Katrin Lust-Buchanan: Meie uued Lennart Merid kasvavad välismaal DELFI (8)
Kuumad uudised 16 Dec 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Katrin Lust-Buchanan, www.DELFI.ee

Mind häirib pidev jutt sellest, kuidas kodumaalt lahkunud eestlased polegi justkui enam eestlased. Et meie oleme Eesti jaoks kadunud, nagu ütles paar kuud tagasi Olari Taal.

Ma mõistan, et rahval on kodumaal teistmoodi kohustused. Ometi ei tasuks unustada, et ka meil, kes me elame ja töötame hetkel läänes, on samasugune õigus kodumaale, kui neil, kes on hetkel Eestis. Kindlasti ei ole me oma riigi jaoks kadunud.

Ausalt öeldes ei ole ma end kunagi rohkem patrioodina tundnud kui Eestist lahkumise järel. Alles väljaspool kodumaad hakkame me mõistma oma tegelikku tausta ja juuri. Pealegi tuntakse meid suures maailmas just oma päritolu järgi. Igaüks meist on oma riigi visiitkaart.

Kas Oscar Wilde oli vähem iirlane, kuna ta elas Londonis? Kas moekunstnik John Galliano on vähem britt, kuna ta teeb oma unistusi teoks Pariisis? Kas Ungari juurtega Nicolas Sarkozy on Prantsusmaa presidendina oma esivanemate jaoks kadunud?

Mind hämmastab nende eestlaste kitsas silmaring, kes arvavad, et läände kolimine on ääretult väär. Paljude minu artiklite kommentaarides loetakse mind riigireeturiks ainult sellepärast, et mul oli julgust Eestist ära minna. Küsitakse, et mis õigusega ma üldse räägin enam Eestist kui oma kodumaast.

Kui uhked on britid oma rahvuskaaslaste üle, kes on end teostanud ükskõik millises maailma osas!

Minu ameeriklasest abikaasa vanemad saatsid oma lapsed õppima Suurbritanniasse. Jänkid ei muretse selle pärast, kas nende talendid võõral maal kaduma lähevad. Vastupidi.

Eestlased on üldjuhul haritud ja teenivad leiba korraliku tööga. Nende kodumaalt lahkumise põhjus sarnaneb rikaste eurooplaste omaga: näha maailma, õppida keeli, teenida raha ja püüda kaugemale.

Arenenud riigi kodaniku väärtus ei kahane välismaal elades grammigi. Kui neist kellelgi õnnestub veel mõni oma unistus täide viia, on nende riik oma inimeste üle uhke, ükskõik kus nad ka poleks.

Ma tean välismaal elavaid eestlasi, kes on investeerinud suurema osa oma Läänes teenitud rahast Eestisse. Enamik neist on soetanud seal omale kinnisvara, et siis ühel päeval koju tagasi tulla.

Kas see on meie riigile tõesti nii paha? Või on eestlaste kojukutsujate arvates parem elada truu kodanikuna kodumaal, mis siis, et tööpuuduses, külmas ja näljas?

Tulevikus ei saa olla midagi paremat kui läänest koju saabuvad kodanikud. Sellised, nagu näiteks president Ilves, keda maailma poliitikud kiidavad. Tema keeleoskust ja maailmavaadet. Ilmselgelt on Eestile vajalikud inimesed, kes on kogenud elu mujal ja selle käigus rikkamaks saanud.

Rikkuse all pean ma silmas mitte ainult raha, vaid ka silmaringi ja kas või keeleoskust. Kui piinlik oli mul viimati näha rahvusvahelises meedias peaminister Ansipit. Nii tundlikul teemal, nagu mustlaste väljasaatmine Prantsusmaalt, suutis ta vaid raskustega kokku panna ingliskeelseid lihtlauseid.

Kus on meie uued Lennart Merid, kes oskavad kümmet erinevat keelt ja on läbi rännanud pool maailma? Lennart Meri sündis küll Eestis, aga enamiku oma vaimsest pagasist leidis ta maailmas ringi reisides ja teistelt riikidelt ja rahvastelt õppides…

Võib-olla suudavad just need Eestist ajutiselt lahkunud inimesed ühel päeval tuua raasukesegi ausust meie korrumpeerunud poliitikasse ja muuta nõukogudeaegsete poliitikute vildakaid arusaamu. Selleks, et mõista kohapealset, tuleb korraks ära käia.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus