Kodanikud soovivad Jüri Kukele 70. sünniaastapäevaks mälestussammast SI (1)
Eestlased Eestis 21 Jan 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tekst: Jekki (Jevgeni) Rjazin, Rein Vanja - Jüri Kuke mälestusele pühendanud Langenud Vabadusvõitleja Päeva seniste aulakonverentside ning eelseisva (28. märts 2009) XIII aulakonverentsi korraldajate nimel.

Teeme ettepaneku avada 1. mail 2010 Eesti kangelase ja märtri Jüri Kuke 70. sünniaastapäevaks talle Eesti Vabariigi poolt Tallinnas või Tartus mälestussammas.

1. mail 1940 Pärnus sündinud, aastatel 1958-1979 Tartu Ülikoolis keemiat õppinud, sellessamas õppehoones Jakobi 2 teadlase ja õppejõuna töötanud Jüri Kukk piinati surnuks ööl vastu 27. märtsi 1981 Vene Föderatsiooni Vologda linna tapivanglas. Põhjuseks peetakse protestinäljastreiki pidanud, eluohtlikus seisundis viibinud meelsusvangi ebainimlikku kohtlemist, lämbumist või lämmatamist tõenäoliselt ebaprofessionaalse kunstliku toitmise tagajärjel.

Koos vanematega elas Jüri Kukk aastatel 1940-1958 Mõisakülas, kus ta isa oli kohaliku kooli direktor, ema samas õpetaja, Jüri aga õpilane.

Hiljem töötas Jüri Kukk dotsendina Tartu Riikliku Ülikooli anorgaanilise keemia kateedris ja elektrokeemia laboris. Aastail 1969-1971 oli aspirantuuris, 25. oktoobril 1972 kaitses teaduskraadi. Keemiateaduste kandidaadiks sai Jüri Kukk 6. märtsil 1973. Prantsusmaa ja N Liidu teadusvahetuse raames viibis Jüri Kukk aastatel 1975-1976 teadustööl Prantsusmaal Bellevues.

1970ndate aastate lõpust alates pühendus Jüri Kukk võitlusele sovetiokupatsiooni vastu, seda Eesti Vabariigi taastamise nimel. Rahvusliku meelsuse ja tegevuse, NLKP-le seljapööramise, kommunistliku poliitkasvatuse ignoreerimise pärast (selle asemel Prantsusmaa viibimise muljetest avameelselt rääkides) vallandati Jüri Kukk 22. juunil 1979 tema kauaaegselt erialaselt töökohalt Tartus.

Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna nõukogu otsus, mille tegemise juures Jüri Kukk ise viibis, esinedes ka sõnavõtuga, oli üllatavalt üksmeelne: hääletanutest ainult üks julges jääda erapooletuks (Jüri Kukk ise hääletamisel ei osalenud). Teadlase tagakiusamisele ja vangistamisele aitasid kaasa mitmed keemikutest kolleegid, isegi mõni tolleaegne üliõpilane, andes Riikliku Julgeoleku Komiteele (KGB) ja Eesti NSV Prokuratuurile meelepäraseid seletuskirju ja tunnistusi. Sisult olid need okupatsioonivõimu toetavad ja Jüri Kuke suhtes laimavad, kuna neis mõisteti hukka Jüri Kuke eestimeelne tegevus (originaalid ja koopiad kõnealustest dokumentidest praegugi olemas arhiivides).

Vastupanuliikumises osalemise eest, eelkõige aga „tänu” oma kolleegide režiimitruudele avaldustele arreteeris KGB Tartu osakond (eesotsas TRÜ õigusteaduskonna kasvandiku Antti/Anti Taluriga) eelnevalt töökohast juba ilma jäetud Jüri Kuke 13. märtsil 1980.

Erilist repressiivset entusiasmi Jüri Kuke vaenamisel ilmutas Eesti NSV Prokuratuuri „eriti tähtsate asjade vanemuurija” (samuti TRÜ kasvandik) Erich Vallimäe. Seesama Erich Vallimäe, kes peale Jüri Kuke ja Mart Nikluse osales ka tehnikadoktor Johannes Hindi, professor Ain Aitsami jt praegusel ajal rehabiliteeritud isikute tagakiusamisel, keda on nimetatud justiitsgangsteriks, kuid kes kõigele vaatamata tegutseb Eesti Vabariigis juristina edasi praegugi. Oma viimastes intervjuudes on E. Vallimäe isegi hoobelnud fakti üle, et Jüri Kuke ja Mart Nikluse kohtuasja vormistamisel külastas ta Moskvas isiklikult NSV Liidu omaaegset välisministrit Vjatšeslav Molotovi, uurimaks nn Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisel osalenud tegelase enda käest, kas see 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud sobingu kaasautorina ikkagi soovib antud asjas midagi tunnistada.

Sündinud vahetult enne Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal, poliitvangistuses kõige sügavamal nn stagnatsiooniajal kõigest 40-aastasena hukkunud Jüri Kukest sai rahvusvaheliselt üks tuntumaid eestlasest inimõigluslasi, kommunismivange ja märtreid.

Jaanuari algul 1981 korraldati Tallinnas Eesti NSV Ülemkohtus Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle justiitsarveteõiendus. Kuigi kohtupidamine ametlikult polnud kuulutatud kinniseks, ei võimaldatud neli päeva kestnud kohtulavastusel kohalviibijatena osaleda ei kohtualuste võitluskaaslastel ega ka sõpradel, ettekäändeks: „Vabu kohti pole” (Venemaa tolleaegsete kommete kohaselt täideti seesugustel protsessidel istekohad kohtusaalis KGBlastega). Kuna nn kriminaalasi oli loodud kunstlikult, kohtupidamisel polnud õigusemõistmisega midagi ühist ning kohtuotsus sovetlike traditsioonide kohaselt juba ette ära otsustatud, protestisid Jüri Kukk ja Mart Niklus justiitsmõnitamise vastu juba nädalaid tagasi alustatud näljastreigiga, ühtlasi pidades endale alandavaks kommunistlikus õigusemõistmise paroodias kaasamängimist.

Kohtu eesistujaks oli juba Stalini aegadest alates ametis olnud kohtunik Asta Tooming (praegustel andmetel elab Tallinna lähedal). Süüdistajaks oli kohtunikust poole noorem, ent seda südikam prokurör Siim Kirsipuu (elab praegustel andmetel Saku vallas Harjumaal). Jüri Kukk mõisteti süüdi, ignoreerides kohtualuse eluohtlikku seisundit ja arvukaid rahvusvahelisi (näiteks Prantsusmaa keemikute) proteste. Talle määrati karistuseks 2 aastat vabadusekaotust üldrežiimiga parandusliku töö koloonias. Mart Niklusele mõisteti 10+5 aastat.

Okupatsiooniaja ühest tuntumast kohtulavastusest üllitas Eestimaa Kommunistliku Partei agitprop neljalauselise pressiteate, milles öeldakse, et Nõukogude-vastase tegevuse eest on süüdi mõistetud Mart Niklus ja Jüri Kukk (V. Sepp, „Kohtusaalist”, Rahva Hääl, 13. jaanuar 1981).

Kõnealusest süngest ajajärgust hoolimata astusid teadlikumad ja julgemad kodanikud Eestis puna­võimule otsustavalt vastu. Vägivalla ja kannatuste suhtes ei lubanud neil ükskõikseks jääda ei rahvustunne, inimväärikus ega ka kodanikuau.

Nagu juba öeldud, keeldusid mõlemad süüdistatavad teadlikult kohtuistungil kaasa löömast. Nad ei vastanud seal ka ühelegi esitatud küsimusele, kuna viibisid justiitskurjategijate vastu hädakaitse seisundis ning muidugi polnud mõtet kohtufarsi õnnestumisele ise veel kaasa aidata. Kaitsjad nõudsid kohtualuste õigeksmõistmist. Käesoleval ajal on Jüri Kukk ja Mart Niklus kui alusetult represseeritud isikud täielikult rehabiliteeritud.

Kohtuprotsess Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle leidis ülemaailmset vastukaja. Juba selle toimumise ajal kirjutasid poliitilisest arveteõiendusest Eestis Lääne mitu suurlehte, näiteks Prantsuse Le Monde (6. jaanuar 1981) ja Saksa FV Die Welt (7. jaanuar 1981). Protsessi järel kajastasid Jüri Kuke ja Mart Nikluse kohtueelset vaenamist, kohtuotsust ja nende edasist saatust näiteks Briti ajaleht The Observer (11. jaanuar 1981), samuti Eesti Päevaleht (Stockholm), rääkimata rahvusvahelise ringhäälingu päevauudiste-saadetes nii eesti kui ka paljudes teistes keeltes (sealh USA Kongressi poolt rahastatud Vabadusraadio-Raadio Vaba Euroopa Münchenis).

Hukkunu lesk Silvi Kukk, võitluskaaslased Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste, Enn Tarto ja Rünno Vissak matsid Jüri Kuke 30. märtsil 1981 Vologda kalmistule. Kuni karistusaja möödumiseni ei lubatud sealt lahkunu põrmu kodumaale tuua.

“Oluline on täheldada, et võib surra füüsilise isikuna, aga võita sümbolina. Ka Jüri Kukk saab lõpuks siiski võidu. Vägivallaga kooshoitud liidud lendavad lõpuks ikkagi lõhki, andes võimaluse tärgata suuremal sotsiaalsel õigusel, nii et ühe partei eliidil ei ole enam oma poed ja privileegid. Ja sõprus rahvaste vahel saab alata alles siis, kui üks neist ei istu enam väiksemate naabrite turjal. Elame pärast Kukke ja enne koitu.” (Rein Taagepera. Jüri Kuke surm ja võit // Mart Niklus. Jüri Kukk: kaks kes ei alistunud. Stockholm, 1983, lk. 163.)

Jüri Kuke jt vastupanuliikumisest osavõtnute sõnum vabale maailmale oli, et mitte kõik eestlased jt baltlased, vaatamata kümnetele okupatsiooniaastatele Eestis, Lätis ja Leedus, N Liidu ülemvõimuga Baltikumis pole leppinud ega ka lepi sellega kunagi.

Sügisel 1989 korraldas Tartu Ülikool Jüri Kuke säilmete transpordi Vologdast Eestisse. Sama aasta novembris sängitasid Tartu Ülikool, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, teisisõnu Jüri Kuke mälestuse austajad tema põrmu Kursi kalmistule. Matusetseremoonial Kursi kirikus palus tollane TÜ rektor Jüri Kärner (kes Jüri Kuke tagakiusamises osalenud pole) Jüri Kuke sarga juures Tartu Ülikooli nimel andestust tema represseerimisele kaasaaitamise pärast sellesama ülikooli paljude õppejõudude ja üliõpilaste poolt.

Rahvusvaheline Tähenimistu (International Star Registry, USA) omistas 1. juulil 1990 ühele tähele Draakoni tähtkujus Jüri Kuke nime.

27. märtsil 1982, Eesti ajaloos pretsedenditu justiitsmõrva esimesel aastapäeval tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Vabadusraadio eestikeelses saates ettepaneku hakata Eestis igal aastal 27. märtsi tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päevana.

Nimetatud päevale pühendatud aulakonverentse ongi Tartu Ülikoolis korraldatud juba alates 27. märtsist 1997. Praegune on arvult kolmeteistkümnes. Konverentsidel on ettekannetega osalenud teadlasi, üliõpilasi, ajakirjanikke, endiseid poliitvange jt nii kodu- kui ka välismaalt (Moskvast, Peterburist, Permist, Stockholmist, Göteborgist, Torontost jm). Iga kord on Tartusse saatnud oma ettekande teksti ka Langenud Vabadusvõitleja Päeva tähistamise mõtte algataja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Pariisist. Viimase vahendusel oleme aulakonverentsil teada saanud ka Bellevue-aegsete kolleegide mälestusi Jüri Kukest.

Ajakirjas Looming on professor Rein Vihalemm avaldanud mälestusi Jüri Kukest kui oma kursusekaaslasest. Artikleid viimase kohta on ilmunud ka Kodu- ja Välis-Eesti muus perioodikas, näiteks ajalehtedes Postimees, Universitas Tartuensis, Eesti Põllumajandusülikool, Vaba Eesti Sõna, ajakirjades Vikerkaar, Eesti Loodus, Luup jm. Nüüd on Jüri Kuke nimi jõudnud ka Eesti teadlaste biograafilisse leksikoni.

Seega pole kahtlust, et haritlasena kuulub dotsent Jüri Kukk eesti rahva vaimueliiti. Ta väärib mälestamist Tartu Ülikooli peahoones iga-aastase aulakonverentsiga, mille seni on avanud kas Tartu Ülikooli rektor (Peeter Tulviste, Jaak Aaviksoo, Tõnu Lehtsaar) või rektoraadi esindaja (Birute Klaas). Ülikooli juhtkond alates Jüri Kärnerist on Jüri Kuke võitlust ja tema panust Eesti Vabariigi taastamisele rahvusriigina juriidilise järjepidevuse alusel kõrgelt hinnanud. Selle tõendina avati 2001. aastal Tartu Ülikooli keemiahoone esimese korruse fuajees Jüri Kukele mälestustahvel, milleks raha eraldas Tartu linn eesotsas keemikuks õppinud tolleaegse linnapea Andrus Ansipiga.

Lisame juurde, et juba ligi 20 aastat tagasi korraldas Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Jüri Kuke sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverentse nii Tallinnas kui ka Tartus. Üritusi Jüri Kuke mälestuseks on aja jooksul toimunud ka mujal, kus teda meeles peetakse ja hinnatakse, näiteks Hallistes (Jüri Kuke okupatsiooniajast pärinev sümboolne hauakivi kohalikul kalmistul), Kursis (aastaid pärast ümbermatmist on seal olnud mälestusüritusi nii kirikus kui ka surnuaial) ja Mõisakülas (Jüri Kuke kunagine kodukant).

Väikerahvas, kes oma geograafilise asendi tõttu on ajaloo vältel pidanud kokku puutuma paljukordses ülekaalus olevate sissetungijatega („vabastajatega”), poleks kunagi suutnud saavutada ei vabadust ega ka jääda püsima, kui tal poleks jätkunud tarkust, julgust ja visadust oma olemasolu, iseseisvuse ja riikluse eest välja astuda.

Mälestuskonverentsidest osavõtnute korduvatest pöördumistest hoolimata pole Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid Jüri Kuke surmasaatmise asjaolude uurimist vajalikuks pidanud. Vaatamata taotlustele pole ei Eesti Vabariigi parlament ega ka valitsus soostunud Langenud Vabadusvõitleja Päevale – 27. märtsile – omistama riiklikku staatust. Mitu aastat järgimööda (alates 27. märtsist 1996) Riigikogu ees toimunud piketil on nõutud Eestimaa Kommunistliku Parteile õigusliku hinnangu andmist, selle partei tunnistamist vastutavaks Eesti Vabariigis toime pandud inimsuse­vastaste kuritegude eest ning kuulutamist kuritegelikuks organisatsiooniks. Seniajani on hüüdjaks hääleks kõrbes jäänud ka nõuded lähimineviku inimsusevastastest kuritegudest osa võtnud ameti- ja eraisikud Eesti Vabariigis kohtulikule vastutusele võtta.

Kuigi teatud ringkonnad Eestis ikka veel levitavad müüti, nagu oleks meie iseseisvus taastatud veretult ning et eesti rahvas oleks ennast lihtsalt vabaks laulnud, loodavad Jüri Kuke mälestus­konverentside korraldajad siiski, et Langenud Vabadusvõitleja Päeva riiklik tunnustamine pole aktuaalsust kaotanud. Ja seda enam kui 20 aastat pärast Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni välja­kuulutamist ühes Jüri Kuke postuumse rehabiliteerimisega (mõlemad 1988). Loodame endiselt, et ka sovetiajal vastupanuliikumisest osavõtnute, märtrite ja langenud kangelaste riiklik tunnustamine saab Eesti Vabariigis millalgi teoks.

Kontakt:
Jekki (Jevgeni) Rjazin,
Rein Vanja,
Sõltumatu Infokeskus www.si.kongress.ee
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus