Esinejad pärast õnnestunud kontserti. Vas.: Kaili Maimets, Kristi Mühling,
Liina Purje-Lepik, Andres Raudsepp. Foto: E. Purje
Liina Purje-Lepik, Andres Raudsepp. Foto: E. Purje
Kuna kandlel puudub jõuline heli, oli targu paigaldatud võimendussüsteem. Kandle põhjalaua alla asetatud mikrofon ja kaks kergitatud valjuhääldajat tegid mängu hästi kuuldavaks saali igas nurgas. Ka oli osa istmeid paigutatud külgedele, mis võimaldas suuremal hulgal publikust jälgida mängutehnikat, mis lisas õhtule tugeva annuse koloriiti. Vaheajal oli kuulda naljana serveeritud tõemaigulisi märkusi, et on küllalt kontserte kuulmas käidud, kuid täna sai tuldud ka vaatama.
Kava esimene osa oli vaheldusrikas. Avapalaks oli Rudolf Tobiase "Igatsus kevade järele", mis originaalselt kirjutatud klaverile. Karjala rahvamuusika "Valamo kloostrikellad" oli juba puhastverd kandlepala, mille kunstnik pühendas oma armastatud õpetajale Sibeliuse akadeemiast Ritva Koistinenile tema 50. juubeliks. Johann Sebastian Bachi "Allemande" oli kirjutatud lautole — kandle lähisugulasele. Järgnes terve rida tänapäeva eesti heliloojaid, eesotsas selliste suurustega nagu Arvo Pärt ja Helena Tulve. Viimase helitöö "Silmajad" oli tellimustöö KUMU avamiseks ja kirjutatud kolmele kandlele, kuid selle kontserdi puhuks ühele ümber tehtud, niisiis oli teatud mõttes tegemist esiettekandega. Mitmed nooremad heliloojad, nagu Mirjam Tally, Kristjan Kõrver ja Arne Männik, on hakanud kandle vastu huvi tundma ja selle instrumendi võimaluste iseärasusi ära kasutama. Neist Mirjam Tally oma helindiga "Struktuurid" võitis 1996. aastal kandleteoste võistluse.
Oli huvitav jälgida ja nautida kandlekeeltel (milliste vahendite abil?) sooritatud glissando-efekte, peopesaga bassikeeltele lajatamist ja muud kandleakrobaatikat. Esimese osa lõpu rahvapäraseks maiuspalaks jäid kaks labajalavalssi, mõlemad kunstniku enda seades. Selgitavad vahekommentaarid olid omal kohal ja igati teretulnud.
Vaheajal oli võimalus tutvuda väljapanekutega tagaseinas, kus oli nähtaval mitut liiki kandleid. Vähemalt üks neist oli kohaliku meistri Enn Kiilaspea kätetöö. Oli olemas ka vasakukäelistele konstrueeritud kannel (viiulimeistrid, võtke eeskuju!).
Teises osas liitusid külalisega kohalikud muusikud. Kaldun arvama, et Kaili Maimetsa flööt helises esmakordselt kandle saatel, igatahes oli koostöö sujuv ja kõlaliselt nauditav nii Bachi kui Heino Elleri töödes. Sopran Liina Purje-Lepik näitas head rahvapärast vormi nii Aleksander Thomsoni helindis "Kannel" kui Veljo Tormise seatud Kihnu rahvaviisis "Kari kadunud", milles teda assisteeris bass-bariton Andres Raudsepp. Esimene kujunes nagu õhtu motosildiks, teises oli rahvalik leelotamise efekt värvikalt edasi antud. Andres Raudsepa ettenähtud soolo jäi ära, kuna laulja võitles külmetusega. See ei takistanud teda aga deklameerimast nelja haikut kandle improvisatsiooni saatel.
Roman Toilt oli kaks orelikompositsiooni, millede põhjamaiselt karge bukoolika ja religioosne meditatsioon kandle rahvalikus helivärvis mõjuvalt esile tulid. Lõpunumbriks olid kõik esinejad rakendatud Juhan Zeiger/Roman Toi paljukuuludud, kuid ikka uues "Kanneldajas". Huvitav, kas Toi ise on suuteline kõiki esitatud variante mäletama. Polegi tähtis, küsigem pigem: kui palju tal neid veel varuks on.
Omapärast ja ainulaadset külalist tänas küllaltki arvukas publik tugevate ovatsioonidega. Enne aga, kui kunstnik koos kuulajaskonnaga kohvi ja kringli juurde pääses, tuli ühiselt üle elada veel üks meeliülendav seik. Eesti Kunstide Keskuse esimees Stella Pahapill ja abikaasa Johannes laususid omapoolsed tänusõnad ja andsid Kristi Mühlingile pidulikult üle EKK kuld-teenetemärgi. Publiku heakskiitev aplaus oli võimas ja kauakestev. Tänu külakosti toojale ning ühtlasi kontsertreisi organiseerijale Andres Raudsepale!
