Kevadehõng valitseb Eestiski, kuid ometi mitte veel Keila-Joal, kust sulaveevool ja päike ei ole uhkest jääseinast veel jagu saanud. Niisiis oli rahval möödunud pühapäeval, mida uudistada ja lastel, kus ronida, vaatamata sellele, et vähem kui aasta eest taasavatud hüdroelektrijaam on röövinud suure osa joale määratud veest. Restaureeritud veskihoone kõrvalt avanenud vaade meenutas ühtäkki 19. saj. kunstnike Cornelius Krieghoffi ja teiste maale talvisest Montmorency joast Quebéci linna külje all, olgugi et miniatuuris.
Enne St. Lawrence'i jõkke jõudmist langeb Montmorency jõe vesi kõrgemalt kui Niagara joal, ning talvel tekib selle jalamile veeaurust imeline nähtus pain de sucre ehk suhkrupätsi nimeline võimas jäämägi, mida kohalikud kelgutajad ja kunstnikud on aastasadu imetlenud. Keila juga on olnud asendamatu veidi praktilisemate pätside loomisel, ning eesti möldripered on tedagi imetlenud aastast 1555.
(Klõksa piltidele, et neid suurendada!)
