Karla kalendrisaba: Vaikne nurgake (4)
Meelejahutus 28 Mar 2008 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Mul pold aimugi, kudas mul on elus vedand ja kui õnnelik inime ma tegelikult olen, et mul on siin seitungis oma vaikne nurgake, kus vanamees saab oma sõpradega tasakeste juttu puhuda. Kes tahab, loeb, ja kes ei taha, vahib mujale, aga keski minuga ei pahanda ega riidle. Vahel ajan nende peris lehetegijatega kah sõna juttu ja siis saan kuulda, et nende elu ei voola teps mitte nii rahulikult kui minu oma. Pole päeva, kus keski sõimata ei saa. Paistab, et kõik teavad paremini kui nemad, kuda seitungit teha tuleb.

Tuleb meelde, kui sai Saksamaal tipii laagris old. Elasime pead-jalad koos, pered ja poissmehed segamini ja püütsime oma eluga toime tulla. Minu perega jagas tuba üks üksik meesterahvas, kes oli juba Eestimaal lehe juures töödand ja nüüd toimetas laagri lehte. Küll sellel mehel oli ead närvid. Igaüks tahtis siis tähtis olla ja kelle saba seitungis küllalt kõrgele ei kergitatud, see kergitas kohe rusikat. Ja mida lollem inime, seda kõvemini ta lärmas.

Ühes teises laagris oli peris ea tantsutrupe, kõik vilund kepslejad olid sinna kokku kogunend ja käisid mööda laagreid ringi etendusi andmas. Olid üsna kuulsad ja nii palju kui mina asjatundjate käest kuulsin, oli nende kuulsus ausalt välja teenitud. Oskasid ästi tantsida ja said kõvaste kiita. No aga kiitusel on see rumal viga, et akkab pähe ullemini kui samagonn.

Kui nad oma trupega meie laagri tulid, siis oli kuulsus ammu enne neid päral ja kõik jooksid kokku nende etendust vaatama. Aga eks nad olid eelmine õhta sõpradega pummeldand ja natuke liiale läind. Ühel primatonnal oli kõht lahti ja see ei saandki lavale tuldud. Teine oli jala ära väänand, aga tuli ikka ja kööberdas umbes niisamuti kui mina praegast oma karguga. No lõpptulemus oli muidugi nigel. Meie toakaaslane oli õnnetuseks tantsu alal veikselt asjatundja ning pidi sellest seitungis kirjutama. Eks ta kirjutas kah ja ütles selgelt välja, et vägev trupe, aga seekord keerasid etenduse kihva.

Oi sina jeerum, misuke märul siis lahti läks. Ega meil telehvoni ei old, tuldi kohe meie ukse taha ja taheti kirjameest tuleriidale vedada. Ikka et see on ühiskonna lõhestamine ja kulduuratöö alvustamine ja et mis siis saab, kui see trupe nüüd oopis laiali läheb. No mul sai siis kah ing täis, lükkasin sõbra tahapoole, astusin räuskajate ninamehele vasta ja küsisin, et kas tema meelest seitungi tegemine ei olegi siis ühiskondlik töö. Et mis siis saab, kui leht enam ei ilmu. Et kui kõik see sõim, mis toimetajate kaela tuleb, kulduurategelaste vahel ära jagada, siis ei ole meil varsti ühtegi laulukoori ega tantsutrupet ega tee keski näitemängu.

Kassa tead, see jutt tegi inimesed natuke taltsamaks. Urisesid küll, aga ära läksid ja lehemees suri ulga aastate järgi loomulikku surma. Mõnikord aitab, kui kõrvaline inime vahele segab ja asjad paika paneb.
Nojah, see oli sel ajal. Ega inimesed nüüd kindlaste enam nii ullud ei ole.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus