Eesti Elu
Kodu-koha-tunne Eesti Elu
Inimesed 26 Nov 2016 EL (Estonian Life)Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Epp Annus
 - pics/2016/11/48744_001.jpg


Tunne ennast nagu kodus, ütled külalisele, kui ta üksinda elutuppa jätad ja ise kööki toimetama taandud. Tunne ennast vabalt ja mugavalt, mõtled sa sellega. Ent kodutunne on midagi muud kui pehmesse tugitooli vajumise mõnu. Kodu ja nagu kodu vahel on määratu erinevus. Nagu kodu just nimelt ja rõhutatult ei ole kodu, see on kodune pehmus ja mugavus ilma selle miskita, mis teeb kohast kodu.

Kuidas on kodu? Kõigepealt, kodu on ühenduses kodumaaga. Eks ole nii, et rahvustunne ja kodutunne on omavahel seotud? Kuigi eestlane jääb eestlaseks ka aastakümneid eksiilis elades, on tema eestlasetunde aluseks ikkagi Eesti, koht ja kodu. Kui pagulaspaar püüab oma võõrsil sündinud last eestlaseks kasvatada, siis teeb ta seda Eesti kaudu, luues lapsele kujutlusliku kodupaiga, teistsuguse lapse sünnimaast.
Võõrsilgi võib ennast tunda nagu kodus. Võib rajada kodu, ehitada maja, istutada selle ümber puud, liivatada kõnniteed, kitkuda võililli. Võõrsilkodus saab võib-olla teha kõike seda, mis Eesti-kodus. Võõrsilkodu võib olla hubane. See võib olla mõnusam, ilusam, avaram, stiilsem, iidsem kui võõrsilolija Eesti-kodud seda eales olid. Võõrsil võib ennast hästi tunda, võib-olla mingis mõttes pareminigi kui Eesti-kodus. Aga ometi markeerib see uus kodu äraolekut. Seal puudub kaks koduloovat tingimust: kohalolu tunne ja juba-olnu tunne.
Kohalolu tunne on kodutunde alus. Selle tunde tuum on olemise mõnusus, olemine ilma tungita olla kusagil mujal või teha midagi muud. Istumine lemmiktugitoolis, kohvitass tooli kõrval põrandal, ja aeglase, põnevuseta raamatu lugemine. Istumine aiatoolis ilma kohvitassita ja õhus lendlevate paplihelveste jälgimine. Õhtune jalutuskäik aias. Hilisöine võileib. Selle tunde juurde võib kuuluda väike kõrvalmaik: teed midagi natuke patust, natuke ülearust, natuke liiga mõnusat. Teed selle kiuste, et tegelikult oleks vaja teha palju muud, kasulikku, kirjutada, keeta lõunat, koristada, pügada muru, värvida üle uksed ja aknad. Kodus on alati väga palju teha, aga neile, kes aina üht tööd teed järel taga ajavad, pole kodutunnet – on vaid elust läbi tormamise tunne. Andekamad kohalolu nautijad aga suudavad kodus kohal-olemise tunnet säilitada ka argiselt ringi toimetades. Need on emad, kes küpsetavad kukleid, kolm last köögis jalus sibamas, ja kõik neli on omadega täiesti kohal. Või isad, kes grillivad liha, nautides grilli kuumust, liha särinat ja mõnusa õhtusöögi ootust.
Kohalolutunne ja juba-olnu tunne näivad olevat omavahel sõltuvuses; selleks, et kohalolu-tunne saaks juurduda, peab seda toetama juba-olnu tunne. Ka juba-olnu tundeta kohas saab mitte midagi teha, aga kodutunne jääb tundmata.
Võõrsil loodud uues kodus puudub ajaline laialisirutus. Uus kodu algab ühest punktist ja koguneb siis ajapikku, juba-olnu tekib pikkamööda, aja jooksul. Niikaua kuni koduga ei seostu juba-olnu tunnet, asetub võõrsilkodu päriskodu kõrvale kui viimase rõhutatud eemalolek. Võõrsilkodu jääb nagu koduks, võõrsilolek eemalolekuks – kuni ajapikku pole uus elupaik enam võõras koht võõral maal, vaid saab uueks koduks.

Ent võõrsilolek pole ainuüksi ja eranditult äraolek. Ühel päeval juhtud külastama üht kõrvalist parki. Jõgi on paisutatud järveks, pikk ja kitsas purre viib lausa järve keskele. Sinna on ehitatud kitsuke laudterrass, kus saab istuda ja järve vaadata. Vesi on ümberringi, kallas ei ole kaugel, aga vee vahetu ja rohke juuresolu taandab selle kaugemale. Ja seal järve keskel on äkitselt kodutunne, mis on vaba igasugusest eemalolust. See on täpselt sama kodune tunne nagu kodus ikka.
Ja ühel teisel päeval jõuad välja ookeani äärde. Liivapiir on kaetud paksu vahukorraga, rand on kitsuke ja sealsamas paistab majaderida. Merevesi on soolane, meri ise selgelt teistsugune kui kodumeri. Ent sa võtad jalad lahti ja sammud madalas vees, jättes merevahtu oma jäljevao. Ja see sammumine, olgugi jalad paksus vahus ja taamal majadeblokk, on ometi seesama meres lonkimine õhtu saabudes, mis käis koduga kaasas. Ja taas on kohal täielik kodutunne.
Kuidas tekib selline tunne kohtades, mis ometi on kodust kaugel? Kohtades, kuhu satud esimest korda elus? Kas on veel, sel looduse ürgelemendil, mõju kustutada inimkätega loodud tegelikkust? Ent kodutunne ei tähenda ju eraldumist kultuuriruumist. Kodutundes peaks olema ühendatud nii looduslik kui inimlik, nii isiklik kui rahvuslik. Ja ometi tekib see tunne ka seal, kus kultuuri märgid hajuvad tähtsusetuks.
Maailm on vahest kaetud kohtadega, mida ühendavad omavahel salajased sidemed? Kas kodukohti leidub igal pool, hoolimata riikide ja rahvaste vahele tõmmatud piirjoontest? Põrand keset järve ja vahune ookeaniäär on kohad, mis tungivad ümbritsevast välja, nad on teistmoodi kui neid ümbritsev sidus maastik. Nende ruumiline üksiolu loob soodsa pinnase erakordseks tajuteravuseks. Ent miks liitub sellise hetkega kodutunne?
Selline kodutunne elab ka kodukohast kaugel. Või mis ongi see kodukoht ühele linnalapsele? Kas saab koduks nimetada korterit mitmekorruselises paneelmajas? Muidugi teeme me seda iga päev, sõna ‘kodu’ libiseb üle huulte kergelt ja mõtlemata. Ent eemalolija koduigatsus on midagi muud kui igatsus oma korteriboksi järele, eriti kui kodust tuntakse puudust suure aia keskele peitunud majakeses, kus põrandad on tammepuust ja talveõhtul süüdatakse kaminasse tuli. Kodust eemaloleku tunne on siiski. Mis selle taga siis on? Teine kultuuriruum, võõras keel – küllap on need olulised tegurid. Ent uus kultuuriruum võib osutuda varasemast põnevamaks, vilunud kõneleja keelevahetust peaaegu ei märkagi. Ja ikkagi on uues kohas midagi puudu, midagi teisiti. Puudub juba-olnu tunne, puudub side omaenese minevikuga. Seda ei märka vahest muidu, kui äkitselt oma vana minaga uuesti kokku saades.

Oma vana minaga uuesti kokku saades. Võibolla on kodutunne seotud ennekõike kogemusega. Mõeldes oma mahajäänud kodu peale ei mõtle me väikestest tubadest, paneelmaja arhitektuurist, aknast paistvast naabermajast. Me mõtleme sellest, kuidas lapsena voodis lamades sai silmitsetud kardinamustrit, ja päikesevalgus tungis läbi eri värvi ruutude erineval määral. Või sellest, kuidas koolist koju tulles sai läbi astutud kodupoest ja siis jalutatud edasi, jäätist limpsides. Või õhtustest jalutuskäikudest mere ja liiva piiril. Või metsmaasikate söömisest vanaema maja taga niidul. Või seenelkäikudest, või talvisest suusatamisest, või päikesetõusu tervitamisest volbriööl – iseenesest kaob meelest kitsuke korteriboks ja kodutunne saab millekski laiemaks, millekski, mis ei mahu ühessegi konkreetsesse kohapunkti.
Võib-olla on kusagil meie sisemuses kodukogum. See koosneb meile olulistest kogemustest ja elamustest, ehedatest ja vahetutest kohalolu hetkedest. Kodutunne tekib siis, kui mõni neist tuumelamustest elustub, kui olevikuhetk loob silla teise hetkeni minevikust.
Nii tekib järjepidevus iseendaga, elustab see osa minast, mis tajub aja kulgu. Mis hoiab alles sidet aegade ja kohtadega, mis on meile kunagi olulised olnud. See osa minast, mida ei tohiks lasta kaduma minna.



Kirjutatud võõrsilelamise algusajal, aastal 2002. Täiendatud novembris 2016
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus