Karla kalendrisaba: Küll surm su suureks teeb (1)
Meelejahutus 24 Mar 2006 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Olen seda hinternetti vahtind nüüd õige oolega, sest sealt saab näha ja teada, mis Eestimaal ja mujal ilmas uudist on. Mis see muu ilm nüüd minusugusele enam, aga Eestimaa on nõnda südame ligi, et tahad kõike teada, ka seda, mis sinusse jusku enam ei putugi. Aga nüüd on äkki sedasi, et juba õige mitu päeva trükitakse lehti, aga uudist nende sehes ei ole. Ei ole sellepärast, et endine president suri ära ja kõigil on äkki kadunukese kohta nii palju ead kõnelda, et muude uudiste jaoks lehes ruumi üle ei jää.

Kui surm ükskõik misukese inimese meie ulgast ära viib, siis temast alvaste kõnelda ei kõlba. See on vanast põlisest ajast nõnda old ja tänu Taevataadile, moodne aeg oma kompluuteritega pole seda muut. Ja et kunagisest riigipeast palju kõneldakse, sellest saab inime kah aru. Mõned kõnelevad sellepärast, et positsijoon nõuab; teised sellepärast, et olid ta sõbrad või pooldajad; ja kolmandad sellepärast, et kui inime veel elas, siis ei tuld pähe temast ead kõnelda.

See kõik on kokkuvõttes on ea ja kiiduväärt, et rahvas oma paremaid poegi ja tütreid austab ja mina leinan koos nendega, sest mina kõige oma kargu ja ädise kerega, mida see kark kandma peab, olen kah tükike eesti rahvast. Aga ükski asi ei ole kunagi nii ea, et ta enam parem olla ei saaks. Ja minu meelest oleks veel parem, kui me oma silmad lahti oiaksime ja neid paremaid poegi ja tütreid märkaksime siis, kui nad veel meie keskel on. Et jagaksime oma äid sõnu neile siis, kui nad on tugevad ja elujõulised ja müttavad oma rahva eaks tööd teha.

Ja mõnikord on niiviisi, et east sõnast üksi ei piisa. Vahel on ead tegu vaja. Vata ega ma ei kõnelegi praegu presidendist ega ministritest, kes saavad oma töö eest kõva palka. Kui ma mõtlen selle vana vabariigi peale, kus mina ülesse kasvasin, siis mina austan tagantjärgi kõige rohkem ikka külakoolmeistrisi, sest nemad viisid ariduse lihtrahva ulka, panid maal laulukoorisi kokku ja õpetasid külarahva näitemängu tegema. Sihukesi koolmeistri moodi tegelasi on meil siin kah praegu küllalt ja meil on neid väga vaja, aga meil ei tule kunagi pähe küsida, kudas nad oma eluga toime tulevad. Meie küsime selle asemel, miks nad meie ühiskonna eaks rohkem ei tee.

Minust enam miskit tegijat ei ole, aga ma olen nõus akkama ühiskonna südametunnistuseks, kes tuletab meelde, et kõik tegijad inimesed ei saa ainult õlalepatsutusest elada. Kui me neid õigel ajal toetame, siis võime neid ühel päeval vaiksemalt ja ausamalt leinata. Teine võimalus on muidugi, et pitsitame nad tühjaks nigu sidrunid ja lohutame, et ära kurvasta, poju, küll surm su suureks teeb.


































 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus