Eesti Elu
Kaks ainsat sõpra (1)
Inimesed 15 Apr 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Burlingtoni lähistel, looduslikult kaunis paigas, on omale kodu rajanud Max Suit. Majatagust ojakallast palistavad kõrged põlispuud, nende vahel luusivad hirved, jalutavad metskalkunid, hiilivad uudishimulikud pesukarud. Tütred on ammu rajanud oma pered ja kodud, Max on jäänud abikaasaga kahekesi ja naudib rahulikku pensionäripõlve. Külastan teda ja palun jutustada oma lugu. Just lugu, mitte elulugu. Elulugu on ametlik, formaalne. Meil kõigil on aga midagi, mida oleme endaga kandnud, mis me südames köeb ja mille väljaütlemine on kaua oodanud sobivat aega ja momenti. Maxi tõehetk on saabunud, ta pihib oma lugu:

„Olen sündinud 1925. aastal Tallinnas. Mu isa oli Aleksander Suit, ema Ida Marie Suit. Mul oli kolm venda ja üks õde, mina olen oma peres noorim. Ristimisel pandi mulle nimeks Maks. Kanadas hakkasin seda kirjutama praegusel kujul, et oleks arusaadavam teistele ja kergem mulle endale.

Isal oli Tallinnas metallitöö vabrik, mille ta ise oli rajanud, täielikult oma oskuste najal. Meil oli 29 töölist, tegime tööd Eesti kaitseväele, ehitasime jalgrattaid. Meil oli oma valukoda, seal valmistasime rinnamärke ja aurahasid sõjaväele. Isa ehitas uue vabriku aadressil Toompuiestee 15, mis asus Hirvepargi vastas Toompea lähedal. Peale selle omas ta Kernu mõisa südame ja kolm korterimaja, mis olid välja üüritud. Elasime Eesti oludes väga jõukalt.

Kui nõukogude võim 1940. a Eesti okupeeris, natsionaliseeriti meie tööstus, mõis ja korterimajad, meie perekond kuulutati rahvavaenlasteks ja meid tituleeriti vereimejateks. Kaotasime oma sissetuleku, kõik meie perekonnast pidid kuskile tööle minema. Meie vabriku endised töölised halastasid meile ja andsid oma vabrikus tööd. Ema sai haiglasse koristaja koha. Sealt sai ta ka süüa ja tõi mulle, 14aastasele koolipoisile, vahel oma toiduportsjoni. Vennad varjasid end maal Punaarmee mobilisatsiooni eest.

Isale mõjusid need sündmused väga rängalt. Ta elutöö oli hävitatud. Ta haigestus tuberkuloosi ja kaotas elutahte. 1941. aasta jaanuaris sooritas ta enesetapu. Enne surma kutsus ta mu enda juurde ja ütles: pea meeles, et sinul on ainult kaks sõpra, kes ei jäta sind kunagi hätta. Arvasin, et ta mõtleb mu vendi, kuid isa sirutas kaks rusikas kätt minu poole ja ütles: need on sinu vasak ja parem käsi. Tal oli õigus – siiani ei ole minu käed mind hätta jätnud.

Kui algas sõda ja sakslased vallutasid 1941. a. suvel Eesti, olin mina 16aastane nooruk, Eesti Vabariigi ajal kasvanud ja koolis käinud. Olin olnud skaut, isamaaliselt meelestatud, täis Vabadussõja vaimu. Tahtsin astuda vabatahtlikuna sõjaväkke ning sõitsin rongiga Tartu, kus kuuldavasti organiseeriti täielikult eestlastest koosnevat pioneerpataljoni. Nooruse tõttu ei võetud mind ema allkirjata vastu, ema aga keeldus – ei tahtnud poega nii noorelt sõtta lasta. Sõitsin uuesti Tartu, võltsisin ema allkirja ning minust sai sõjamees. Hiljem kuulsin, et ema oli üritanud mind tagasi nõuda, kuid oli juba hilja.

Kolm aastat olin sõjas. Olin rindel kuulipilduja sihtur ja igale kuulile, mille oma relvast välja tulistasin, andsin kaasa oma isa tervitused. Kui sõjaõnn kulges venelaste kasuks, taganesime Eestisse, Emajõe joonele. Meie pataljonist oli järele jäänud ainult 80 meest. Üks meie poistest oli läinud vanemate tallu, et neid venelaste eest pakku toimetada. Ta kuulutati väejooksikuks ja tabati. Mina olin üks kahest mehest, kes saadeti teda rongiga Tallinnasse peastaapi viima. Kohale jõudes avastasime, et peastaapi evakueeriti, laeti koos teiste asutustega laevale. Saatsime oma vangi koju vanemaid päästma ja sellest hetkest alates olime ka meie väejooksikud.

Otsisin üles oma vennad, et koos Rootsi põgeneda. Üks oli juba lahkunud Saksamaale, ülejäänud kahega sõitsime Keila-Joale, kus leidsime rannast paadi, mis oli vett täis ja mootoririkke tõttu maha jäetud. Et olime kõik tugevate mehaaniliste teadmistega, ei olnud mootori parandamine meile mingi probleem. Tegime mootori korda, tühjendasime paadi veest ja läksime ümbruskonnast bensiini otsima. Seda me ei leidnud, kuid saime palju petrooli. Ka sellest oli abi, sest teadsime, et bensiiniga starditud mootorit on võimalik kuumana petroolile üle kanda.

Sõitsime Tallinna, et ema ära tuua. Õde keeldus kaasa tulemast, jäi koos kaheaastase lapsega ootama meest, kes oli ohvitserina Venemaale viidud. Ema soovis jääda tütrele toeks ning abiks, andis mulle kaasa kuldkella ja saatis mu teele.

Lahkusime Keila-Joa rannast 21jalase paadiga 24. septembril kuuekesi. Peale meie oli veel paadis üks venna sõber ja kaks võõrast naist, kes soovisid kaasa tulla. Meri oli tormine, meil polnud merekaarti, ainult kompass.Teadsime, et Rootsi sõiduks tuleb hoida kurss loodesse. See oli kogu me tarkus, ühelgi meist polnud meresõidukogemusi. Torm muutus tugevaks, olime kõik merehaiged. Kui paat vajus, olime nagu oru põhjas, ees kõrge veevall. Laine tippu jõudes lõi propeller end veest välja, mis pani mootori kiirtuuridega käima. Sageli jäi ta siis ka seisma ning meil tuli uuesti käivitamiseks bensiini karburaatorisse valada. Iga kord, kui see juhtus, kaotasime tüüri, paat kaldus küljeli ja vesi lõi üle parda sisse. Pumpa meil ei olnud, loopisime vett välja käsitsi.

Kolmanda päeva hommikul silmasime kaugelt maad. Lootsime, et see on Rootsi rand. Siis aga lõppes petrool ja mootor tegi oma viimased turtsatused. Olime täielikult mere ja tuulte meelevallas. Loopisime paadist välja kõik võimaliku, et lasti kergendada, sest vett kogunes üha rohkem ja rohkem paadipõhja. Olime väsinud, tuul puhus meid aina põhja poole. Lõuna paiku märkasime meile lähenevat sõjalaeva. Närvid oli pingul, kuni nägime Rootsi lippu ja teadsime, et oleme pääsenud. Kuna laev meid tormi tõttu peale võtta ei saand, visati meile köis ja meid viidi slepis randa. Tuul oli meid Stockholmist 150 km põhja poole kandnud. Esimesele Rootsi sõjaväelasele andsin üle oma isa revolvri. Minu sõda oli lõppenud.

Kuidas põgenikke Rootsis vastu võeti ja koheldi, on üldiselt teada, seepärast puudutan seda ajajärku vaid põgusalt. Pool aastat pidin tegema kohustuslikus korras võõrast ja harjumatut tööd – lüpsin Lõuna-Rootsi talus lehmi. Hiljem elasin Boråsis, kus leidsin juba tööd, mida olin isa metallitööstuses õppinud. Seal olin ka aktiivne kohalikus eesti seltsis, tantsisin rahvatantsutrupis ja osalesin skautluses. Elu sõjast puutumata Rootsis oli ilus ja hea, kuid siis hakati Nõukogude Liidu survel Baltimaadelt tulnud põgenikke välja andma. See tekitas ärevust ja viis mõttele Rootsist lahkuda. Enne kui see teoks sai, juhtus aga midagi, mis mu elukäiku tugevalt mõjutas.

Sõbrale külla minnes kohtasin korterimaja trepikojas kauneimat olevust, keda olen kunagi näinud. Sõbralt kuulsin, et tütarlaps on 16aastane eestlanna, kes elab kolmandal korrusel oma õe juures. Kohe järgmisel külaskäigul saatsin kolmandale korrusele punaseid roose. Need mõjusid. Saime tuttavaks ja tutvus arenes aja jooksul armastuseks. Lasin ema kuldkellast teha sõrmuse ja me kihlusime. Pärast kolmeaastast kihlust otsustasime abielluda. Üürisime väikese punase maja ilusas looduslikus kohas järve ääres metsa sees, kus oli palju seeni. Pulmakingiks saime vendadelt kaksteist valget kana ja kuke.

Koos rändasime 1953. a Kanadasse. Teist korda algasin oma elu otsast, kuid nüüd oli palju kergem. Hamiltonis leidsin varsti koha väikeses metallitööstuses, mille omanik oli inglane, samuti hiljuti immigreerunud. Minu metallitöö oskust hinnati väga kõrgelt. Meie tööstus arenes ja laienes kohutava kiirusega. Kui seal tööd algasin, oli meil seitse töölist. Kui 1995. a 70aastaselt sama ettevõtte eksekutiiv-asepresidendina puhkepalgale siirdusin, oli neid 108. Oma tööülesannetes olin käinud kaks korda Hiinas – esimesel korral Kanada tööstusdelegatsiooni koosseisus, hiljem oma firma produkte müümas.

Olen elanud Kanadas 58 aastat, mu mõlemad tütred on abielus ja mõlemal on kaks last. Olen rahul ja õnnelik. Täna küsin endalt, kellele ma peaksin tänulik olema selle rahulolu ja õnnetunde eest. Kas Eesti Vabariigile, kus mind kasvatati isamaalises vaimus? Venelastele, kes mind sundisid sealt põgenema? Jumalale või saatusele, mis meie kõikidega kaasas käib? Või oma abikaasale, kes minu kõrval truult sammunud 62 aastat? Arvan, et kõigile eelmainituile, aga suurima tänu annan oma kahele truule sõbrale, kellest mu isa kunagi rääkis ja kes mind ei ole iial hätta jätnud.“

Maailma kauneim olevus on seda ikka veel, ka teemantpulma järel. Ta nimi on Milla, sekkub nüüd meie jutusse ja palub kohvilauda. Maxi vasak truu sõber hoiab klaasi ja parem kallutab pudelit, millest valgub klaasipõhja mehise lonksu jagu shoti viskit. Vanade aegade mälestuseks!

Poetan tagasihoidliku etteheite, et Max ei rääkinud midagi oma sõjakäigust. Max vastab mõtlikult, et see oleks väga pikk jutt. Surm on ta kõrvalt võtnud kaaslasi, kuid teda ennast on saatnud sõduriõnn. Mõistan ega õhuta teda kõnelema. Vähemalt mitte täna. Tunnen aga südames imetlust mehe vastu, kes ilma mingi tehnilise hariduseta töötas end üles ja sarnaselt oma isaga viis ettevõtte õitsele. Max mõtiskleb:

„Olin 11aastane, kui läksin isa vabrikusse ja mängisin masinate vahel. Töölised näitasid mulle masinaid ja 15aastaselt tundsin igat neist täielikult, 16aastaselt tegin oma masinate peal endale püssi – luku, raua, kõik. Arenesin koos isa tööstusega.“

Maxil on veel midagi hingel ja ta toob ka selle kuuldavale: „Kaks korda elus olen tundnud täielikku lootusetust. Esimene kord oli siis, kui venelased tulid ja isa suri. Ma ei saanud olukorra leevendamiseks midagi ette võtta. Sama tunne oli mul, kui paadimootor merel seisma jäi. Ma ei saanud muuta merd, tuult ega tormi, mu kummastki käest ei olnud vähimatki kasu.“

Koduteel heietan mõtteid, mille olin jätnud enda teada. Max oli jutu sees maininud, et ta austab kirikut, kuigi tal endal pole sügavat usku. On aga alati tunnetanud üht kõrgemat võimu, mis meid juhib. Arvan, et tal on nüüd tagantjärele põhjust vähemalt mõttes teha midagi, mida neis lootusetuis olukordades pähe ei tulnud: panna oma kaks truud sõpra korraks vaikselt risti selle kolmanda ja nähtamatu auks, kes teda on hoidnud.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus