Karla kalendrisaba: Ärkamise aeg (2)
Meelejahutus 22 Sep 2006 Kargu KarlaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Pikast ja palavast südasuvest oleme lahti saand, lühikesest ja ilusast ilissuvest kahjuks kah, seenevihm jõudis liiga ilja pärale ning sügis koputab ustele ja akendele. Pikapüksipäevad on kätte jõud ja särgivarrukad on kah juba kõigil ilusti randme kohalt kokku nööbitud. Kes õhta välja läheb, tõmbab aga jope selga ja kaugel need labakud ja lubjavildidki enam on. Akkad mõtelma, et oleks karu, pargiks kere metsubinid täis ja poeks sügavasse tihnikusse talveund magama.

Aga vat seal see kõver konks ongi, et sind pole mitte mesikäpaks loodud. Oled inime ja eesti tõugu veel pealegi, mis sest, et saatus on sind sasind ja võõraste tuulte tuuseldada jätt. Ja et sa nisuke oled, siis ei seisa sul ees mitte magamise, vaid ärkamise aeg. Minutaolistel on muidugi üks suur uneaeg alati, olgu puud lehes või raagus, aga ma kõnelen nendest noorematest, keda see võõral maal eestluse tegemine pole veel ära väsitand. Nemad magasid nüüd mõned kuud suveund. Laulurahvas puhkas kõrisid, rahvatantsijad kontsi ja varbaid, koolinoored panid aabitsa ajutiselt põlu alla, püünekuntsnikud ja muud veiderdajad olid järve veeres selili ja näitasid päikesele naba. Eks neid igasugu suvepäevitamisi ja laagerdamisi old muidugi omajagu, aga see kõik oli rohkem niisama lilla-prilla värk, tõsine töö akkab ikka sügisel, kui kõigil on akud laetud ja energia voolab igast otsast üle.

Ma olen siin vahel üksipäini istund ja mõteld, et misjaoks seda kõike ikka veel tehakse. Et siis, kui mina veel tegija olin, siis oli sel asjal nigu selge mõte. Ühelt poolt oli seda kõike endale ädaste vaja, sest olid eestlaseks sündind ja ei osand ega taht kellekski teiseks akata. Teiselt poolt, kui vahel kõva rahvuslikku äält tegid, siis jusku tuntsid, et kõneled nende eest kah, kes sinna maha olid jäänd ja kelle isamaalised suumulgud olid punase krookspaelaga kõvaste kinni tõmmatud. Nõnda et kõik see tegemine oli nigu vajadus ja kohustus ühekorraga.

Jah, mesikäpad ja mesilinnud on talveune magajad. Aga see kadund Liivi või Liiva Juhan, kumb ta nüüd oligi, kutsus meid kah mesilasteks, kes ikka oma mesipuu poole lendavad, ükskõik kui kauge nurme pealt nad oma saaki korjamas käisid. Eks meil ole siin neid suviseid lendajaid kah küll ja küll, sest mesipuu on nüüd juba viisteist aastat vaba old. Aga minuealised lendavad varsti jälle tagasi, sest meie oleme siia omad tarud ehitand ja need on meile armsaks saand. Meie mesipuud on Eesti Maja ja Tartu Kollets; neid on Seedriorul, Jõekäärul ja Kotkajärvel, oma kirikutes ja kõige viimati Ehatares...

Pööripäev on varsti käes ja kui ästi läheb, saab eesti rahvas sel päeval omale uue presidendi või ajavad vanaga läbi, kesse teab, misukesed need kakluse tulemused saavad olema. Aga meie siin ei viitsi enam kakelda ega kedagi, valime vaikselt oma vallavanemad ära ja ajame oma rahvuslikud mesipuud sügiseks sumisema. Eks noored mesimummud iljem ise otsusta, kuhu poole keski lendab.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus