotsialismi deviis on ohverdada isiklik heaolu ja vabadus ühiskonna huvides. Nii kutsus nomenklatuur rahvast eneseohverdusele, mille varjus nomenklatuur ise rikastus ülejäänud ühiskonna arvelt.

Vahest polnudki tarvis nomenklatuuri kohtuvõimu, sest konflikti ei saanudki tekkida? Revolutsiooni järel sai vaid nomenklatuur lubatähe külastada ja kasutada tunnimehe valvatud Tsaari-Venemaa kodanliku klassi omanikelt kokku röövitud varanduste ladu. Kuna üksikisiku põhiline motiiv on isikuvabadus, sai nomenklatuuri kahepalgelisusest piisavalt informeeritud ühiskond piisava tõuke asuda ühiskondlike muutuste teele.

Seetõttu otsisin, kas on võimalik leida autoreid, kes kirjutavad Lepassalu tõstatatud teemal isiklikest kogemustest lähtuvalt. Ühe põneva leiuna on internetis artikkel „Perestroika salajane plaan operatsioon Kolgata“ Venemaa väljaandest, mille pealkiri tähendab otsetõlkes „Täiesti salajane“ („Soveršenno Sekretno”). Artikli autor Mihhail Ljubimov juhatas 1980. aastal KGB analüüsiosakonda, mis Juri Andropovi ülesandel analüüsis ja prognoosis Nõukogude Liidu arengu kõikvõimalikke arenguteid. Järgnevalt lühidalt olulisemast.

Sissejuhatuseks mõistest. Kolgata mäel löödi risti Jeesus Kristus. Teekond Kolgata mäele on Püha Ristitee ehk Via Crucis või Via Dolorosa, mille inspiratsioon pärineb varajastelt palveränduritelt Pühalt Maalt, kes püüdsid jäljendada Kristust, läbides Tema kannatamisega seotud paiku. Põhja-Venemaal Valge mere rannikul asuvate Solovetsi saarte kõrgeim tipp on Kolgata küngas. Pärast 1917 . aasta oktoobrirevolutsiooni sulgesid bolševikud saarel kloostri ja rajasid selle hoonetesse vangilaagri poliitvangidele, mida tuntakse Gulagi esimese laagrina.

Mõistnud Nõukogude Liidu täieliku majndusliku ja poliitilise katastroofi vältimatust, andis Andropov Ljubimovile eriülesande taastada algne sotsialism, vabanedes täielikult mineviku pärandist. Seetõttu seadis ta eesmärgi luua uus ühiskond, kus kogu rahvas toetaks vabadel valimistel sotsialismi. Plaani õnnestumiseks tuli äratada armastus totalitaarse sotsialismi vastu demokraatliku kapitalismi vihkamise kaudu. Seega tuli terve endise Nõukogude Liidu territooriumil kehtestada džungliseadustele alluv metsik kapitalism ja vältida iga hinna eest pehmet Rootsi sotsiaal-demokraatliku kapitalismi mudelit.

Operatsioon „Kolgata“ jagunes nelja etappi:

1) kehtiva poliitmajandusliku korra süsteemne hävitamine,

2) riigipööre ja „metsiku kapitalismi“ kiirendatud ülesehitamine,

3) kaose ja korralageduse suunatud levitamine eesmärgiga haarata metsistunud mass sotsialistlike loosungitega võitlusse võimu vastu,

4) üldrahvalik sotsialistlik revolutsioon, kompradoorse (vaheltkaupleja) kodanluse ja temaga seotud poliitmajanduslike suhete radikaalne hävitamine.

Esimest etappi valiti ellu viima Mihhail Gorbatšov, kelle otsustusvõimetust tasakaalustas tema võime laveerida eri grupeeringute vahel. „Ma kinnitan Teile, et me oleme sotsialistlikul arenguteel ja meile pole isegi pähe tulnud, et see võiks olla kuidagi teisiti,“ kaitses perestroika sotsialistlikku arenguteed Eesti president Arnold Rüütel põllumajanduskolleegist Gorbatšovi ees. (Kas võis Rüütel seda kõnet pidades aimata, et 2011. aastal vahistatakse tema autojuht Venemaaga relvasalakaubanduse kriminaalasjas, mille uurimise käigus saab surma esimene Eesti Vabariigi julgeoleku eest vastutava kaitsepolitsei ohvitser?) Lähtudes kõnekäänust „mida pimedam öö, seda säravamad tähed“ oli Andropovi surma järel valitud riiki juhtima põdur Konstantin Tšernenko, mis oligi operatsiooni „Kolgata“ stardipauk.

Samal ajal algas töö suhete teravdamiseks Gorbatšovi ja Jeltsini vahel. Järgmise etapi juht Jeltsin pidi enne saavutama totalitaarse nõukogude süsteemi vastu võitleja ja seeläbi kannataja kuvandi, mis tagaks lihtrahva toetuse. Rahva teadvuses kinnistus Jeltsin vastukaaluna Gorbatšovile poliitikuna, kes vastandub partei juhtkonnale. Sel ajal juhtisid Eesti arengut president Rüütel ja peaminister Savisaar.

„Kolgata“ esimene etapp pidi tooma rikkuse ligi lisaks säravatele annetele ka igasugu rahvarämpsu - ebaõnnestunud laborandid, nooremad teaduslikud töötajad ja teaduste kandidaadid, kojamehed, pisiärikad ja spekulandid pidid koguma kapitali sellise hooga, mis jätab varju kõik Rockefellerid ja Rothschildid. Lähtuvalt operatsiooni viimasest etapist tuli koheselt koguda piisavalt komprat, hoides neid samal ajal reformide edendajatena. Kogu see publik pidi püüdlema ka aktiivselt poliitikasse ja varjutama partei nomenklatuuri seniks kuni nood taas organiseeruvad ja omandavad uued mängureeglid. Siin tuleb vaadata parteide suurtoetajaid, kelle kaudu pööritati riigi raha. Venemaa presidendi Jeltsini abimees oli pankurite grupp, kuhu kuulus hilisem Julgeolekunõukogu sekretär Boriss Berezovski.

Edgar Savisaart toetas julgeolekuküsimustes hilisem pangandustegelane Raivo Vare, kelle isa Nõukogude kindralit Vello Varet kirjeldab Lepassalu praost Harald Meri mõrvale pühendatud uurimuses „Valusalt valge”. Suurärimeestest parteitoetajate esirinnas on nõukogude Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretäri Vladmir Käo poeg Jüri ning nõukogude Eesti metsa- ja pudutööstuse ministeeriumi juhi Erhard Tootsi poeg Jaan. Korraks käis täidesaatva võimu manu suursaadik Riivo Sinijärv, kelle isa oli kirjanike liidu esimees nõukogude eelses Eesti Vabariigis ja poeg Karl Martin on samas rollis tänases, nõukogude järgses. Suurettevõtjad on ka kunagised nõukogude kommunistliku partei organisaatorid Endel Siff ja Fjodor Berman.

Operatsiooni tabasid ka tagasilöögid. Partei nomenklatuur osutus rumalamaks kui ennustatud. Keegi neist ei taibanud, kuhu tüürib Gorbatšov, kõik hoidsid kinni oma toolist ja kartsid igasuguseid muutusi. Partei rajoonijuhtide unistuste piir oli riiklik suvila, eripuhvet, ametiauto, erihaigla ja iga-aastane reis mingi mumbo-jumbo sõsarpartei kongressile.

See eest tabasid järgmise põlvkonna komsomoliliidrid, millise kivi all peitub vähk, ja investeerisid ressurssi vajalikus suunas. Täie tõsidusega selgitati, et ameerikalik kapitalism ongi algne sotsialism, ekseldi rootsi ja šveitsi (vene keeles sarnase kõlaga) sotsialismi rajal... Operatsiooni plaani järgi pidi 1988 algama üleminek teisele etapile. Tegutsemise motiiv ei olnud enam suitsuvorst, mille isa õhtul portfellist lauale ulatas, vaid oma isiklik vorstitehas. Portfell muutus õhemaks, sest vorsti asemel mahtus sinna kombinaadi omandiõigust tõestavad dokumendid, aga seda armsamaks, et teda rinnal kaisutada. Nii tõusid sadamadirektorist omanikuks - ettevõtjaks Anatoli Kanajev ja Anatoli Lipinski. Erinevalt Bermanist, kel oli õigus „oma” tehasele, võis ametikohustusteta partorg Siff koguni valida, millist kombinaati ja kus ta omandada soovib.

Reformide läbiviimiseks pidi Jeltsini kõrvale leitama intelligendist ambitsioonideg teoreetik. Tema ülesanne oli algatada „metsikud“ reformid, kogudes enese ümber sarnased tarkpead. Teoreetikul on meri põlvini, lugenud Hayeki teose läbi, asub ta seda koheselt iga hinna eest ellu viima, erinevalt praktikust, kes alustab loetu anlüüsi läbi isikliku kogemuse. Mängu astus ajaloolasest peaminister Mart Laar ja tema meeskond. Reformid aga pidid olema radikaalsed ja rahva suhtes halastamatud - ainest saab Londoni või O`Henry kirjeldustest, kuidas kullaotsijad üksteise kõrisid läbi lõikasid. Laari meeskonda toetas nõukogude hoiukassade peavalitsuse ja ametiühingujuhi kogemusega Reformierakonna asutaja Siim Kallas. Reformide etteotsa vajati intelligenti, kelle vastu oleks operatsiooni kolmandas ja neljandas etapis lihtne pöörata rahva raev (rahvas ei salli siiani prillipapasid). Esireformisti palutakse plaanis hoida surmanuhtlusest, kuid vandglakaristusena peab ta kandma vähemalt kümme aastat. Seetõttu tundub tragikoomiline Laari, Kallase ja Savisaare seniajani jätkuv konkurents, kes on teinud rohkem reforme Eesti heaks. Samas tuli teoreetikute kõrvale sokutada praktikuid-majandajaid, et elustuksid Krõlovi valmiread luigest, haugist ja vähist. Endine autobaasi direktor ja linnavalitsuse esimees Tiit Vähi sobis ideaalselt - tõustes peaministriks alustas ta „reforme” Tallinna Sadamas üheskoos tandemiga Rutt Martin - Enn Sarap, Eesti Raudteel koos Parbo Juchnewitschiga, Eesti Gaasis koos Aarne Saarega. Vähi oli kommunist, aga kas ta kuulus ka nomenklatuuri? Täna kuulub talle Sillamäe unikaalne kombinaat Silmet, mille kõrvale ehitab Euroopa Liidu idapoolset sadamakompleksi, kus tema äripartneriteks on KGB taustaga Venemaa peaministri Vladimir Putini lähikondsed. Nii pidi sündima vabaturu majandus, mille kangelased petsid endisi kolleege ja sünnitasid termini „punadirektor”.

Rahva vaimseid väärtusi pidi lõhkuma televisioon, mis esitleb regulaarselt ausate heategijatena suuremaid ja väiksemaid sulisid. Hoogsalt tuli levitada okultismi, näidates Kašpirovski esinemisi. Eesti ühiskonda hullutavad Igor Mang ja viimasel ajal eriti ennustaja Edgar, kes järjekindlalt oma nimekaimu Savisaart Eesti rahva päästjana esitleb. Massimeedias on pidevad kampaaniad, mis sisendavad publikule ainsa väärtusena raha. Operatsiooni autor tunnistab tagasilööke ka meedias, nimelt ei õnnestunud täiel määral realiseerida televisioonis pornograafia programmi, eriti seksi laste ja loomadega ning nekrofiiliat. Seda lünka on tõusnud täna täitma internet, mille võimalusi plaani koostamise ajal veel ei tuntud.

Vabalt tõusvad hinnad, rahva riisumine riiklikult ja erafirmade kätega, inflatsioon, lokkav korruptsioon, rikastumine ja lihtsalt varastamine isikuvabaduse ülimuslikkuse loosungitega, kogu riigi kriminaliseerimine - kõik see pidi operatsiooni „Kolgata“ kava järgi võtma aega kakskümmend aastat, aga oli autorite hinnangul saavutatud juba 1993. aastaks. Eriti hästi õnnestus kampaania võitluses privileegidega - lõpptulemusena kasvas nende hulk kordades, mis ärritas rahvast eriliselt.

Operatsiooni strateegilise plaani välispoliitika osa nägi ette vene maffia, pisisulide ja tavakodanike läände imbumisega sundida läänt taastama „raudne eesriie,“ vahest midagi Berliini müüri taolist, aga Hiina müüri pikkust. Sellega tunnistaks lääs avalikult kõigi oma demokraatlike väärtuste täielikku fiaskot ja annaks Venemaale tõelise poliitilise võidu, mis omakorda kindlustaks uue sotsialismi võidukäigu. Näitena võib tuua juba eespool mainitud Berezovski. Eesti esindajatena sobivad investeerimispankur Kalle Norberg, oma klientide raha Azerbaidžaani, Bulgaariasse ja Rumeeniasse investeerinud GILD-pankurid ja Hispaanias redutav kurikuulsa konsultatsioonifirma Divec endine omanik Erik Vallaste.

Määratlemata konkreetselt uut ühiskonda, on juhtivat rolli selles määratud etendama ametnikud. Pärast reformiraputustest toibumist on räige kapitalistliku režiimi kõige tulisem toetaja just bürokraatia, mis hakkab vohama, tunnetab varimajanduse kasvu hoogustava varjatud rikastumise magusat maitset ja tõuseb valitsema parteide üleselt. Poliitikuid päris kaotada ei ole mõeldav, kasvõi selleks, et säilitada soliidsus lääne pool. Kokkuvõttes nägi plaan ette, et juhtima peab riiki tark ja kvalifitseeritud aparaat, aga mitte jutupaunikud tänavalt... Sobivad näited leiab iga lugeja hõlpsalt päevalehtedest.

Artikkel ei ava uuele sotsialismile ülemineku operatsiooni „Kolgata“ otsustavale etapile ülemineku kirjeldust. Autor hoiab jälgib püha konspiratsioonireeglistikku, sest tema ülesanne on realiseerida operatsioon lõplikult. Ülejäänust saate aru juba hiljem, kui me ei lülita välja televisiooni, lubab ta. Mihhail Ljubimov selgitab, et kirjutas operatsioonist „Kolgata“ ja KGB juhtivast käest hoolimata sellest, et ei talu „nähtamatu käe“ teooriaid. „Mitte ükski eriteenistus, sealhulgas meie enda oma, ei oma õigust suunata meie riigi ajaloo arengut. Kust üldse see pime usk vandenõudesse ja „nähtamatu käe“ teooriasse? Miks oleme unustanud, et meie elu on meie enese kätes, et ennekõike peame meie ise vastutama? Olge valvsad! Ärge olge kergeusklikud - õppige eristama demagooge moraalsetest kodanikest! Ärge halastage neile, kes teile jama ajavad! Poliitikas peab võidutsema ausus! Seni aga jätkub tsirkus, veiderdavad klounid ja valatakse verd, ja lõppu pole näha...“ lõpetas Mihhail Ljubimov 1999. aastal avaldatud artikli.

Siinkohal tahan veelkord tunnustada kirjanik Virkko Lepassalut ühiskonnale olulise teema tõstatamise eest. „Esimene Eesti. Nomenklatuur ENSV-s ja hiljem“ on sobiv lugemisvara väga erineva ettevalmistuse ja ootusega lugejale eeskätt tänu autori ladusale jutustamisoskusele, mida täiendavad huvitavad viited ja kadedusväärselt unikaalse arhiivimaterjali esitlemine.

Vahest avaldubki nomenklatuuri seos meile planeetide vahel tuttavaks saanud gravitatsioonijõus, mis lubab väita, et Eesti ei olegi vabanenud Nõukogude Liidust (Nevzorov: Balti riigid justkui ei olekski Nõukogude Liidust lahkunud, BNS, 7.05.2011)?

Kas põrkasime vastu uut paradoksi? Kas võivad paradoksid (nii nagu konfliktid) saada lahenduse kohtu?. Kas seetõttu ei kuulunudki kohtuvõimu esindajad erinevalt seadusandliku ja täitevvõimu esindajatest nomenklatuuri nimekirjadesse? Ja tänu sellele eristaatusele Nõukogude võimu ajal on kohtunikud täna Eesti Vabariigis kindlustatud eluaegse ametiga. Ja seetõttu ei puudutanud kohtuvõimu see uurimus karvavõrdki? Kas on see juba järgmise uurimusliku raamatu teema? Sest miks ei võiks paradoksid saada lahenduse raamatus? Või jäävadki küsimused igavesti vastuseta…

Lähtudes kõigest eeltoodust ja nõustudes Mihhail Ljubimovi motiividega artikli kirjutamisel võtsin enesele ülesande kirjutada retsensioon Virkko Lepassalu raamatule „Esimene Eesti. Nomenklatuur ENSV-s ja hiljem“.

Koit Luus

19. mai 2011
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus