(:)kivisildnik: põhimõttelagedus laulupeol ERR (2)
Eestlased Eestis 09 Jul 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Sven Sildnik/kirjastaja

Ma tervitan kõiki laulupidulisi, kellel õnnestus järjekordne suursündmus üle elada. Laulupeoga oli kõik hästi, kolonn oli pikem kui kunagi varem ja teleülekanne oli kõigi aegade kõige sisukam – toimus maailma esimene laulupeointervjuu Ingrid Tähismaaga. Sellised asjad jäävad elu lõpuni meelde.

Mulle isiklikult meeldis väga tänavuse laulupeo intellektuaalne ja elitaarne stiil. Pooleteisttunnine mõttepaus enne esimese päeva programmi algust oli paljudel pidulistel ainuke hetk aastas, millal neil oli võimalus maailma asjade ja elu üle sügavamalt järele mõelda.

Esimene päev, see tähtis rongkäigupäev, oli ülikõva. Anti auhindu ja peeti kõnesid ja esitati muid asjakohaseid triaade – Jannseni eluloost peeti pikk ja sisukas ettekanne, just sellised akadeemilised referaadid loovad selle õige peotuju, välismaa heliloojate elust räägiti põhjalikult ja huvitavalt.

Öösel vihmaga ei oska paremat tahtagi, mitusada inimest nautis laulukaare ees seda sama, mida mina teleka ees. Esimese päeva programm oli parim võimalikest. Tunnistan ausalt, et ma olen kõigist laulupidudest vaimustuses, aga need laulukoorid söövad mul närvid seest. See probleem oli lõpuks ometi lahendatud.

Ma mõistan, et ilma koorideta vist ei saagi laulupidu teha, aga see, et koore rakendati põhiliselt rongkäigus ja hiljem publikuna, oli geniaalne idee. Las asjaarmastajad kuulavad, kuidas need päris koorid päris muusikat esitavad. Sada tuhat taidluslauljat kuulavad, kuidas sadakond elukutselist lauljat esinevad.

Võimas elamus, nii suurt hulka nii pädevat muusikapublikut ei ole küll kusagil maailmas. Laval oli küll veel liiga palju rahvast ja tase ei olnud siiski päris see. Milleks koor? Ka väike professionaalne laulukoor on paraku ainult koor. Kas siis lõpuks ei saaks üle minna ooperitrupile ja seejärel ühele tõeliselt pädevale solistile?

Rahvaüritused peavad olema elitaarsemad, professionaalsemad ja filharmoonilisemad. Mitte midagi rahvalikku ja meelelahutuslikku ei tohi olla. Kui, siis ainult rongkäigus. Varsti me jõuame niikaugele. Allakirjutanu meelehärmiks lauldi siiski veel mõningaid eestikeelseid ja eesti autorite laule, millest kõigist ei saanud kohe aru, millise suure välismaa eeskuju väikesed maavillased koopiad need on.

Mitu korda tekkis kahtlus, kas pole tegu millegi täiesti originaalsega, ehk koguni millegi loovaga, lausa kunstiga. Õnneks need üksikud nõrkusehetked ei pääsenud üldise tuima elukutselise ja hingetu intellektualismi hiidlainete kõrval mõjule. Ma ei saa aru, miks peaks laulupeorepertuaar erinema maailma kõige kõrgemalt hinnatud filharmoonikute repertuaarist.

Kas me siis kuidagi ei või aru saada, et see, mis on hea Sydney Ooperiteatris ja Estonias ja üldse kõigis Euroopa, Hiina ja Aafrika kontserdisaalides, on hea ka meie laululaval. Paremat lihtsalt pole. Esimene päev oli üksikute väärastustega täiesti kõlblik ettekandmiseks mis tahes Poola või Itaalia klassikalise muusika müügikeskuses.

Kohalikku, ebakvaliteetset, ilma igasuguse kaubandusliku väärtuseta vaimutegu, kõiki neid - sauna taga tiigi ääres, manniga ja lõhkilöödud panniga – maitsevääratusi praktiliselt ette ei kantud. See oli hea. Eesti rahva filharmooniline eliit, see maa sool, esitas Wagnerit ja Carmina Buranat ja kõiki muid eesti kultuuri aluseks olevaid kvaliteettooteid.

Ma ei hakka siin kõigile kangekaelselt Eesti joru ajavatele isikutele selgitama, et kui Lembitu ja Meleleiva aegadel oleks Wagner ja Burana olemas olnud, siis oleks Läti Hendrikul jäänud kirja panemata esinesid eesti laulusõnad "laula, laula, pappi…". teatavasti piinati ja põletati selle hiti saatel kristlikke misjonäre. Misjonärid oleks kindlasti parema meelega piinelnud ja põlenud Nibelungide avamängu saatel.

Mida ma tahan sellega öelda. Ainult seda, et laulupidu ei ole ega ole kunagi olnud mingi rahvalik kamarajura rumalale ja laiale massile vaid: esiteks elukutseliste muusikute ülbuse ja snobismi platsdarm ja teiseks altar, kus tuuakse ande võõrvõimule.

Ennemuiste lömitati laulupeol Vene tsaari ees, eks olnud Vene monarhiale pugemine rahvale armas ajaviide ja kohaliku kultuuri kõrgem eneseväljendus. Kui palju rõõmu sellest oli, ära mitte räägigi. Õnneks oli Vene riigi põhiseadus nii kavalasti tehtud, et tänapäeval ei vasta enam ükski trooninõudleja Vene põhiseaduse kõrgetele nõudmistele.

Tsaari enam pole, popikuningas Jackson viskas ka lusika nurka. Pole nii lihtne leida objekti, kelle ees lömitada. Aga meie õnneks on välja mõeldud selline ilus asi nagu kultuuriimperialism. Mainitud õppeainet on lihtne omandada: leia suurem ja rikkam kultuur ja heida ennast selle ees põrmu, kõik. Laulupeol see just nii juhtuski.

Paraku laulupeo teine päev oli globaalse klassikalise süldi mõõdupuuga mõõtes nõrk. Öösel olid meie laulupeo kunstilised ja ideoloogilised juhid unustanud nii Wagneri kui Burana suuruse. Haugi mälu, ütleme selle peale. Aga kõige hullem oli see, et taas trügisid lavale koorid, keda esimesel päeval õnnestus edukalt tõrjuda.

Positiivne programm järgmine – laulupeolt tuleb lõpetada põhimõttelagedus ja kompromisside tegemine. Laulupidu olgu kas 100% puhas filharmooniaüritus või siis täieline laiatarbe meelelahutus a la Terminaator, Laululahing, Kuldsed Lindid või siis hoopis fundamentalistlik Eesti asi – seni kuni laulupeol ei kõla algupärane eesti helilooming – laula, laula pappi laadis ehe kraam, on tegemist nüri haltuuraga või paremal juhul kultuuriimperialismi napi punktivõiduga keset pudru ja kapsaid.

NB! Kivisildniku päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadios igal neljapäeval kell 12.30 ja 17:45. Saateid saab järelkuulata SIIN.

Toimetaja Aivar Pau
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus