Karla kalendrisaba: Kui sõda sai läbi (1)
Meelejahutus 02 May 2008 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Arutasime Kustaga kahekesi seda asja, et peris uskumata lugu – juba kuuskümmend kolm aastat on sellest mööda, kui see irmus sõda läbi sai. Ju me peame peris vanad mehed olema, et seda veel mäletame. Kusta, sirge ja käreda sõnaga nigu tema ikka on, pistis kohe, et mis vanad, me peame peris ürgsed olema. Me ei mäleta ainult sõja lõppu, vaid algust kah, ja seda ilusat aega, mis meie maal enne sõda oli.

Jah, see oli ilus aeg küll, selle vasta ei saa mitte kui midagi lausuda. Inimene kündis oma põldusi ja viskas seemne õigel ajal mulda, kuulas linnulaulu, tegi jaanituld, lõi külapeol tantsu ja läks teisel ommukul jälle varavalges põllule vai einamaale. Naised kasvatasid kapsajuurikid, küpsetasid karaskit ja kasisid laste tatiseid ninasi… Sant kutsuti tuppa, sai kõhutäie süüa ja kakukese kaasa kah. Kausisetule anti öömaja, kuda see kaugelt tuld inime muidu läbi saab. Televiisurit pold kellelgi, kui mitte saunaakent selleks lugeda, kus karjapoisid naiste päeval piilumas käisid. Mida linnas tehti, kes seda täpselt teab, aga ega nende elul kah minu teada viga old.

Sedasi ma omaette mõtlesin ja küll ma vist ikka mõne sõna valjusti välja kah ütlesin, sest Kusta akkas sellest välja üteldud sõnast kohe kinni nigu koer kondist. Ütles, et vat see oli rahuaeg ja sedaviisi peaksid kõik inimesed ilmas elama, ükskõik mis värvi nahk ta liha ja kontisi katab ja kas ta sööb prekkvestiks riisiputru vai konnakoibi vai toob midagist Mäkktoonaldist. Aga mis nüüd on? Irmus sõda sai läbi jah, aga rahu tuli selle järgi veel irmsam. Ja kui sa neist vanadest tõelise rahu aegadest kuskil midagi piiksatama juhtud, siis vahitasse sind nigu kolme küüruga kaamelit.

Pronksist soldatiga saadi Eestimaal aasta tagasi ilusti ühele poole. Oli raginat mis oli, aga aastapäev läks rahulikult mööda. Pole ju mõtet räusata, sest sõda käib uue samba ümber, mida pole veel püstigi saadud. Ja ikka leidub turakaid, kes aina lärmavad, et seda ei tohigi püsti panna. Need kaks sammast on kudagi ühe pulga peale seatud ja keski ei taha aru saada, et üks oli orjuse ja teine on vabaduse sümbul. Nende kahe vahel peaks ju ikka veike vahe olema. Nõnda mõtlen mina.

Aga Kusta jusku ei tahtki enam suurt mõtelda. Põrnitses niisama omaette ja siis lõpuks ütles, et tead, Karla, meie viga on see, et oleme liiga kaua siin ilmas eland. See on meie süü, et me mäletame, mismoodi enne sõda elati ja teame, mis rahu ja vabadus väärt on. Ühel ilusal päeval viskame sussid püsti ja siis saavad kõik rõemsa meelega sõja lõppu pühitseda ja uraa karjuda, keski ei takista.

Ma jätsin omalt poolt ütlemata, et küll tuleb uus sõda ja lõpetab selle karjumise kah.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus