Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Kudagi peab saama (1)
Meelejahutus 13 Nov 2009 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Vanasti oli nisuke ütlemine, et kui enam kudagi ei saa, siis kudagi ikka saab. Eks selles ütlemises oli omajagu eesti jonni sehes, sest eestlane on sihande juurikas, et kui ta midagi on endale pähe võtt, siis ta selle ka läbi viib. Tahab kuskile sisse saada ja uksest ei lasta, läheb aknast. Ei lasta aknast kah, ronib katusele ja läheb korstnast. Kui sealt kah ei saa, lõhub maja maha ja ütleb neile, kes sees olid, et näe, nüüd oleme ikka ühesugused, kõik lagedal. Ei saand mina sisse, pole teil ka tarvis olla.

Mul oli omal ajal alevis tuttav tohter. Aritud mees ja tundis ästi oma tööd. Andis ädalistele abi, kus vaja, aga mõistis vahel vigurit teha kah. Üks külamees läks ta juurde kaebama, et kuulmine on kehvaks läind. No eks vanadusega tule muidugid nisukesed mured kaela, selles pole imelikku midagi. Aga mees oli väheke kiuslik kah ja leidis, et tohter peab igast ädast jagu saama, mis ta muidu enda koolitamise peale raha kulutas.

Tohter uuriski siis patsienti oolega ja küsis, et kui alb sul see kuulmine siis täpselt on. Mees kurtma, et no seda kah ei kuule, kui oma soolikad korisevad. Tohter ütles, et sellest murest saame jagu, segas jalamaid klaasitäie sogast vedelikku ja käskis kohe sisse võtta. Mees põrnitses klaasi nigu pull põlend metsa ja küsis kahtlevalt, et kuda see siis kuulmist parandab. Tohtriärra vastas, et ei parandagi, aga soolikad paneb kõvemini korisema. Külamees sai selle jutu peale kurjaks küll, aga tohter laiutas käsi, et kui ühte moodu ei saa, siis teeme teistmoodu. Ütles veel, et kooliaeg oli pikk ja igav, muist raha sai vigurite peale kulutatud.

Ärman tuli minu juurde kurtma, et autu kindlustus läheb jälle kallimaks. Et kuda see olla saab, inimesed sõidavad ometi vähem, sest pensuinnad on kõrged. Ei mina osand midagi kosta, mul pole ammu enam autut old. Aga siis poiss nimetas, et pakutasse nisukest kindlustust, mis vähem maksab, kui sõidu aegu viga saad, siis saab odavamini.

No sellest ma sain küll aru. See ju vana ärimeeste vigur, et ära tõsta inda, vaid paku sama raha eest vähem kaupa. Oled bekker, tee väiksem leivapäts, aga müü sama innaga. Oled rätsep, tee ülikond kehvemast riidest, mis rutem läbi kulub. Nii on selle kindlustusega kah. Jäta preemia samaks, aga kui inime kahju saab, siis patsuta õlale ja ütle, et küll jumal aitab.

Ma tuletasin Ärmanile meelde, kuda ta isa, vana Kusta, omal ajal suvilat kindlustas. Ta oli endale suvemaja ehitand nisukesse pärapõrgu, kus pold elektert ega teed, ligi pääses ainult lootsikuga. Aga maja ligi pani üdrandi üles ja värvis ilusti punaseks. Kui sõbrad küsisid, misjaoks see on, siis Kusta vastas, et selle moega tuleb kindlustus odavam.

Eks ma öeld – kudagi peab saama.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus