Karla kalendrisaba: Keelatud kirjandus (1)
Meelejahutus 18 Apr 2008 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Ärman kõlistas ükspäe ja ma sain kohe aru, et poisil on midagi ingel. Nohises ja mühises kudagi imelikult ja siis pahvatas välja, et onu Karla, kas sul on minu jaoks natuke aega. No kas mul ajapuudust. Keski vana inimesega niikuinii kõnelda ei taha. Kata on ainuke ja tema jutu ei taha mina enam ästi kuulata. Ütlesin, et tule aga siia, poiss, räägi suu puhtaks ja süda lahedaks.

Poiss tuli õige kähku, tõmbas pudeli põuest ja lõi laksti lauda. Ise ütles asjalikult, et võtame ühe punnsuutäie, onu Karla, seda juttu kaine peaga ajada ei saa. No kuripatt, see pani juba silmi kõõritama. Ärman pole kunagi suur viinamees old ja minust pole kah enam ammu selle põllu äestajat. Aga asi paistis tõsine olevat ja ma kamandasin Kata sakuskat välja nõiduma.

No me siis võtsime ja ammustasime peale nigu Krivasoos kahe lahingu vahel, kuni poiss ei jaksand enam pidada ja ütles plaraki välja, et see maamuna on lollisi kohe veerest veereni täis. Tead, see ütlemine ajas naerma ja ma siis küsisin, et kunas sa poiss selle suure avastuse tegid, mis teistel ammuilma teada.

Aga Ärman kaasa ei naerd, oli jusku turris, ja siis pikapeale tuli selle turrisoleku põhjus kah välja. Vata poiss on ajaloost kangeste uvitatud ja nüüd oli saand ühe paksu raamatu kätte, kus kõik asjad old tema meelest ilusti ära seletatud. Noh, luges läbi, kirjutas lehes ja soovitas teistele kah. Aga oli hinternetis selle eest irmsaste sugeda saand. Mitte raamatu pärast, seda pole keski lugeda viitsind, aga kõik tema urjutajad teatsid, et autur oli komude aeg kõva koha peal old ja sellepärast ei kõlba tema raamat kah peni änna allagi.

Ma proovisin teda rahustada, et nisuke sõnasõda käib kirjamehe tööga kaasas, aga Ärman sai peris tigedaks ja käratas, et mis sõda sihuke on, kui tema seisab lagedal ja vaenlane passib põõsa taga. Lehel on oma avatud veerg, kus igaühele sõna antasse. Tulgu seal rinnutsi vasta, küll ma neile siis näitan, kudas Luukas õlut teeb.

Arukas poiss, aga mõne koha pealt ikka veel roheline. Ma siis seletasin, et sellel avatud veerul on üks suur viga. Seal peab oma nime all kirjutama. Ühesõnaga, ausaks lahinguks on püssirohtu vaja. Aga kel peale rabapüssi ühtegi relva ei ole, see peab põõsasse jääma. Ja lohutasin poissi, et astugu aga rahulikult oma teed edasi, ega nisukese sõjariistaga inimesele suurt äda teha ei saa, mis kontsa sihib, aga ninna laseb.

Aga ei poisil old uumorimeelt. Kõlistas taksu ja sõitis koju. Mina panin pudelile korgi peale ja mõtlesin omaette vaikselt, et kudas ometi muidu nii nutikas poiss nii lihtsat asja ei tea, et umbrohi pole ainus, mis ilma kündmata ja külvamata kasvab ja paljuneb.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus