Kas me sellist Eestit tahtsime? (2)
Eestlased Eestis 25 Aug 2006 Üllas Linder, ValgaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Lisaks tugitoolisportlastele on olemas ka tugitoolipoliitikud. Nad jälgivad poliitikat televiisorist, raadiost ja trükiajakirjandusest, kommenteerivad seda omavahel ning väljendavad isiklikku arvamust valimiskasti juures.
Viriseda võib kõige pärast ­ ka vihmase ilma pärast keset põuast suve.
 Foto: Üllas Linder - pics/2006/14045_11.jpg
Viriseda võib kõige pärast ­ ka vihmase ilma pärast keset põuast suve. Foto: Üllas Linder

15 aastat tagasi, kui Eesti kuulutati ülemnõukogu poolt taas iseseisvaks, olin minagi tugitoolipoliitikute hulgas. Raadio ja televiisor olid kogu aeg mängimas ja närv must, kas Eesti saab iseseisvaks või mitte. Tol õhtul jälgis Toompea sündmusi enamik eestlastest. Küllap jälgisid ka venelased, aga nende lootused olid teised.

Neid sündmusi mäletava inimesena ei saa ma nõustuda nendega, kes 20. augustit 1991 Eesti ajaloos tähtsusetuks peavad. Mõnelegi ei meeldi see, et initsiatiiv oli sel päeval ülemnõukogu ja Rahvarinde käes. Taasiseseisvumispäeva tähistamist ignoreerides anti tänavu jälle initsiatiiv Keskerakonnale, kes sai endale mitmed plusspunktid valimisvõitluses juurde.

Õiged ja valed vabadusvõitlejad

Nagu vist kõigil vabadusvõitlustel ajaloos, nii oli ka Eestis radikaalne ja mõõdukas vool. Mõõdukad (mitte hiljem tekkinud sellenimeline erakond) olid võimul, radikaalid aga survegrupiks. Tunneme ära ülemnõukogu ja Eesti Kongressi liinid.
Me ei tea, kuidas, kas ja millal oleks vabadus tulnud siis, kui valitsenud oleksid teised inimesed. Meil on üks ajalugu, ülejäänu on oletused.

Vabadus tuli pika protsessi tulemusena. Esialgne roosa sõnamulin perestroika toetamisest asendus Eesti iseseisvuse nõudmisega. Vale oleks väita, et kõik eestlased olid algusest peale veendunud vabaduse tulekus. Tänaseks on muidugi kõik juba ammu targaks saanud.

Edgar Savisaare valitsus läks edasi samm-sammult – radikaalide tänased nõudmised on liig, aga eilsetel polnud vigagi – ja see kandis lõpuks vilja. Kas see oli teadlik taktika või mitte, seda ma ei tea. Aga vabadus tuli ja vereohvreid õnnestus vältida. Muidugi saatis niisugust taktikat pidev radikaalide kriitika.
Iseseisvus teeb täna enamikule eestlastest rõõmu. „Kas me sellist Eesti Vabariiki tahtsimegi?” on niisuguste inimeste nutulaul, kes nutaksid ka igas teises olukorras.


Tulemused loodetust paremad


Eesti vabanemisprotsessis võideldi ka selliste ideede nimel, mida siis ja ka hiljem on õigusega kritiseeritud. Näiteks IME (isemajandav Eesti), mille paljud mõtted on unustatud või liiduleping, mis oleks seadustanud Eesti kuulumise Nõukogude Liitu. Siiski tahaksin mõlemat neist kaitsta.

IME konkreetsetel plaanidel polnud pikka püsimist – majandussüsteem, millega arvestati, purunes ju täielikult. Aga IME (õigemini juba sellele eelnenud nelja mehe ettepanek) tõstis esimesena avalikult üles idee, et üks liiduvabariik suudab ise hakkama saada ja kohalike elanike heaolu nimel tegutseda. Seni juhiti kogu elu Moskvast ja üleliidulistest huvidest lähtuvalt ning teistmoodi ei kujutatud enam ettegi. IME pani uutmoodi mõtlema mitte ainult eestlased, vaid ka Nõukogude Liidu teiste piirkondade majandusmehed ja poliitikud. Hoogu andis takka üha viletsamaks muutuv elu. Nii oli IME idee Nõukogude Liitu kui ühtset süsteemi väga tugevasti lammutav.

Liiduleping, mida Eesti NSV Ülemnõukogu algul sõlmida tahtis ja millest ta hiljem loobus, pani samuti inimesed uutmoodi mõtlema. Ühtsest keskse juhtimisega riigist pidi saama võrdsete lepinguosaliste liit. Just liidulepingu idee, mis meile täna tundub lausa reetmisena, oli siis vanameelsetele kommunistidele nii vastuvõtmatu, et nad korraldasid vana korra säilitamiseks riigipöörde. Seda hetke kasutasidki Balti riigid iseseisvumiseks ja mõned kuud hiljem lendas Nõukogude Liit ajaloo kolikambrisse, kui punaste enda sõnavara kasutada.

Ajaloolisest seisukohast polegi niisiis tähtis, mida IME ja liiduleping sisaldasid ja mida nende autorid algul mõtlesid, vaid see, mis lõpuks välja tuli.

Tagasi ei taha

21. augustil 1991 käisin Lätis. Mingi ime see polnud, sest Valga linn on ju jagatud kahe riigi vahel. Aga pärast sain kodus öelda, et käisin Nõukogude Liidus – Eesti oli end juba iseseisvaks kuulutanud, Läti veel mitte. Nüüd loodan kogu südamest, et enam ei õnnestu mitte kunagi kellelgi Nõukogude Liidus käia, et seda inimvihkajalikku riiki iialgi kuskil ei taastata.

Kas ma sellist Eestit tahtsin? Just sellist – kus isegi poliitilist sõnasõda peavad eestlased eesti keeles. Kus Pearu ja Andres mõnikord ka koos kraavi kaevavad.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus