Karla kalendrisaba: Kes kustutab tule? (2)
Meelejahutus 16 Nov 2007 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kanadamaal peeti ilja aegu veteranide päeva. Sõja võitnud soldatid marssisid, mooniõied rinnas, lasid endid austada ja antsid au nendele, kes lahinguväljalt tagasi ei tuld. Nõndaviisi on need asjad old põlisest ajast pääle. Keski ei austa langend sõjameest nõnda nigu austab see, kes temaga kõrvuti võitles ja surmamöllust eluga välja tuli. Mina ostsin omale kah mooniõie ja kantsin seda palitu pääl, mis sest, et sõdisin teisel poolel ja et nemad minusuguste auks ühtegi lille nööpauku ei pane. Kaotajal poolel sõdinute austamist keelab võitja uhkus. Ega ma sellepärast turris ei ole, ma lihtsalt konstateerin vakti, seda tohib sõja kaotand sõdur kah.

Nojah, aga ega ma täna õieti sellest kõnelda ei tahtki. Ega mul nende võitjal poolel sõdinutega mingit kana kakkuda ei ole. See mooniõite värk ainult tuletas miskit meelde, sealt akkas see mõttelõnga ots näppu ja kui ta kord käes, siis muudkui keri. Mulle tuli oopis meelde, mis meil nendega ühist on. Ühist on nii palju, et sõja lõpust on enam kui kuuskümmend aastat möödas. Kes natukenegi rehkendada mõistab, saab aru, et mõlemal pool sõdind poisid on nüüd peris vanad mehed. Marssijaid jääb järjest vähemaks ja ükskord tuleb päev, kus pole enam kedagi ratastooliski lükata. Lihtsalt nii, et sõda oli, aga sõjamehi enam ei ole. Mooniõisi ei kanna enam keski ja nooremad võivad neist omale oopijummi teha.

Me oleme Kustaga kahekesi seda asja varemgi arutand. Meiesuguseid on vähe ja mitmest, kes veel järel, pole enam kodust välja tulijat, nii et kokku putume arva. Aeg on kõik tandrid ammu tasandand ja ükskord unustab ta sangarid kah, nisuke on tema töö ja amet. Nisukeste sõnadega laulu põrutasime kunagi täiest kõrist laulda, aga selle pääle ei mõeld, et laulu sõnad lähevad ühel eal päeval täide. Või kurjal päeval, aga täide nad lähevad. Sõjameeste organisatsijoonid sulgevad aga üksaaval tasakesi uksi ja meil on kah jutuks tuld, et kui likviteeriks selle värgi õige ära. Kusta arvas, et mis seal likviteerida. Las aeg teeb oma tööd, meie teeme oma. Tuleme kokku nii kaua kui tulijaid on, viimane mees kustutab tule ja ongi lõpp.

Aga vata seal see konks ongi. Viimane mees ei saa kudagi tuld ära kustutada, sest niikaua, kui üksainus sõdur järel, käib sõda. Seesama laul, millest enne juttu oli, ütleb, et ‘vaba Eesti eest palju ei ole, kui meist langeb ka viimane mees’. Tähendab: kuni viimase mehe langemiseni põleb tuli. Kes selle kustutab, seda mina ütelda ei mõista. Aga seda ma tean küll, et selle viimase mehe kirstu juures auvalvet ei ole. Kui tahad viimast austust saada, siis pead oskama õigel ajal surra.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus