Katrin Laur | Sooteadlikkus: keelame poisid ja tüdrukud? (1)
Eestlased Eestis 08 Dec 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/12/48836_001_t.jpg

Katrin Laur, režissöör, 2. detsember 2016,
Novembri alguses lubasin Õhtulehele, et kirjutan loo sooneutraalsusest haridussüsteemis. Sõna sooneutraalsus enam ei kasutata, nüüd räägitakse juba sooteadlikust koolist. Terve kuu lükkasin selle loo kirjutamist üha edasi, ajal kui maailm mu ümber karussellina ringi käis.

http://www.ohtuleht.ee/774301/...

Kuu aega varem osutus meie poliiitkute jaoks üle jõu käivaks ülesandeks presidendivalimine ja saime endile uue presidendi deus ex machina. President oli veel nii värske, et tema kohta keegi midagi arvata ei osanud. Seda, et president on naine, ei taha ma eraldi välja tuua, sugu ei ole ei iseloomuomadus ega saavutus.

Keskerakonnas lõppes Edgar Savisaare valitsemiaeg ja erakonna etteotsa valiti Jüri Ratas. Paar päeva pärast seda käivitus valitsuse vahetamine, mida ilmselt oli juba mõnda aega ette valmistatud.

Samal ajal kui Toompeal valitsust kukutati ja uut kokku pandi, mille juures valijarahvas pealtvaataja rollis oli, valiti USAs uus president. Valiti Donald Trump.

Šokk oli suur ja alles mitu päeva hiljem pandi tähele, et kuu algul oli mainekas Oxford Dictionaries valinud 2016. aasta sõna: "post-truth". Tõejärgne.

Nüüd on Eestil uus valitsus, mis lubab jätta kõik küll nii, nagu on, aga samal ajal teha eesti rahva palju võrdsemaks. Peavoolumeedias (kasutan seda sõna teadlikult irooniliselt ja palun mitte nördida) on hakanud ilmuma kirjutised, eriti aga kommentaarid, milliseid seni oli üllitanud Keskerakonna tasuta ajakirjandus. Muudatus on toimunud, aga praegu ei saa veel aru, milles see tegelikult seisneb. Võibolla see ongi hübriidmuudatus?

Üks asi teeb mind tõsiselt murelikuks. Eestit ei esinda praegu ühtegi poliitikut, kes meie riigist, vähemalt praeguses olukorras midagi head arvaks. Rahva viha on langenud Toomas Hendrik Ilvese ja Taavi Rõivase peale, kes käisid liiga palju välismaal ja rääkisid sellest, kui lahe e-riik on väike Eesti.

Mida hakkavad uued riigimehed ja -naised rääkima, kui neil kodusest ümberkorraldamisest muu maailma jaoks aega jääb? Et meil on kõik halvasti, vaesus ja ebavõrdsus, aga oodake, me püüame seda paremaks muuta? Ma ei tea, millisesse seltskonda meid sellise jutuga oodatakse.

Eesti naise olukord viletsam?

Selline oli foon, kui ma terve kuu ei jõudnud kirjutada sooteadlikust koolist. Kuid teema on minu jaoks tähtis, oli enne ja on nüüd. Kusjuures ükski nähtus ega teema ei seisa üksinda, vaid on osa suuremast tervikust.

Esiteks, enne kui edasi kirjutan, tahan öelda kõvasti ja selgelt, et ma olen feminist. Selles mõttes, et ma pole kunagi kahelnud, et naised ei ole meestest milleski viletsamad. Olen kasvatanud ühe tütre ja mu tütrel on kolm last, kaks poissi ja tüdruk. Mu tütre isa õpetas teda lapsepõlves jalgratast parandama – sest muidu pead sa alati mõnda meest paluma! Kahjuks ei ole tast jalgratta- või autoparandajat saanud, neid asju paneb ta ikkagi oma mehe tegema.

Meie perekonnas on alati olnud tugevad naised. Teistes perekondades oli võibolla teisti, olid näiteks tugevad mehed. Üldkokkuvõttes võin ma aga vanema inimesena, kes kaua näinud elu nii Eestis kui ka väljaspool Eestit öelda, et eesti naine on ajaloo vältel tugev olnud, märksa tugevam kui Kesk-Euroopa naine. Täpsemalt tean rääkida Saksamaast, Šveitsist, Austriast.

Vaidlen otsustavalt vastu sooteadlastele, kes väidavad, et eesti naise olukord on ühiskonnas viletsam kui mujalpol Euroopas. See, et Eestis enamik naisi usub, et lapsi ja kutsetööd on võimalik ühitada, on Eesti ühiskonna unikaalne omadus. See on üks oluline põhjus, miks mu Saksamaal kasvanud ja haritud tütar sünnitas oma lapsed Eestis ja siin neid ka kasvatab.

Palgalõhest on keerulisem rääkida. Kui on ikka ära mõõdetud, et sugudevaheline palgalõhe Eestis on suurem kui teistes riikides, siis küllap see on tõsi. Samas on meeste ja naiste vaheline palgalõhe, mida sotsioloogid oma maailmapildiga ära seletada ei suuda, olemas igal pool arenenud maailmas. Naisjuriste, kes teevad kantseleis 14tunniseid tööpäevi ja seeläbi suurt raha ja karjääri, on vähem kui meesjuriste. Miks? Võibolla on ka selline elustiil teatud mõttes mammutijaht? Küllap mammutijahil käisid enamasti mehed? Võin aga ette kujutada, et mõni naine tahtis kindlasti kaasa minna.

Keelame poisid ja tüdrukud

Lugesin enne selle artikli kirjutamist, mida leidub internetis sooneutraalse või sooteadliku kooli kohta. Austraalias näiteks käivitus selline programm ja sealsetes koolides ei tohi enam lastele poiss või tüdruk öelda. Programmi kirjelduses tuuakse ära, et sel moel julgustatakse tüdrukuid muu hulgas õppima vastutusrikkaid elukutseid, näiteks arstiks. Tule taevas appi! Minu isa kursusel Tartu ülikoolis (1949–1955) oli fotode järgi sama palju tüdrukuid kui poisse. Selles ei ole mõtet kahelda, et nad pärast ülikooli ka arstidena töötasid.

Eesti ajalugu on katkestuste ajalugu. Sõja lõpul põgenes läände suur osa paremaid inimesi ja võibolla sellepärast on Rootsi eestlased rääkinud, et näiteks eesti naiskirjanikel ei olnud seal kerge ennast meeskirjanike hulgas kehtestada.

Nõukogude ajal kõik naised töötasid, mõni väga vähene erand välja arvatud. Küll mitte juhtivatel kohtadel. Ja ülikoolides oli naiste osakaal väga kõrge. Paraku on nõukogude ajas ka selle nähtuse juured, et mehed haridusest vähem hoolivad. Eestis levis tollal vene moodi joomine kui praktiliselt ainus vaba aja veetmise vorm, samuti olid haridust nõudvad ametitekohad vähetasustatud. Oli au, aga polnud raha.

Iseseisvumine tõi vabaduse, aga seal, kus on vabadus, võib ka vigu juhtuda. Soolistel põhjustel olid need, kes NSVLi kokkuvarisemise järel kiiresti rikastusid, mehed. Naised ei olnud NSVLis juhtivatel kohtadel, nad ei teadnudki, kust ja mida ärastada. Ka selleks vajalikku kriminaalsete kalduvustega energiat on naistel vähem kui meestel. Rikastunud meeste naised püüdsid siis elada niisama kenasti nagu läänes – nii nagu nad seda ette kujutasid.

Progress lääne moodi

Ma ei oska öelda, kust ja milliselt kasvupinnalt jõudsid Eesti kooliõpikutesse tarkuseterad, et tüdrukud on kuulekad ja vaiksed, hullemal juhul kiuslikud. Poisid aga julged ja ettevõtlikud kisakõrid. Mina kuulsin seda oma kõrvaga algklasside tundides, kui ma oma 2011. aastal tehtud filmile "Surnuaiavahi tütar" stsenaariumit kirjutasin ja koolides lapsnäitlejaid otsimas käisin.

XX sajandi alguses lasksid sufražistid endid politseil Londonis (hiljem teisteski linnades) aedade külge ketitada selle eest, et nad naistele valimisõigust nõudsid. Kas me praegu oskame ette kujutada sellist maailma, kus naised valida ei saa?

Igal rahval ja riigil on oma ajalugu, on oma lugu ja seda mööda ta liigub. Halb on ja ohtlik, kui tahetakse vägisi panna teise ühiskonna loo järgi elama. Lääne-Euroopa ja Ameerika on arenenud teistmoodi kui meie või teised sotsialismimaad. Meie ajaloost on 1960ndatest meeles Hruštšovi sula ja Tšehhi sündmused. Läänes olid aga noorsoorevolutsioon ja Woodstock. Make love, not war.

Ma ei saa uskuda, et on millegi jaoks hea, kui lääne ülikoolides sooteadlasteks koolitatud inimesed hakkavad meie koolides ja lasteaedades keelama kasutada sõnu tüdruk ja poiss. Selle jaoks on vanemad, kes – kui vaja – ütlevad õpetajale, et ei ole hea, kui ainult poisse kutsutakse jalgpalli mängima või ainult tüdrukuid kokanduse tundi. Hea õpetaja ei teeks seda niikuinii.

Kui kogu maailmas, Austraaliast Rootsi, Soome ja Eestini välja nõutakse ühe eeskirja järgi elamist ja seda nimetatakse progressiks, siis on see hirmus. Lapsi kasvatavad nende vanemad, vanavanemad, siis lasteaed ja seejärel kool. Kui riik otsustab, et neid ei saa usaldada ja kehtestab kõigi ja kõige jaoks õige käitumise eeskirjad, siis ma loodan, et on veel palju inimesi, kes sellist riiki ei taha.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus