Eesti Elu
Kas uus hääletu alistumine? (10)
Arvamus 25 Aug 2011 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
13.08.2011. Taasvabanemise 20. aastapäeva puhul katsun heita pilku tagasi – ka veelgi kaugemasse minevikku.

Ajaloolasena olen püüdnud analüüsida meie väikese Läänemere-äärse rahvakillu saatust. Kuigi elan Taanis, kuulun südames eestlaste hulka. Vahel ka subjektiivselt, oma särk on ihule kõige lähemal. Samas mitte isoleeritult, vaid seoses naabritega, kellest on sõltunud ja sõltub veelgi palju.

Ristiusu ekspansiooni kulgedes jäi eestlaste ala läänepoolse katolitsismi piirkonda, millel on olnud otsustav osa Maarjamaa edaspidises arengus. Usundi keskseks esindajaks jäid läbi aastasadade baltisakslased, kellel õnnestus võimude vahetusel säilitada positsioon, olla edukad kollaborandid – nii taanlaste, rootslaste, poolakate kui ka pärast Põhjasõda oma Balti erikorraga venelaste valitsuse all. Nende bastionid olid linnades ja maal aadlimõisates, kus maa põliselanikud eestlased olid nende tööorjad, aga osalt ka kollaborandid. Kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees, ütles rahvasuu, võib-olla isegi väikese kadedusega.

Eestlasi ei katsutud aga ümber rahvustada. Linna siirdudes juhtus see paljudega, aga maal säilus eesti keel, mida purssisid mõisnikud ja mille omandasid tihti üsna hästi eestlastest lapsehoidjatelt nende järglased. Reformatsiooni kulgedes lõid mõned Saksamaalt tulnud pastorid koguni aluse kirjakeelele. Ärkamisajal tõusis meie keele osatähtsus ka linnades.

Baltisakslaste aeg sai läbi Eesti Vabariigi sünniga. Siit algab Eesti kui iseseisva riigi ajalugu. Enne seda võib rääkida kas eestlaste või eesti rahva ajaloost. Hitleri kutsel 1939. aasta sügisel Eestist lahkudes murdus baltisakslaste ajalooline side. MRPga reetis neid Saksamaa, avati võimalus venelastele mitte ainult taas avada aken Euroopasse, vaid ka kindlustada nende pääs selle akna alla. Mis siis, et oli raske vaadata sellest aknast sisse.

Järgnesid saatuslikud aastad, mille kestel tookordne juhtkond püüdis laveerida võimaluste kohaselt, mis olid väga piiratud. Tulemuseks oli N. Liidu okupatsioon ja annektsioon, mis jäi pärast sõda kehtima suurvõimude kokkuleppe kohaselt, kuid ilma täieliku tnnnustuseta, mis võimaldas pagulastel sellele tähelepanu juhtida. Õigeusk oli ju sajandeid püüdnud Eestis kanda kinnitada, see õnnestus nüüd marksismi-leninismi nime all.

Kui N. Liit kokku varises ja Eestil tekkis võimalus taastada iseseisvus, oli võõrvõimu abiliseks poolesaja aasta jooksul olnud paar põlvkonda kollaborante, kes kasutasid oma kohanemisoskusi ja mitte ainult ei löönud kaasa selles protsessis, vaid ka haarasid osalt ohjad enda kätte.Võõrvõimu kuulekatest teenritest said ägedad ”vabadusvõitlejad”. See kehtib eeskätt teise ešeloni kohta, kes taasvabanenud Eestis sai eriti algul mängida Moskvast sõltumatute rahvuslaste rolli.

Rõhutati ka järjepidevust sõjaeelse Eesti Vabariigiga ja austati selle loojaid. Viimase presidendi Konstantin Pätsi haua otsimisel lõid aktiivselt kaasa KGB-istid – võib-olla lootes pattude lunastamisele? Kui esimene tuhin oli möödas, tekkis aga oht, et hakatakse uurima sovetiaja kollaborantide tegevust, seda koguni hukka mõistma. Oli tähtis juhtida tähelepanu kõrvale, otsida süüd mitte võõrvõimu teenrite, vaid hoopis nende juures, keda oli sunnitud alistuma.

Selleks leidus parajaid arvamusliidreid ja ajaloolasi, kellel ju nagunii oli ENSV kogemuste taust. Tulemuseks on veendumus, et Eesti oli ja on nagu maailma naba, mille endine juhtkond reetis ja hukkamõistmist väärib. Oli loomulik, et N.Liit tuli ja lõi korra majja, leidus ka eestlasi, kes aitasid sellele kaasa. Ei saa siiski vaikida küüditamistest, räägitakse küll ohvritest, aga vaikitakse kurjategijatest. Igasugust vastupanu okupeerimisele ja okupantidele loetakse mitte ainult mõttetuks, vaid tihti ka kuritegelikuks. ENSV ajalookäsitlusest tuttavad väited on uuendatud kujul saanud taas elu. Praegustele võimukandjatele on väga vastumeelt anda tunnustust neile, kes võitlesid 1941. a suvesõjas ja püüdsid 1944. aastal tõrjuda uut okupatsiooni. Ega metsavendadelegi vaadata hea pilguga. Üha enam levitatakse sovetiaja propagandaväiteid ja -valesid. Mõned erandid ja sõnavabadus pakuvad üheülbalistele üldistustele natuke nüansse, aga üldine tendents on liikunud tugevalt selles suunas. Veel on vana pärmi mõju tugev, vana propagandist Andrus Roolaht (Rein Kordes) võib oma hauas naeratada, sest osa tema laimulugusid ennesõjaaegsest Eestist on leidnud taaskasutamist, nagu ka arvamus, et kõikide pahede taga seisab ikka veel USA koos rahvusvahelise imperialismiga. Nii on uus nagu tihti vahepeal taktikalistel kaalutlustel unarusse vajunud vana. Nagunii on noorus kõigist probleemidest hoolimata ilus aeg, mis kehtib loomulikult ka sovetiaja nooruse kohta ja teenib nostalgiat.

Ajaloo uurimises on erinevaid vaatekohti ja tõlgendusi – diskussioon, mis kunagi ei lõpe. Samas püütakse leida mingit keskset joont. Pärast Eesti taasvabanemist pole vist põhjust tunda kurbust selle üle, jätkata võõrvõimu aja poliitika kiitmist? Selle propaganda aeg peaks möödas olema. Saab aga kasutada teist taktikat, kritiseerida aega ja tegijaid enne ja pärast seda.

Vanema ajaloo uurimises on tehtud tõhusat tööd, laialdase teemade ringiga. Üha suuremaks vaidlusealuseks on kujunenud viimase saja aasta ajalugu. Eriti Eesti Vabariigi esimese perioodi kohta on eriarvamusi. Siin on keskseks uurimuseks, mis on mõjutanud paljude hoiakut, Magnus Ilmjärve ”Hääletu alistunine” (2004). Tembeldades peasüüdlaseks endise Eesti juhtkonna, rahuldab see rahulolematuid ja pakub kibestuse leevendust neile, kelle karjäär nõukogude nomenklatuuris katkes. Kuna iseseisvuse kaotamisele viis eestiaegsete liidrite poliitika, siis olid nad oma saatuse ära teeninud. Nagu kõlab selle arvamuse toeks toodud argument: kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad! Polnud põhjust kritiseerida neid, kes püüdsid koostöös uute isandatega eestlust säilitada.

Olen sellel teemal korduvalt sõna võtnud. Ka Eestis on olnud kuulda kriitilisi hääli, nende hulgas silmapaistvam Jaak Valge, kes on leidnud mitmeid allikate väärtõlgendusi. Kahjuks on eestlastel nähtavasti raske ise oma ajaloo uurimisega toime tulla. Tulemuseks on välisabi rakendamine nii Tartu kui Tallinna ülikoolis. Mõlemis on uuema ajaloo õppejõududeks riigisakslasi, Tallinnas koguni Eesti ajaloo professoriks. Olen varem iseloomustanud nende vaateid eriti Vabadussõja kohta kui liginemist ENSV ehk praegusele Moskva ajalootõlgendusele. Nad on importinud Eesti ajaloosse sakslaste trauma, mille kohaselt patriotism on natsismihõnguline.

ENSV-aegne ajalookäsitlus heidab veel tugevat varju selle revisjoni katsetele. 20 aastat pärast Eesti taasvabanemist esindab Eesti Teaduste Akadeemias ainsana uuemat ajalugu Ivan Käbina ajal 1977. aastal poliitiliselt valitud revolutsiooniajaloolane Karl Siilivask. Talle pole õnnestunud leida asendajat, kuigi on esitatud väärikaid kandidaate. Viimati valiti akadeemikuks tubli arheoloog Valter Lang, kes ju ei paku talle konkurentsi lähiajaloos. 1998. aastal ilmus osaliselt Siilivaski toimetusel kahe ministeeriumi toetusega koguteose ”Eesti maast ja rahvast” viimane köide ”Maailmasõjast maailmasõjani”, kus on Vabadussõda küll ilma jutumärkideta, aga siiski kodusõda. Sellele teosele pole tulnud lisa. Miks ei tahtnud nad kirjutada nende endi aktiivsest perioodist?

Revolutsiooniajalugu on nähtavasti kestvalt erilise tähtsusega? Välisliikmete hulgas pole ühtegi Eesti ajalugu teistsugusest vaatekohast käsitlenud ajaloolast. Näiteks Balti Ajalookomisjoni kauaaegne esimees, Eestis sündinud Gert von Pistohlkors, kes on aga Läti Teadusliku Akadeemia välisliige, nagu ka Eesti oma ajaloolane Enn Tarvel, keda ei valitud Eestis. Ainuke ajaloolane soomlastest välisliikmete hulgas on Päiviö Tommila, kelle biograafiast ei ilmne seost Eestiga. Soomes on aga teisi ajaloolasi, kes juba enne Eesti taasvabanemist kirjutasid Eesti-teemalisi uurimusi, nagu näiteks Kalervo Hovi ja Seppo Zetterberg. Viimane avaldas 2007. aastal "Viron historia", mis on koguteos Eesti ajaloost alates jääajast kuni tänapäevani. Soome Ajaloosõprade Liit valis teose aasta ajalooraamatuks. Eesti keeles ilmus see 2009. aastal. Käesoleval aastal promoveeritakse ta Tartu Ülikooli audoktoriks, aga Eesti Teaduste Akadeemia jaoks on ta olematu.

Oleks aga kõige huvitavam saada põhjalik ülevaade ajast N. Liidu embuses. On küll uurimusi üksikutel teemadel, eriti Stalini ajast, aga puudub analüütiline käsitlus, mis näitaks ka olukorda ja mõttelaadi eriti viimasel Karl Vaino perioodil. See paistab aga olevat osale praegusest eliidist ebamugav, nii et eelistatakse vaikimist ja pannakse pahaks, kui mõni ajakirjanik leiab huvitavaid tsitaate sellest ajast. Kas peame leppima nende tegelaste enesekiitusega?

Materjale ja allikaid on piisavalt, on ainult vaja tahet ja julgust. Näiteks selgitada, kas varem nomenklatuuri mitmesugustel astmetel olnud tegelased tõepoolest ei aimanud suurt midagi nende endi kompartei tööriista KGB tegevusest, kuigi vahel istusid kõrvuti selle juhtidega. Nagu teada, jätkusid protsessid dissidentide ja protesteerijate vastu ka pärast Stalinit. ENSV kaitsevall on veel tugev, seda mehitavad mõnda aega mõjuvalt parteinomenklatuurlaste järeltulijad.

Praegu tervitab meid kõigest hoolimata stabiilne Eesti Vabariik. Maailma ajakirjandus räägib Eestist peaaegu alati kiitvalt. Viimastel valimistel jäi peale kaine kaalutlus. Riigitüür hoiti kindlates kätes, hoolimata puudustest ja probleemidest, mis Eestit vaevavad. Nii on põhjust optimismiks, mis loodetavasti kehtib ka Eesti ajaloo uurimise arengu kohta. Muidu jääb tulemus järjekordseks omalaadi hääletuks alistumiseks idapoolsete tõlgenduste ees.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus