Kanada päevikust: Arktika tähtsusest (2)
Arvamus 12 Sep 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Maapõuevarade edukas ekspluateerimine on olnud inimkonna arengu võtmeks. Lääne riigid on kas koloniseerimispoliitika või lihtsalt sõjardliku piiride laiendamise kaudu taganud nii nafta, rauamaagi, kulla kui muude oluliste mineraalide tagavarasid. Nagu me ammu oleme aru saanud, ei ole sellised varad lõpmatud, arengul on silmnähtavad piirid, elukallidus aina tõuseb.

Valijad kurdavad aga, et jätkusuutlikke samme ei võeta, mõtlemata sellele, et globaalsele murele ei ole lihtne kohalikku lahendust leida. Nii näiteks kohalikud majandusmured tõusevad alati valimiste aegu esile, vaatamata rahvusvahelise turumajanduse realiteetidele. Kui just ei elata Araabias või Norras, aga ka seal tuleb tulevikus pill peale pikka ilu.

Eks keskmine — kui mitte ütelda keskpärane — arusaamine määra poliitikas palju. Vaadelgem kasvõi USA presidendivalimisi ümbritsevat meediatsirkust. Ka Kanadas arvatakse, et kodanik neelab alla kõike, mida CTV või Toronto Star terava poliitilise murena esitab. Kogenud poliitikud arvestavad sellega, ning omakorda suunavad tähelepanu oponentide kampaanias olevatele võimalikele puudujääkidele, juhtides nii pööbli poolehoidu mitte positiivselt, vaid negatiivselt.

Kahtlemata on keskkonnakaitsemured kanadalastele tähtsad. Loodusvarad ja -ilu on ju olnud riigi edus määravaks. Kuid poliitilistes heitlustes unustatakse, et üks riik ei suuda üksi saavutada globaalsel tandril palju — on vaja rahvusvahelist koostööd. Kyoto lepingute ebaõnnestumine ning sellele järgnenud nö süsihappegaasi maksustamise ettepanekud (carbon tax[/i]) rõhutavad ilmekalt, kuidas tänaseni pole oluliselt saavutatud muud kui vasakust taskust rahade/trahvide tõstmine parema tasku tühimiku täitmiseks.

Föderaalsete liberaalide valitsemisaegu ei suutnud Kanada Kyoto kohustustega toime tulla, pigem kasvasid heitgaaside emissioonid; praeguse liidri Stéphane Dioni roheline nihe elik green shift paistab olevat pigem poliitiline kavaldamine ( shifty) kui läbimõeldud tasakaalukas alternatiiv nii majandus- kui keskkonnamuredele. Seda kinnitas Dioni oktoobrikuiste valimiste väljakuulutamiseelne taganemine esmalt esitatud rohelise plaani paradigmadest.

Peaminister Stephen Harper on samuti teadlik valijaskonna eelistest. Eks selle tõttu on Arktika tulevik ja Kanada suveräänsus Põhja-Jäämerd ümbritsevates alades keskseks osaks nii konservatiivide majandus- kui keskkonnapoliitikas. Harperi valitsus on oma ametiajal mitu korda juhtinud tähelpanu põhjapolaarpiirkonna murele. Viimane samm Arktika kaitseks astuti äsja, augustis, seda nii uue jäälõhkuja ostmisega kui ka Canadian Rangers patrullide laiendamisega ning rahade suunamisega keskkonnakaitseks.

Kuigi Arktika suveräänsuse kinnitamine on olnud kaua osa Vahtralehemaa välispoliitikast, on viimaste aastate jooksul olukord kujunenud tervamaks. Põhjanaba on rahvusvaheline tsoon, ja kuna ÜRO mereseaduste leping lubab riikidele 22.2 kilomeetrilise suveräänsuse tsooni rannast kaitsta on mitte ainult Kanada huvitunud Arktikast. Mullu augustis asetasid venelased Jäämere põhja, otse põhjanaba alla oma lipu, sellega nõudes suveräänsust merepõhjas asuvate maapõuevarade üle. USAl on Alaska tõttu seal oma huvid, Norral ja Taanil samuti. Kui lisada veel Rootsi, Islandi ja Soome võimalikud territoriaalsed nõudmised, siis on Arktika suveräänsuse küsimused kirjud.

Enne Gruusia, siis Arktika?

Calgary Ülikooli Sõjalise ja Strateegilise Uurimuskeskuse asedirektor Rob Huebert näeb Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi samme Gruusias vaid eelmänguna Venemaa agressiivses Arktika poliitkas. Huebert lisab, et kliimamuutused ja globaalne soojenemine on Venemaale vaid kasuks olnud, kuna jääkatte kahanemine Jäämeres võimaldab Arktika vetes tihedamat ja agressiivsemat rahvusvahelist laevaliiklust korraldada. Sellest aru saades ongi Harper lubanud tugevdada Kanada osalust oma vete julgeolekut ja suveräänsust kaitstes.

Sellel kõigel on oma majanduslik hind — Arktika järelvalve ning suveräänsuse maksmapanek pole odav. Huebert hoiatab ka sellisest tegevusest johtuvate keskkonna reostamise tagajärgedest. Tundlik ökosüsteem ei peaks laevanduse heitvetega seotud pollutsioonile kaua vastu.

Ka organiseeritud kuritegevus, mis on teatavasti juba korralikult kanda kinnitanud Kanada põhjaaladel, tõuseks. Ning USA hirm, et Kanada suhtkaitsmata põhjapiiridelt leiaks terroristid lihtsa tee Ühendriikidesse pole sugugi põhjendamatu. USA merepiirivalve (Coast Guard) komandör Red Allen teatas hiljuti kongressile, et ameeriklased on jäänud Venemaast maha Arktikas, seda eriti jäälõhkujate ehitamisel ja rakendamises. Beauforti meri, mille lained uhavad Venemaa, Alaska ja Yukoni kaldaid, on olnud juba kolme riigi vaheliseks tüliõunaks, ning Huebert ei ennusta piiritülide lahendamist nii pea. See võimadab hetkel Vene laevadel suht takistustevabalt läbi viia nö geopoliitilistel eesmärkidel uurimiskäike.

Kanada valija peaks Hueberti hoiatusest enam teadlik olema. Ning hetkel on vaid ettenägelik Harper seadnud Arktika poliitika oluliseks pikaajaliseks eesmärgiks Vahtralehemaa tuleviku tagamiseks. Põhjapolaarpiirkond pole mitte ainult maapõuevarade ekspulateerimiseks, vaid ka kogu inimkonna huvides kliimakaitses asendamatu aare.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus