Kadrioru Roosiaias (1)
Kuumad uudised 15 Jun 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2011/06/32605_2.jpg
President Toomas Hendrik Ilves ütles täna Kadrioru roosiaias «Talendid koju!» kogunemisel, et Eestis vajab veel palju parandamist, aga seda pigem vaimsel kui materiaalsel tasemel.



Postimees.ee toob president Ilvese kõne ära tervikuna.

Head sõbrad.

Olen kutsunud teid täna siia, et võiksime omavahel alustada diskussiooni, kes ja kus me tahame olla. Selle arutelu edust võib oleneda osaliselt Eesti edasine käekäik.

Mõttevahetuses Eestist lahkumise ja naasmise üle pole iseenesest midagi uut. See on väldanud sajandi, ehk isegi kauem.

Uue hooga puhkes see diskussioon eelmisel aastal, kui neli välismaalt tagasi tulnud eestlast lõid mittetulundusühingu Talendid Koju ja välismaal elavate eestlaste kaasamiseks internetiportaali.

Teema päevakajalisust ja olulisust kinnitas seegi, et Eestist lahkumine rakendati ühe hobusena viimaste valimiste vankri ette.

Valdavalt on tagasi tulemise mõttevahetus siiani meenutanud mõistulugu kahest pimedast mehest, kes üritavad kirjeldada elevanti. Üks peab seda looma suureks kastmisvoolikuks ja teine sammastega majaks. Ehk siis nad kirjeldavad elukat nende tunnuste järgi, kuhu enda käsi on küündinud.

Päris vähe on olnud kuulda nende häält, kes elevanti näinud või koguni selle seljas sõitnud. Nende häält, kes on ise pikemat aega mujal elanud ja töötanud ning siis ühel või teisel põhjusel otsustanud Eestisse kas naasta või hoopis esimest korda tulla.

Teie olete need nägijad ja selle teema eksperdid. Kindlasti olete te Eestisse tagasi tulemise teemale palju mõelnud. Ja nii ehk sünnib me tänasel kokkusaamisel taas üks neist kuulsatest ja headest Eesti ideedest, mis aitavad teha Eestit paremaks, avatumaks ja suuremaks.

Head sõbrad!

Nagu ütlesin, olete just teie selle arutelu eksperdid, sest te olete olnud siin, ja siis seal, ja nüüd olete jälle siin. See küsimus hakkab puudutama pea kõiki Eesti kodanikke, eriti pärast 1. maid, mil Eesti Vabariigi kodanikele laienesid kõik tööjõu vaba liikumise õigused kogu Euroopa Liidus.

Nüüd lõpuks oleme tõesti vabad.

See vabadus tähendab, et nii nagu teised on vabad Eestisse tulema, oleme ka meie vabad Eestist lahkuma. Nõukogulik sunnismaisus on ammu lõppenud ja ka unustatud. Umbes nagu ligi 200 aastat tagasi kaotatud pärisorjus.

Eesti iseseisvuse taastamisega kadus piir, et Eesti rahvast ei lastud välja. Nüüd on kadunud viimane takistus, et meid ei lasta sisse, mujale Euroopasse tööle.

Ja kes poleks oma sisimas mõelnud Juhan Viidingu sõnadele:

Eluaeg olen tahtnud õue.
Mida see mulle tähendab?
See on hinge ainuke nõue,
mis mind elule lähendab.

Ehk teisisõnu, ma pean täiesti loomulikuks, et eestlane tahaks õue, elada ja töötada mõnes teises kohas, see tähendab välismaal. Pean seda peaaegu vajalikuks, et me kõik saaksime paremini hakkama, et meil oleks avaram pilk, et me tunneksime endid paremini ja et me oleksime iseenda vastu ausamad.

Kuid sellel on ka oma varjupool. Ei, mitte statistika, demograafia või poliitilise retoorika tasemel. Vaid just hingeliselt.

Üks eestlasena, või tegelikult mis tahes rahva esindajana, välismaal elamise ebameeldivaid äratundmisi on see kohati ängistav üksilduse tunne, mida adud mõistes, et üks oluline osa Sinust jääb teistele mõistmatuks. Kus Eesti ja kõik, mida see mõiste endas kätkeb Sus eneses, ei ütle peaaegu kellelegi mitte midagi.

Ent paraku tunnevad paljud sedasama Eestisse tagasi tulles. Et oled kuidagi teistsugune, et päris hästi ja peaaegu kunagi ei mõisteta päris lõpuni seda mitte kõige kergemini tulnud otsust teist korda rebida lahti kaualoodud sidemed ja tulla tagasi. Tulla tagasi või tulla esimest korda. Sinna, kust oled pärit ja kuhu oma hinges kuulud.

Eestisse tullakse tagasi väga erinevat moodi. On neid, kes pole kunagi siin olnud, kuid kelle vanemad on siit pärit. On neid, kes läksid ajutiselt, aga jäid kauaks. Ja on neid, kes läksid armastuse või hariduse või töökoha pärast, aga ikkagi tulid tagasi.

See kõik on sageli jäänud arusaamatuks neile, kes pole kunagi läinud ega kusagilt tagasi tulnud. Võõrastamisele lisandub alateadlik hirm, et tagasi tulija on millestki kuidagi parem, on konkurent või välja kujunenud rahu rikkuja. Igatahes teistsugune.

Meid on maailmas nii vähe, et iga inimene, iga kaasmaalane, iga eestlane on talent ja väärtus iseenesest, mida tuleb pigem hoida kui pilgata. Nii seda talenti, mis on juba jõudnud puhkeda, olgugi võõrsil. Või seda talenti, mis ootab veel oma õiget hetke.

Sest mis on alternatiiv? Hoida vabu inimesi väevõimuga kinni? Öelda, et ärge minge ära? Või ärge tulge tagasi? Liiga sageli olen tunnetanud just seesugust kiivusega segatud tigedust. Et ei tohiks lasta, et ei tohi minna, ja kui mindud, siis parem jäägugi sinna.

Mind on pikemat aega kummitanud tunne, et halvustav reaktsioon oma inimeste tagasi kutsumise ideele peegeldab ka käega löömist oma riigile ja lootusetust.

Et hea on kusagil mujal, seal kus mind ei ole. Ning vaid lootusetu luuser raiskab oma elu siin, Eestis, tarbetult, unistades tähetunnist, mis niikuinii kunagi ei koida.

Ehk ma eksin ja utreerin ka, aga ma arvan, et mitmed teist on sellist suhtumist kogenud.

Ent samas, ma arvan, peaksime rahvana lahti saama kahest mõtteviisist, pateetikast ja vulgaarsest materialismist.

Esimese all pean silmas ideed, et iga Eestist mis tahes põhjusel lahkuja reedab oma kodumaa. Ning et naasmine on isamaaline kohustus, otsekui polekski me inimesed, vaid juhanliivilikud mesilased.

Vulgaarmateralistlik käsitlus väidab, et Eestisse naasmise lootus kerkib päevakorda alles siis, kui me palgad siin on niisama kõrged kui kusagil «seal»; kohas, kus praegu elatustase kõrgem, suhtumine inimlikum ja elukvaliteet parem.

Teadlased on juba ammu avastanud, et teatud sissetuleku suurusest ja SKT tasemest alates muutub kodumaa lahkunutele uuesti atraktiivseks ka juhul, kui naasmine tähendab elatustaseme olulist langust.

Sest kui kodumaal on saavutatud teatud tase - uuringute järgi muide madalam kui enamikes Euroopa Liidu riikides - siis muutuvad mõned muud asjad uuesti sissetulekust tähtsamaks. Sõpruskonnad, endale tuttav, teistele võõras toit, uskumused, kultuur laiemas ja kitsamas mõttes, kliima.

Ühesõnaga - kõik mittemateriaalne, mis ühel hetkel kallutab kaalukausi kodu kasuks tagasi.

Head sõbrad.

Nagu ma alguses ütlesin - naasmine pole kerge. Mitte aga ainult seepärast, kuidas Sind vastu võetakse, vaid ka põhjusel, kes Sa ise oled.

USA kirjaniku Thomas Wolfe' i romaan «You can't go home again» ehk «Sa ei saa tagasi koju minna» kannab vähemalt pealkirjas metafoori, et kui oled lahkunud oma kodukohast ning avastanud uue ja ehk ka suurema maailma, siis hakkad ühtäkki arvama, et kojutulek tähendab läbikukkumist, naasmist vana ja väiksema juurde.

Ja koos sellega tunnistamist, et sa ei löönud läbi, ei saanud hakkama.

Meenutagem Jeesuse mõistujuttu kadunud pojast. Seal rändab noorem poeg välismaale ja tõepoolest kukub läbi. Tulles koju avastab ta, et tema isa kõigele vaatamata ikkagi armastab teda. Vaid ta vanem vend on tige, et tema, kes ta koju jäi ja haris oma isa põlde, pole kunagi seesugust armastust pälvinud. Et teda järelikult ei peetagi talendiks.

Seda kõike saab ja tulebki inimlikult mõista. Kuid eelistan seda kõike pigem mõtestada Herakleitose järgi, kes ütles, et samasse jõkke ei saa kunagi kaks korda astuda. Sest kõik on vahepeal muutunud.

Inimene ise on ära olles muutunud, ja samuti on muutunud Eesti. See Eesti, millest lahkuti viis, kümme, kakskümmend või enamgi aastat tagasi, on hoopis üks teine koht: põnevam, uuenev, üllatav.

Tõsi, Eestis vajab palju veel parandamist, ja pigem vaimsel kui materiaalsel tasemel. Sallivuse osas, avatuse ja laiemalt hoiakute osas. Või, nagu üks inimene kirjutas, «mossis näoga Eesti» osas.

Ent kõik, kes siia tagasi tulevad, näevad Eestit esimest korda. Me avastame teda teistsugusena. Eesti muutub pidevalt ja meie, kes me siin oleme, suudame Eestit muuta selliseks, nagu me tahame.

Head sõbrad, tahtma peab rohkem ja julgemalt. Ühel väikerahval, saati siis nii keerulise minevikuga kui eestlased, on loomuomane enesekaitseinstinkt.

Selle varjuküljeks on kapseldumine ja kõige vähegi teistsuguse tõrjumine.

Kui see juhtub, olgu poliitikas, kultuuris või tänaval, siis hakkab see ohustama demokraatiat, arvamuste paljusust ja ühiskondlikku liigirikkust.

Olen oma kõnedes korduvalt kritiseerinud nähtust, et nii paljud me kaaskodanikest on valinud mugandumise või laisalt vinguva kõneviisi.

Virisemise asemel tuleb teha Eestit avatumaks ja paremaks. See on meie võimuses.

Just tänu oma palju kritiseeritud väiksusele saame teha hoopis vingemaid asju kui suures riigis, kus inimesed puutuvad kokku vaid omasugustega. Mujal pole see võimalik, kui tahes tublid ja talendikad me ka poleks. Seal kohaneme me ise, mitte meid ümbritsev ruum. Kohaneme, sageli iseend maha salates, et mahtuda sisse ja märkamatult sarnaneda.

See kõik annabki lõppude lõpuks põhjuse ja ettekäände astuda taas samasse jõkke, adudes, et see on võimalik ainult siin, Eestis.

Head sõbrad.

Ma tänan teid, et te läksite. Ja veelgi enam selle eest, et te tagasi tulite.

Elagu Eesti!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus