Karla kalendrisaba: Karla on kah inime (1)
Arvamus 09 May 2008 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Ärge nüüd sellest pääliskirjast ära ehmatage. Ega keski ei ole mind obeseks ega lambaks pidand, aga vahel tuleb endal nisuke tunne, et oled eesel mis eesel.

Kõik see jant akkas sellest pihta, et sõber tahtis Ameerikamaalt külla tulla. Noh, see on ju kena. Paljuke mul neid sõpru enam järgi jäänd on, las aga tuleb. Kamandasin Kata pirukaid küpsetama ja ise koperdasin viinapoodi. Sain oma kulku kätte, aga kodu poole tagasi turnides kargas pähe, et sõber on veel nii kange mees, et sõidab autuga. Seda riistapuud tuleb ju parkida, ega see pole ruun, et seod lasipuu külge kinni ja säed kaeratorbiku pähe.

Vata kui sa korterimajas vai apartamendis elad, siis on autu parkimise jaoks keerulisemad parakrahvid kui mõrtsukite trahvimiseks. Läksin kunturi ja kuulutasin, et tahan paariks päevaks sõbra kuuesilindrilisele küljealust. Üteldi naeratusega, et nõu problem, mister Karla, siin on paveska, kus asjaajamise kord ilusti valge papri peal mustade tähtedega kirjas. Lugege läbi ja tõmmake televonniga kuhu vaja.

No ma tõmbasin televonniga nigu kästud ja pärast pikka piiksumist vastas mulle üks viisakas näitsikuääl. Mul läks meel rõemsaks, ütlesin, et tere, mina olen Karla. Näitsik ei teind kuulmagi, ajas aga oma viisaka äälega ebaviisakat joru edasi ja käskis paari nuppu vajutada. Mul akkas süda kergelt täis minema, pistsin vahele, et mis ma neist nuppudest nokin, ega ma nupust nikastand ei ole. Ei näitsik saand pahaseks ega kedagi, muudkui ketras oma jutulõnga ja teatas lahkelt, et kordab oma instruktsijoone. No ma jäin kuulama, mis sa ädaga ikka teed, ja vajutasin paari nuppu nigu kästi. Aga siis läks asi kudagi keeruliseks ja ma ütlesin jälle vahele, et pastoi, kena taame, anna ikka aega atra seada, ja mul on kah paar küsimust. Misukest nuppu ma pean vajutama, kui sind kuu peale kurke müüma saata tahan? Esimest korda elus rääkisin naisega, kes ei solvund. Veeretas aga rahulikult oma juttu edasi, kuni ma viskasin toru laraki argile.

Kõlistasin Ärmanile ja nõutsin, et seletagu mulle ära, miks üks noor naisterahvas tohib nii palju küsida ja vana mees ei tohi ültse. Kas ma inime ei olegi? Ärman naeris vasta, et selles see äda ongi, et oled inime. Küsimise õigus on ainult massinal, inime pidagu suu ja kuulaku sõna. Ja lisas rahustavalt juurde, et toogu sõber oma plekkruun tema traivvei peale, tal ruumi küll ja meilt kaugel ei ela kah.

Ma ei lausund midagi, aga mõtlesin vaikselt, et Narva all käänasin ikka mina kuulipritsi otsa sinnapoole, kust vaenlane tuli. Oleks siis kah kuulipritsil old õigus minu otsi oma tahtmise perra käänata, siis oleks me sõja palju kiiremini kaotand ja keski poleks venelase eest pakku saand. Aga sõbrale kõlistasin küll ja antsin Ärmani aadressi. Ja siis sülitasin südametäiega puhtale põrmandule.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus