Killustavad killud (4)
Arvamus 10 Mar 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Möödunud aasta lõpupoolel ilmus Saaremaa lehes Meie Maa ajakirjanik Aare Laine sulest artikkel teatega, et kunagine torontolane ja nüüdne kuressaarlane Endel Loo on avaldanud oma rännuraamatu „Killud“. Heade sõprade vahendusel on raamat jõudnud allakirjutanu valdusse ja nõuab kommenteerimist. Retsensiooniks seda nimetada ei saa, selle ülesande loovutan lahkelt kellelegi teisele.

Endel Loo oli kunagi Torontos hästi tuntud ja rahvuslikult aktiivse tegelasena paljude poolt hinnatud. Hiljem, enne Kanadast lõplikult lahkumist, muutus ta okupeeritud kodumaaga suhtlemise tõttu ebapopulaarseks ja sai „punase“ kuulsuse. Olen aastaid olnud tema arvukate talentide austaja ning teinud temaga koostööd mitmel tasandil. Sõbralikult. Punaseks ei ole ma teda iial pidanud ega pea praegugi, liigselt edevaks ja veidi kerglaseks küll. Nüüd pean kahjuks tõdema, et ka selles osas ei ole edenenud aastad märgatavat muutust kaasa toonud.

Kunagisi tormilisi aastaid kiretu pilguga tagasivaates silmitsedes võib küsida, kumb tegi eestlusele rohkem kahju, kas Loo, suheldes kodumaa tolleaegse võimu esindajatega või tema käitumisele hüsteeriliselt reageerijad. Kuid see polegi enam eriti tähtis. Hüsteerikuid oli meie hulgas suhteliselt vähe. Loo suutis endale tõmmata ka tasakaalukate väliseestlaste halvakspanu. Kodumaad külastasid paljud, kuid ainult tema sai siinses avalikkuses „kodukäija“ kuulsuse.

Hoopis suuremat kahju teeb Loo globaalsele eestlusele praegu oma „kildudega“, millest ta enda sõnutsi püüab teha tervikut, mille nimi on kodumaa. Iga vähegi mõtleja inimene, kes seda raamatut loeb, märkab vastupidist: autor on terviku kildudeks löönud, hulga väärtuslikke kilde minema pühkinud ja üritab järelejäänuist moodustada mosaiiki, mis oma grotesksuses üsnagi mannetult välja kukub. Oma Toronto-aegset tegevust kirjeldades laskub ta liialdustesse, mida kodumaine lugeja tegelikkust tundmata võib võtta puhta kullana. Tunnen end olevat kohustatud asetama mõned sündmused õigesse perspektiivi.

Lk. 48 kirjeldades oma tegevust Montreali EXPO-l a. 1967, ütleb Loo: „...koosolekul oli ka teistsugust rahvast, meie antikommunistid, ehk rahvapärase nimega „kaikamehed"." Antikommunist ja kaikamees ei ole sünonüümid. Pole iial olnud. Loo sõnadest võib selgelt välja lugeda, et igaüks, kes kaikaga ei vehkinud, suhtus kommunismi sallivalt. Jämedamat solvamist pagulaskonnale ei oska kujutleda.

Lk 58 loeme sõna-sõnalt: „Torontos mindi Eesti majas niikaugele, et keelati pakkide saatmine omastele kodumaale. Olevat punased. Pakid nimelt. Saatjad niikuinii." Olles ligi pool sajandit Torontos elanud, kuulen esmakordselt, et meil oli mingi organ, millel oli käskiv-keelav võim. Toetasin ise omakseid kodumaal pakkidega ega pidanud seda repressioonide hirmus salaja tegema. Arvatavasti juhiti koosolekul tähelepanu venelaste röövtollidele, millest keegi liigagaruses tegi järelduse, et pakkide saatmisega toetame kommunismi. Selline seisukoht oli iseenesest rumal küllalt ega vaja kunstlikku võimendust.

Lk. 102 kirjutab Loo oma armastatud tegevusest Eesti Vabariigi aastapäeva aktuste korraldajana, kus pidi valmis olema üllatusteks. [/i]„Nagu kasvõi helilooja Kaljo Raidi tshello-esinemisel, kus ta ootamatu lisapalana pidas vaimuliku kõne. Olin jahmunud. Ja lisaks unustanud, et ta võib kasutada ka omavoliliselt pastoriõigusi."[/i] Viibisin sellel aktusel. Mis oli minu funktsioon, seda ei mäleta, kuid jälgisin kogu sündmust mitte saalist, vaid kuluaaridest. Raidi „vaimulik kõne“ enne mängu algamist oli palve publikule loobuda aplausist, kuna ta esitas oma vaimuliku ilmega helitööd. Sattus seejuures pisut hoogu ja lisas kõrgendatud toonil: „Jumalariik on lähedal!“ Kolmesõnalist lauset (mäletan seda täpselt) vaevalt saab vaimulikuks kõneks pidada, esinemisele eelnenult kindlasti mitte lisapalaks. Seisin Loo kõrval ja võin kinnitada, et ta oli mitte jahmunud, vaid äärmiselt ärritatud, võiks peaaegu öelda raevunud. Kummaline, et see seik teda veel aastakümnete tagant vaevab. Raid ehk tõesti kasutas omavoliliselt pastoriõigusi, sest ta pääses aktusele vaid muusikuna. Vaimulikke tollal aktustele ei kutsutud põhjendusega, et igas koguduses peeti niikuinii rahvusliku ilmega jumalateenistus. Igatahes on mul hea meel, et kohalviibinuna olen suuteline kõrvaldama selle varju kadunud lugupeetud muusiku ja vaimuliku mälestuselt.

Võõrastav on lugeda ka auväärsesse ikka jõudnud mehe uhkustamist sellega, kuidas ta New Yorgis akadeemikute peol näitetrupiga esinedes kohaliku lehe peatoimetajale (väidetavalt kogemata) palja istmikuga näkku kargas, ja tunda naudingut viimase sosinast: „Seda nalja mehele andeks ei anta.“ Loo ei tea, kuidas tal on vedanud. Olnuksin mina selle lehe peatoimetaja, oleks trupi juhil veel praegu istumisega raskusi.

Kui keegi neid ridu lugedes imestab, et ma ilmunud üllitisse nii negatiivselt suhtun, siis kinnitan, et see pole sugugi nii. Raamat on autori enda poolt väga nägusalt kujundatud, kirjutatud heas ladusas eesti keeles, ning sisaldab piisavalt heledaid, isegi säravaid kilde. Negatiivselt suhtun tema loodud kõverpeegelpilti väliseestlusest, mida ta serveerib „südamelt ära ütlemisena“. Aare Laine tsiteerib autori mõtisklemisi: „Rännuraamat toob lühijuttudes pildi sellest, mis juhtub siis, kui inimene ei saa unustada sünnimaad. Veri on siin paksem kui vesi. Kas ka väliseestlaste igapäevas? Mida ütleb selle kohta Eesti Elu Torontos?"

Elame ajajärgus, kus kodu- ja väliseestlaste suhted võiksid olla paremad, kui nad on. Kas sellises olukorras on tõesti tarvis tingimata süvendada kodumaal juba niigi laialt levinud arvamust, et need kümned tuhanded, kes Loo eeskujule pole järgnenud, on oma sünnimaa unustanud? Et eestikeelset Eesti Elu kirjastatakse ja loetakse vaid tuimast harjumusest, mida pole suudetud endalt maha raputada?

Andestatagu mulle, et artiklit lõpetades tunnen vajadust muutuda isiklikuks. Umbes samaaegselt Endel Looga andsin mina välja Eestis oma luulevalimiku. Piiratud majanduslike võimaluste tõttu poleks ma seda suutnud läbi viia, kui mind poleks toetanud paljud heatahtlikud kaasmaalased, kelle veri Endel Loo hinnangu kohaselt on veest vedelam. Olin ja olen neile jätkuvalt südamest tänulik. Seda isiklikul pinnal. Nüüd aga võtab mu tänutunne rahvuslikud mõõtmed, globaalse eestluse mõõtmed.

Olen enesega ülimalt rahul, lugedes oma raamatu kaaneümbrise esilakalt pöördumist lugejate poole: „Armas kodumaine lugeja, vaatle neid ridu kui au- ja tänuvõlga maarjamullale, mis mind seitseteist kaunist aastat on oma süles kiigutanud. Kui nende kaudu kaob kübekenegi sellest võõrastusest, mis on kerkinud kodu- ja väliseestlaste vahele, siis on nad oma ülesande täitnud. Sooviksin väga, et mõistetakse, miks mõnes olukorras on seda mulda kaugelt kergem armastada kui ligidalt."

Nüüd on kõik südamelt ära öeldud. Ka minu poolt.














 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus