Emu, Kajaka salga juht
Järvemetsa eesti skautlike noorte laagriväljakul toimus taas Eestist saabunud skautlikele noortejuhtidele õppelaager.
Nskm. Priit Parmingu ja Ameerika-Eesti Heatahtliku Seltsi korraldusel oli see 11. taoline üritus, kus USA eestlaste majandusliku abiga tuuakse Eestist väljavalitud noortejuhtide grupp tutvuma eluga USAs, eriti New Yorgiga. Sellele eelnes USA Eesti gaidide/skautide Järvemetsa laagriväljakul õppelaager ja osaleti iga-aastases skautlike noorte suvelaagris. Tänavuse laagri nimi oli „Terasvanne“. Eesti noori juhte tuntakse „kajakatena“, kuna nad lendavad üle suure vee edasi-tagasi, moodustades Eestis koos varem taolise treeningu läbinud enam kui 40 noortejuhiga „Kajaka” salga, kes aeg-ajalt kohtuvad.
Need noortejuhid esindavad kodu-Eesti skautlikke organisatsioone – noorkotkaid, kodutütreid, gaide ja skaute.
Saabumisel ootasid kajakaid mitmed üllatused. Nende kokaks oli „vana“ Viikingu lipkonna skaut Indrek Lepson Põhja-Karoliinast, mis oli kahtlemata meeldiv üllatus. Indrek, elupõline meremees , võitis kajakate sõpruse ja usalduse ning õpetas neile mitmeid meremehe sõlmesid. Nad kuulsid Indrekult ka, kuidas eestlased punaarmee saabudes üle tormise mere paatides Rootsi põgenesid.
Suurte kogemustega, kauaaegne Järvemetsa laagrite peakokk Virve-Kai Bulla abistas kajakaid toitude ostmisel. Et nende saabumisel polnud kedagi, kes oleks neile laoruumist telgid välja andnud, pidid nad Järvemetsa peamaja ambulantsi ruumides elama. Köök oma elektroonikaga, külmutuskapp, vannitoad, elektrivalgustus, isegi õhujahutus salgajuhi ruumis…
Esimese referaadiga esines kajakatele nskm. Priit Parming, kõneldes erinevate administratsioonide isikulistest vajadustest. Järgnevalt esinesid kajakad sisukate skauditeemaliste referaatidega, mis üllatasid salgajuhti jt kuulajaid.
Läänemaa kodutütre Heli Esko referaadi teemaks oli „Rühmajuht ja tema ülesanded“; Tallinna gaid Ragne Olvet pidas loengu „Üksuse juurdekasv“; Tartu kodutütre Johanna Annamaa ettekanne oli teemal „Kuidas tegevust kavandada“; skaut Helen Liiv Tartumaalt käsitles skautlike noortemalevate töö korraldust ning noorkotkas Peeter Torop Võrumaalt kõneles teemal „Kümme lipkonnajuhi omadust“. Referaadid hästi läbi mõeldud ja meie, väliseestlased, otse nautisime head eesti keelt.
Oma programmi raames külastasid kajakad ka Lakewoodi Eesti Arhiivi, kus seletusi andis selle juhataja Kiki Michelson-Holland ja esines ka huvitava referaadiga enesearendamisest praegusel digitaalsel ajastul. Kajakatele pakkus arhiivis suurt huvi president Toomas Hendrik Ilvese noorusaegse skaudisalga „Pesukaru“ tegevusraamatuga tutvumine.
Pärast lõunasööki koos arhiivi vabatahtlike töötajatega külastasid kajakad Lakewoodi Eesti Pühavaimu kirikut, mida neile tutvustas skm. ja praost Thomas Vaga. Juhan Simonson andis ajaloolise ülevaate väliseestlaste käekäigust Põhja-Ameerika mandril. Tähtsamad referaadid kajakatele oma salgajuhilt olid „Skaudid Eesti Vabariigi loomises, järjepidavuses ja taastamises“; „Skautluse side ühiskonnaga“ ja „Skautlikest heategudest“.
Et kajakad Ameerika suuri kaubamaju mitte just väga kurva näoga ei külastaks, andis reisi organisaator Priit Parming koostöös oma organisatsiooni laekuriga Endel Pooliga igale kajakale küllaldaselt taskuraha, millele tuli veel ootamatut ja üllatuslikku lisa.
Pärast kajakate õppelaagrit algasid USA Eesti gaidide ja skautide malevate laagrid. Kajakad jagati alljuhtidena laagri juhtkonna poolt erinevatesse all-laagritesse olenevalt nende kogemustest ja all-laagrite vajadustest. Eelnevatel aastatel võimaldati kajakate salgajuhile malevate laagri ajal igal päeval 1 tund kajakate koonduseks. Kahjuks selle aasta laagri juhtkond seda ei võimaldanud ja salgajuht sõitis seetõttu koju.
Kajakate treeningut USAs võiks ka nimetada Eesti tulevaste juhtide kujundamiseks. Pole midagi paremat tulevasele Eestile kui see, et tema juhid on kauaaegsed noorpõlvesõbrad. Miks ei võiks tulevane Eesti leida tänastest kajakatest endale presidendi, kui üks endine skaudipoiss juba on!?
Võib-olla lugeja küsib, mis on kajakate USAsse toomise mõte, sest noortejuhte saab ka Eestis omavahel kokku viia ja seal omavahelist sõprust arendada.
Vastuseks oleks ehk see, et skautluse looja, Inglise Lord Baden Powell ehitas maailma skautluse üles esiteks Jumala armastusele, teiseks oma isamaa armastusele ja kolmandaks ligimese teenimisele. Kahjuks pole Eesti suurimate noorteorganisatsioonide – noorkotkaste ja kodutütarde – tõotustes enam Jumala nime. Samuti ei oska nad palvetada. USAs ja mujal kristlikus maailmas on skautlus üles ehitatud eespoolnimetatud kolmele põhimõttele. Vabas maailmas ja ka Eestis üles kasvanud eesti skaudid ja gaidid loodavad, et kord tuleb aeg, kus kõik eesti skautlikud noored õpivad palvetama ja sõprusringides tunnistavad Jumalat.
Kajakad 2010 (9)
Eestlased Kanadas | 20 Aug 2010 | Eesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Nii-et,Nskm. Priit Parmingu ja Ameerika-Eesti Heatahtliku Selts - pole mõtet tõesti selles lootuses iga aasta Eestist juhte NY toimetada, et veendumusi õpetada.
Algselt, kui organisatsioonid Eestis taastati, oli kõik nagu USA-s, kuid, et miks põhikirja muudeti?Ju selleks oli vajadus.
Algselt, kui organisatsioonid Eestis taastati, oli kõik nagu USA-s, kuid, et miks põhikirja muudeti?Ju selleks oli vajadus.
Kui ürituse eesmärgiks on "palvetama õpetamine" siis soovitan mitte vaeva näha ja skaudijuhtide lennupileti raha säästa.
Seda kas palvetada või mitte otsustab igaüks ise mitte mingi organisatsioon ei suru seda peale, nii lapsesvanemad kui lapsed ei pea seda Eestis õigeks.
Oleme ikka 21.sajandis.
Seda kas palvetada või mitte otsustab igaüks ise mitte mingi organisatsioon ei suru seda peale, nii lapsesvanemad kui lapsed ei pea seda Eestis õigeks.
Oleme ikka 21.sajandis.
Võib-olla USA-s palutakse igal sammul jumalat ja palvetatakse hommikust õhtuni ka koolides ja noorteorganisatsioonides. Eestis see läbi ei lähe ja Euroopas on siiski kool ja noorsootöö (va kristlikud noorteorganisatsioonid) kirikust lahutatud.
Eestlased Kanadas
TRENDING
