Eesti Elu
Karla kalendrisaba: Kaks tähtpäeva (1)
Meelejahutus 08 May 2009 Kargu KarlaEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Neid tähtpäevasi on kalendris igat sorti. Alati ei tea, misukesest peab rõõmu tundma ja misukesest kurvastust. Praegast on neid kaks tükki enam-vähem korraga kätte jõud. Kahessandal mail kuuskümmend neli aastat tagasi lõppes suur sõda ära, aga suurt rahu see endaga kaasa ei toond, vähemalt meie rahvale mitte. Sõja aegu äävitati meid palju ära. Kui rahu tuli, siis äävitati edasi, aga rahulikult, aegamööda, tapatööga pold sellist ruttu kui sõjas. Lahingus oli võimalik mõrtsukitele vasta akata, rahu ajal pidid laskma end nülgida nigu oinast.

Maikuu kümnendamal päeval pühitseme emadepäeva. See ilus komme läks meie maal moodi just mõni aastake enne seda suurt sõda. Koolilapsi õpetati emadele lilli viima, salmisi lugema ja emamärkisi rinda panema.

Kui ma nende kahe tähtpäeva pääle mõtlen, siis tuleb meelde üks lesknaine meie külast. Mees oli tal vabaduse sõjas raskeste aavata saand. Sai küll vabaduse risti ja asunikutalu kah, aga sõjaväljal saadud vigastused viisid ta ikka enneaegu auda. Naine pidas talu edesi oma kolme pojaga, kõik sirged ja sitked nigu noored kuused.

Uus sõda tuli peale, nigu me kõik teame ja mäletame. Ei old see enam meie rahva sõda, aga kõiki kolme selle talu poissi läks sinna ädaste vaja. Kõige vanem teenis just Eesti kroonut. Talle tõmmati kohe Punaarmee munder selga, punane viisnurk löödi pilotka ette ja mees saadeti Venemaa põhja suurt kodumaad kaitsma.

Järgmise poisi võtsid saksmannid oma leeri ja saatsid ta venna vasta sõdima. Vööpandlale pandi kiri „Jumal meiega“ ja väepäälikute loosungiks oli „sarvik teiega ja teie kodumaaga, meil on kahuriliha vaja“.

Kolmas, kõige noorem, taipas varsti, et ega temalgi pääsu pole. Venelaste peale oli ing täis küll, aga sakslane oli kah jõud ennast juba vastikuks teha. See poiss putkas üle lahe Soomemaale ja asus seal koos suguvendadega sõdima.

Kui neljakümne viiendal aastal sõda läbi sai, siis meie maal emadepäeva ei peetud, aga inimeste südametesse oli see ikka alles jäänd. Jäi ka selle lesknaise inge, kes ei osand saabunud rahust rõõmu tunda, sest ükski kolmest pojast ei tuld tagasi. Mul pole aimu, kas ta saigi ültse teada, misuke saatus ühtegi poega tabas. Neli aastat iljem viidi ta ise ühel märtsikuu päeval Siberi, sest keeldus koloosi astumast.

Selle naise auale viiksin ma täna lilli, kui kark kannaks ja auaplats teada oleks. Venemaa pärapõrgu ta kadus nigu paljud temataolised. Aga nendest kahest tähtpäevast pühitsen mina täna ühte ja ainsamat.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus