Karla kalendrisaba: Sõitke seenele (3)
Arvamus 20 Oct 2006 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Seenevihm jäi siinmail natuke iljaks, aga nigu kuulda, oli Eestimaal temast siiski kasu ja puravikud pistsid ninad samblast välja. Mina olen eluaeg seeni süüa armastand ja veel rohkem neid korjata. Kui sõber Kusta veel noorem oli ja põhja pool oma talus suvitas, siis käisin ikka tal külas ja kolasin kõik metsad läbi. Nüüd pole Kustal enam talu ega mul kodaraid, elame nigu korralikud kanatskid, kes pelgavad metsaseent ullemini kui pikset või püssipauku.

Tulebki meelde üks ilus lugu Kusta maanaabritest. Pärismaalasest proua pidas ennast eaks söögitegijaks ja armastas vahel oma kokakuntsiga natuke eputada. Oli korra leid kuskilt ea seenekastme retsepti ja tahtis sellega külalisi kostitada, aga muidugi poeseentega. Seda, mis Taevaisa oma käega oli istutand, ei julgend suhu võtta. Kutsusid siis külalised ja käisid poes ead ja paremat toomas, aga viimasel minutil avastasid, et olid seened poodi unustand. Pood kaugel ja külalised tulemas — ei tea, mida teha või kudas ennast välja rääkida. Mees oli siis viimaks arvand, et tühja kah — teeb nendesamadega, mis tare taga kasvavad, et naabri Viiu söödab neid oma perele kogu aeg ja kõik on elama jäänd, ehk ei tee meite külalistele kah midagi.

Äda pidi ärja kaevu ajama, aga Kusta naabrinaise ajas ta kaevu taha võpsikusse. Tuli sealt oma pangetäiega ja tegi maiusroa valmis, endal süda värises sees. Sai omadega valmis enne kui esimesed külalised ilmusid ja siis arvas, et igaks juhuks pakub enne koerale. Kui see sööb ja vingerdama ei akka, siis ehk ei tee inimesele kah midagi. No peni pistis oma kausitäie lõmpsti kinni, limpsas keelt ja liputas saba. Perenaine rahunes maha ja pani puhtama undruku selga, et külalisi väärikalt vasta võtta.

No külalised tulid, sõid ja kiitsid, et pole elus paremat saand. Selge see, et pold, nad olid ju kah eluaeg poeseentega läbi ajand. Kui kõhud täis ja kiitus aripunktis, lõi välk äkki sisse. Üle tee elav naabrinaine jooksis kisaga sisse, et kas teate, et teie koer on surnd. Oi sa jeerum, kus siis algas paanika. Koera ei läind keski vaatama, kohe krabati telehvonitoru ja kustuti ambulants kohale. Eks neil oli tükk maad tulla, aga pärale nad jõudsid ja külaliste kõhud pumbati kordamööda tühjaks, et kihtviraasu sisse ei jääks. Enne kui pumpamise kord pererahvani jõuda sai, jooksis naabriemand uuesti sisse ja tänitas, et küll oli äbemata autusohver. Oleks ta massina kinnigi pidand, aga ei — põrutas aga edasi, nigu poleks tema asigi, mis juhtus.

Ei mina tea, kudas neil see pidu lõppes ja ausalt öelda — ei uvita kah. Loll saab igal pool peksa, kirikus ja karjamaal. Sõitku seenele!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus