Jurjevi off-shore – kas Eesti kaasaegse ühiskonna sünnitrauma? (8)
Arvamus 10 Jun 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kot Luus

Kas saab moraali puudumine majanduses ja poliitikas transformeeruda füüsiliseks ja materiaalseks tragöödiaks?

Reaalained õpetavad, kuidas tulemus sõltub loogilisest tehtest valitud komponentidega. Matemaatikas on neli pluss üks alati viis, kuigi poliitikas on teada ka hüüdlause 5 = 4 (viisaastak nelja aastaga). Kui füüsik teab teineteisele lähenevate kehade kiirusi, masse ja lähenemisnurka, saab ta ilma kokkupõrget jälgimata välja arvutada järgnevad purustused. Sarnaselt on keemik suuteline katset jälgimata välja arvutama vajaliku aja selleks, et pliidil vesi esmalt keema ajada ja seejärel juba lõplikult aurustada.

Kas oleme teadvustanud loodusseaduste tingimusteta kehtimist ka tavaelus? Või oleme harjunud päästva lootuskiirega – ehk minul veab, ehk seekord veab... Ja kas õnn pääseda ähvardavast tagajärjest aitab meil paremini mõista loodusseadusi või hoopis kahandab meie soovi nendega arvestada?

Kõik müügiks?! Kas kõigile ja iga hinna eest?...

„Me elame tarbija kujundatud ühiskonnas – kõik on ostmiseks ja müümiseks, kaasa arvatud inimesed. Sa hoorad oma annet või oskusi, mille eest sulle makstakse, oled sa siis ehitaja või laulja, vahet ei ole,“ arvab ülikooliharidusega Eesti neiu, kes vahetas Londonis motivatsioonipuudusel erialase töö maailma vanima ameti vastu („Eestlannast eliiteskort Londonis,“ Kroonika, 15. aprill 2008). Kuigi intervjueeritu väidab, et on õnnelik, varjab ta oma sissetuleku tegelikku allikat vanemate eest.

Kokaks õppida plaaninud Ivar teatas emale, et läheb Hollandisse ehitajaks. „Kõik tundus korras,“ räägib poja kaotanud ema. „Kuni helistas juba vanglast ja ütles: "Ema, tee kõik, et ma siit välja saaksin."" („Eesti narkokullerid on orjaturul kuum kaup,“ Eesti Ekspress, 17. aprill 2008). See poeg ei jõudnud ema abi ära oodata, sest leiti vanglakambrist surnuna. Vapper naine loodab, et ehk aitab tema jutustus mõne teise ema pojal loobuda „tasuta reisist“.

Need kaks lugu ja peategelaste saatused on väga erinevad. Vähemalt väliselt. Aga sisult äravahetamiseni sarnased. Usun, et ei suuda leida vanemaid, kes on sünnitanud poja tundmatu Lõuna-Ameerika riigi vangla leivale ja tütre prostituudiks.

Isade ja emadena üritame oma lapsi kaitsta ja kõigi ohtude vastu ette valmistada. Aga ei suuda alati. Ja meie pojad-tütred ei pruugi meid alati mõista. Vahel tuleb meil oma laste tuleviku nimel koguni teha risti vastu nende huvidele või ootustele.

Me võime väita, et viidatud lood ei lähe meile korda. Need ei pruugi mõjutada meie elu. Aga võivad. Eriti kui tegemist on meie oma lastega. Samuti riigi majanduspoliitilise eliidiga, kelle otsustest ja tegutsemismotiividest võib sõltuda kaugelt suurema hulga inimeste kui nende eneste või nende perekonna saatus. Vaatame siinkohal võimu teostajaid kui rahva lapsi, kes võivad saada tõeliseks tragöödiaks oma vanematele. Käsitleme võimu kolme astet: seadusandlik võim ehk parlament, täidesaatev võim ehk valitsusasutused ja kohtuvõim advokaatide ja juristidega.

Paljude meie esivanemad on kannatanud juuni- või märtsiküüditamise ränka teekonda. See jättis oma jälje lastesse ja lastelastesse. Keerulisel ajal on kerge süttima vihaleek. Tihti õigustatult. Oma osa meie vanemate saatuse purustamisse on andnud inii deelised kommunistid ja nende kohalikud käsilased kui ka marodöörid ja lihtsalt pugejad.
Kujutame ette analoogiat tänase päevaga ja püüame modelleerida olukorra, kus meie vabariiki ähvardaksid sarnased ohud Teise Maailmasõja eelõhtul toimunuga. Ja meie Eesti riigi otsuste langetajad on President Arnold Rüütel, peaminister Tiit Vähi (punadirektorite klanni värvikaim esindaja, ekspeaminister, kes eitas isiklikku huvi enda valitsuse otsusega erastatud sõjatööstuskompleksi Silmet vastu, oma kamraadide Ruth Martini ja Enn Sarapi abiga koormas Tallinna Sadama pikaajaliste lepingutega, mis tõstatavad küsimuse, kes on sadama omanik) või Villu Reiljan (oli Eesti praeguse iseseisvusaja kõige kogenum valitsuse liige, kes astus keskkonnaministri kohalt tagasi kui puhkes ta kohtu ette viinud maadevahetuse skandaal. Tema nõunik Josif Eidelkind vahendas oma Gazpromi taustaga äripartneri rahade liikumist läbi Hansapanga, „Jube loll on tankist olla,“ Eesti Ekspress, 30. juuli 2003. Aga kas peale selle ühe Gazpromi inimestega seotud skeemi võib leida ka teisi sarnaseid raha liikumisi, mis on senini mitte avalikud?) ja kaitseminister Margus Hanson (reformierakondlasest Tartu kunagine pangandustegelane ja munitsipaalpoliitik, kes valitsuse liikmena suutis kaotada riigisaladusega portfelli nagu isikliku võtmehoidja). Millise motivatsiooni ja argumentidega seisaksid need mehed vastu nõudmistele ja provokatsioonidele, kui Stalini ja Molotovi järglased peaksid idapiiri taga kordama seitsmekümne aasta tagust stsenaariumi? Teades, et Euroopas kujundab transpordipoliitikat „kadunud 10 miljoni dollari“ Siim Kallas. Teda ja kaitseminister Mart Laari varitseb vene portaali flb.ru andmetel skandaal omal ajal Moskva väliskaubanduspangas külmutatud 63,5 miljoni dollari pärast, mida Eesti ettevõtjad kohtus nõuavad, väites, et 15 aastat tagasi pistsid Eesti majanduse erastajad need miljonid lihtsalt oma tasku („Kallas ja Laar vene portaali krimirubriigis,“ Äripäev, 23. aprill 2008). Eesti kaasaegset poliitikat rahastanud transiidiärimees Endel Siff (endine kommunistliku partei organisaator) on aga häiritud, et Eesti – Vene suhteid iseoomustab kibestumine („Siff: pedofiilia-süüdistusele järgneb kohe Venemaa-lembus,“ Äripäev, 7. juuni 2011). Kas ei paista see avaldus ja kibestumine otseselt varem tehtu ja kogetu loogilise tulemusena?
Naastes tagasi küüditamise juurde, ei saa me unustada, et käsikäes paljude riigimeeste ja tublide tavaliste eestlastega saadeti Eestist eranditult välja kõik kohtuvõimu esindajad juristid ja advokaadid. Paljude nende järeltulijad on muuseas täna Kaitseliidu liikmed. Kas ei või me aga oletada, et lisaks majandusskeemide otsestele teostajatele – riigimeestele ja ärieliidile – koristas Nõukogude Võim ka tunnistajad, kelle peades need skeemid olid sündinud? Hajutamaks kahtlusi skeemide autorite ümber sunniti kannatama aga kogu juristide klass, kes pidi küüditamise üle elama.

Siit lähtuvalt tõusetub küsimus, millised on meie kohustused valiku tegemisel valimispäeval, mille tulemusena kinnitame poliitilise eliidi staatuse. Kui meil ka puudub võimalus analüüsida informatsiooni tänase eliidi motiivide ja huvi kohta, vahest on võimalus õppida ajaloost nii esivanemate mälestustest kui uurijate poolt kirjapandust. Ja vaadata objektiivselt silma mitte ainult meie naabritele vaid ka enesele.

Soome ajaloolase Martti Turtola uurimus kindral Johan Laidonerist näitab, kuidas viimane üritas koos President Konstantin Pätsiga aastatel 1939 – 1940 Nõukogude Liiduga koostööd teha. („Turtola: Laidoner ja Päts viisid Eesti NSV Liitu,“ Postimees, 19. märts 2008). Senini on nii Eestis kui Soomes õpetatud, et Eesti pidi 1939. aastal oma territooriumile lubama Nõukogude baasid seetõttu, et sõda võimsa naabri vastu näis võimatu, aga Turtola arvates oli see meie toonaste juhtide teadlik valik. Laidoner olevat erinevalt Pätsist olnud küll sõjakalt meelestatud ning uskunud, et Eesti suudaks Punaarmeele vastu panna vähemalt paar kuud. Talvesõjas soomlased iseseisvuse kaitsmisele innustanud väejuht Mannerheim arvas samal ajal, et Soomest on Nõukogude Liidule vastast vaid paar nädalat.
Vahetult küüditamise aastapäeva eel teatati, et Venemaa Kalinini rajooni Buraševo külas on kohalik kogukond rajooni võimu toel mälestanud President Pätsi surmapaika („Venemaal asetati Konstantin Pätsi kunagise haua juurde mälestusrist,“ Delfi, 10. juuni 2011). Üritusel osales Eesti kodanik Henn Latt, kes 1988. aastal Pätsi säilmete leidmisele ja kodumaale toimetamisele koos Valdur Timuskiga kaasa aitas. Delfi Eesti versioon jätab edastamata päev varem venekeelses originaaluudises avaldatud laiendi, et Latt on KGB eruohvitser. Kas oleme jõunud paradoksini, kus Eesti Presidendi ja rahva küüditamise organisaatorid on aktiivsed küüditatute säilmete otsijad ja hardad mälestajad? Ja kas ühiskonda liidab uudis, mis serveerib mälestusüritust erinevalt eesti- ja venekeelsele lugejale?
Eeltoodu sundis otsima teisi käsitlusi samal teemal. Tänu interneti otsingumootorile leidsin materjali, milles on viidatud lisaks dokumentidele ka meie enese tunnustatud ajaloolastele.

Igor Pavlovski: Eesti rahu hind oli Jurjevi off-shore

Eesti Vabariigi rahvusvahelise tunnustamise lähtepunktiks on tavaks lugeda Eesti ja Vene NFSV 1920. aasta Jurjevi (Tartu) rahuleping. Kaks kõigi poolt tunnustamata riiki sõlmisid rahu ja tunnustasid teineteist 2. veebruaril Jurjevi linnas (Eesti). Kaasaegses Eestis seda päeva mitte ainult ei tähistata laialdaselt, aga see huvitav dokument püütakse seada nüüdsete rahvusvaheliste õigusaktide aluseks. Muuseas, viite nimelt sellele dokumendile viis Eesti Parlament 2005. aastal sisse Vene Föderatsiooniga Piirilepingu ratifitseerimise Seaduse preambulasse.

Põhimõtteliselt on Eestil, mille üle uhkust tunda. Lisaks sellele, et Jurjevi leping kinnitas Eesti suveräänsuse ja avardas tema piire kaugemale etnograafilistest (selle riigi koosseisu lisandusid siis Ivangorod ja Petseri), sai Eesti ka 15 miljonit rubla kullas ja miljon tiinu (1 tiin = 1,09 hektarit – K.L.) metsakontsessiooni Venemaa territooriumil. Peale selle vabanes Eesti kõigist Vene Impeeriumi võlgadest ja sai ka tagasi kõik väärtpaberid, mis Venemaa oli tema piiridest välja toimetanud. Lisaks loobus Venemaa sadamate, sõja- ja tsiviillaevade ning muu Vene riigikassa vallas- ja kinnisvara ülevõtmisest ja kompensatsioonist nende eest. Sealjuures osundatakse lepingus, et kui Vene NFSV järgmiste rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel teiste riikidega määratakse neile mingeid eelisõigusi, mis ei sisaldu lepingus Eestiga, laienevad need eelisõigused automaatselt ka Eestile.

Kui süveneda rahulepingusse punktihaaval, tekib tunne, et kommunistliku Venemaa esindajad allkirjastasid selle dokumendi vahetult enne Eesti võitu Vene NFSV üle ja omaenda kapitulatsiooni, kuna dokumendis räägitakse selgelt anneksioonist (Ivangorod ja Petseri) ja kontributsioonist (kuld ja kontsessioon). Muide, Eesti kaasaegses ajalookäsitluses Jurjevi rahu enamasti nii käsitletaksegi – kui Eesti võitu “Vabadussõjas” Venemaa üle.

Kuid reaalne lahingupilt oli 1919. aasta lõpus – 1920. aasta alguses mõnevõrra teistsugune. Petrogradi all värskelt purustatud Judenitši valged väed lasid jalga Eesti piiri poole. Valgekaartlaste enese hinnangul võis 1919. aasta detsembri keskpaigas lugeda võitlusvõimeliseks umbes 9 000 meest (1). Kuid seda numbrit ei saa lugeda ammendavaks, sest polkude ja diviiside intendantide huvides oli näidata isikkoosseisu suuremana täiendava toidumoona ja vormirõivastuse saamiseks. Sealjuures kahanes armee isikkoosseis tegelikult hoogsalt nälja ja külma tõttu. Näiteks külmus vaid ühel 1919. aasta novembriööl Loodearmee isikkoosseisust 115 meest (2). Loodearmeed 1919. aasta detsembris juhatanud Glazenap tunnistas, et armee eluiga pole vaja lugeda mitte päevade vaid tundidega. Tingimata tuleb arvestada ka valgekaartlaste madalat võitlusmoraali pärast kiiret taganemist Petrogradi piirialalt. Sealjuures Eesti valitsus (valgete liitlane võitluses bolševismiga) vähe sellest, et ei aidanud kaasa Loodearmee alalhoidmisele, aga ta faktiliselt sulges ka omalt poolt piiri, keelates valgete väeosade tagasitõmbumise oma territooriumile. Säärane samm mitte ainult ei lõiganud armeed ära kõigist ühendusviisidest, aga ta jättis võitlusvalmis väeosade riismed pakase kätte ilma toetuse ja toidumoonata teedel, mis olid ummistunud põgenikest ja haigetest. Mõistetav, et praktiliselt kõik Loodearmee auastmed alates väejuhatusest kuni reameheni tõlgendasid seda, et Eesti on reetnud ühise võitluse bolševismi vastu. Seega polnud tol hetkel enam mõtet rääkida aukartust äratavast ja võitlusvõimelisest Loodearmeest – see oli praktiliselt purustatud ja tema riismed kärbusid külmas ning surid tüüfusesse ja nälga Eesti piiril.

Eesti Relvjõududesse kuulus 1919. aasta lõpuks eri andmetel 70 000 kuni 85 000 meest (ilmselt on hinnangu erinevus põhjustatud sellest, kas on arvesse võetud ka tagala allüksuste isikkoosseis). Mis puutub Eesti armee moraalsesse võitlusvõimesse, siis sellest räägivad ilmekalt kaasaegsete mälestused: “Eile lasid eestlased (1. polk) Glazenapi tagalasse läbi (nähtavasti kokkulepitult) kolm punaste polku... reserv saadeti välja ja läbimurre õnnestus likvideerida, aga... kas sellistes tingimustes on üldse võimalik sõdida? Kas seda katset mitte ei korrata? Ja siis ei lase eestlased läbi enam mitte kolm vaid kümme polku? Tõnisson (1919. aastal Eesti peaminister) ei suuda midagi. Ja ka Laidoner ei suuda midagi. Eesti väed on kõige ehtsamad bolševikud. Läbi poolest saadik bolševistliku Eesti armee jalutavad vabalt agitaatorid ja üldse kes vaid soovib” (3). Sealjuures torkab kindral Rodzjanko (1919. aasta maist oktoobrini Loodearmee ülemjuhataja, 1919. aasta oktoobrist novembrini armee ülemjuhataja kindral Judenitši abi) mälestustes silma, et bolševistlikud agitaatorid saavutasid Eesti vägedes teatavat edu ja eestlastes ei täheldatud soovi võidelda punastega.

Mis puudutab Punaarmeed, siis tegutsesid Eesti suunal kaks Läänerinde koosseisu kuuluvat armeed: 7. eriarmee, mis tungis Narva peale, ja 15. armee, mis tegutses Pihkva suunal. Valgete hinnangul kuulus 7. armeesse umbes 60 000 meest (4) ja veel umbes 25 000 kuulus 15. armeesse. Seega olid 1919. aasta lõpul Eesti ja bolševike sõjajõud ligikaudu võrdsed. Sealjuures tungis Punaarmee edukalt peale ja vägedele oli antud isegi käsk järgneda valgekaartlike väeüksuste jälitamisel ka Eesti territooriumile. Puhtalt teoreetiliselt võinuks bolševike reaalse pealetungi puhul toetada Eesti väeüksusi Inglise laevastik, aga muud sõjalist abi ei olnud Eestil kusagilt oodata. Neil päevil peaminister Tõnissoni ja välisminister Birgi allkirjaga Antanti riikide Ülemnõukogule saadetud Eesti Valitsuse memorandumis märgitakse: “Arvestades riigi majanduse erakorralist olukorda pärast rohkem kui viis aastat kestnud sõda ja arvestades Rahvusliku Armee väsimust ja rahva innukat soovi vabaneda lõputu sõja rängast koormast, ei ole Eesti Valitsusel võimalust lükata tagasi see rahuettepanek” (5) (Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu ettepanek alustada rahuläbirääkimisi). Sel moel selgitavad Eesti kõrgemad esindajad oma positsiooni, õigustades Antandi ees bolševikega rahuläbirääkimiste alustamist mitte “Vabadussõja” võiduga bolševistliku Venemaa üle, vaid riigi äärmusliku vajadusega, kus pole neil jäänud muid valikuid peale rahu sõlmimise.

Ja hoolimata sellest, et olukord rindel on vähemalt võrdne, samuti vaatamata Eesti keerulisele siseolukorrale, allkirjastavad bolševikud lepingu siiski sedavõrd orjastavatel tingimustel. Miks? Loode Valgekaartlaste liikumise uurijad annavad sellele küsimusele ühese vastuse – see on tasu Judenitši armee likvideerimise eest. Aga sel juhul tuleb vältimatult tunnistada, et käputäie inimeste eest, kes ei olnud tegelikult enam võimelised võitlema, ladus bolševistlik valitsus välja tohutu raha, andis ära territooriumi ja tunnistas end faktiliselt kaotanuks. Ei kõla just väga tõeselt. Võib muidugi oletada, et bolševikud ülehindasid Judenitši jõude, aga 7. Punaarmee luure kandis ette valgete reaalsest olukorrast. Lisaks sellele muutusid 1920. aasta detsembri lõpuks sagedaseks ülejooksud punaste poolele: sõdurid jätsid maha kirjakesi, et “lähevad bolševike poolele selleks, et lüüa eestlasi” (6). Ja bolševistlikud läbirääkijad Jurjevis pidid olema sellest teadlikud. Sel juhul, miks ikkagi võeti vastu säärased tingimused?

Huvitava detaili nende läbirääkimiste pidamisest võib leida Vene NFSV Välisasjade Rahvakomissariaadi aruandest Nõukogude Kongressile aastatel 1919 – 1920: “...Eesti teiste pretensioonide katmiseks nõustusime me suurendama [väljamaksete] summat 10 miljonini. Lõpuks teatasime me, et meie viimane järeleandmine on 12 miljonit kullas. Eestlased olid ju nõudnud endale 88 miljonit kullas, kaasa arvatud osalus kullafondis ja nende hinnangul sellele järgnevas veerev koosseisus, nõudes lisaks sellele veel terve rea teiste pretensioonide rahuldamist.... 16. jaanuaril võttis [Antandi] Ülemnõukogu vastu otsuse tühistada blokaad Venemaale ja taastada temaga kaubandussuhted. Eestlaste nõuded alanesid kohe märgatavalt. Lõpuks kui me nõustusime... summaga 15 miljonit rubla kullas, sai võimalikuks rahulepingu allakirjutamine...” (7). Väga tõenäoline, et eestlaste nõutud raha ei olnud mitte maks juba hävitatud Loodarmee hävitamise eest, aga bolševike tasu monopoli eest kaubandusaknale maailma läbi Eesti. Kuna blokaadi tingimuste järgi võisid kaubavahetust Vene NFSVga pidada vaid neutraalsed riigid, oli ka tasu selle monopoli eest kõrge, aga blokaadi tühistamisega kukkus ka hind: eestlased ju pidid teadma, et bolševikud olid juba teinud katse pidada rahuläbirääkimisi Soomega.

Seda, et Jurjevi leping oli pigem kauplemine Eestis bolševistliku off-shore´i loomise üle, kinnitab lepingu punktide detailne uurimine. Veel enne Vene NFSV ja Eesti kaubavahetuse kokkuleppe allakirjutamist kirjutatakse Jurjevi lepingu lisasse I järgmised punktid: “Kaubad, mida veetakse läbi ühe lepinguosalise territooriumi, ei kuulu tollimaksu ega transiidimaksuga maksustamisele. Lastimise tariifid transiitkaupadele ei tohi olla kõrgemad prahtimise hinnast siseturule määratud samasugustele kaupadele. Revelis ja teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates võimaldab Eesti Venemaale piirkonnad ja kohad ümberlaadimiseks, hoiustamiseks... Venemaalt saabuvale või temale määratud kaubale... kusjuures maksud sääraste piirkondade ja kohtade eest ei tohi ületada makse, mida kogutakse enese kodanikelt transiitkaupade puhul” (8).

Üldiselt on selge, milleks oli seda kõike vaja Eesti riigile. Lisaks sellele, et leping peatas Vene NFSV poolse pealetungi Eesti de facto sõltumatusele ja andis riigile lisamaad, lisaks sellele, et täitus Eesti poliitilise eliidi unistus iseseisvast riigist, loodi sel moel ka majanduslik alus tulevasele Eesti riigile. Sõltumatu riigi isad – asutajad pidid mõistma, et lisaks poliitilisele sõltumatusele ja riigi tunnustamisele de jure on uue riikliku moodustise funktsioneerimiseks vajalik ka majanduslik alus.

1919 – 1920 aastate Eestis praktiliselt puudus see osa, mida täna nimetatakse majanduse reaalsektoriks. Riigikassa sõltus suuresti rahalistest laekumistest Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, aga need krediidid läksid eestlaste osavõtul võitluseks bolševismiga ja need võisid ka katkeda kui Eesti väljus sellest võitlusest. Eesti riigikassa tulude veel üheks allikaks olid sel ajal totaalsed “rekvireerimised” valgete poolt tagasi võidetud Venemaa territooriumil. “Eesti volinike sõjasaagina käsitleti lisaks riiklikule ka eraomandust. 25. mail 1919. aastal rekvireerisid 2. Eesti suurtükiväedivisjoni sõdurid endise Kubermangu kohaliku komitee (Pihkva kubermang) kassast 20 tuhat rubla. 26. mail saadeti Jurjevisse kaater ja mootorpaat. Juunis viidi Zinovjevi saekaatrist välja 2 lõpetamata paati ja kõik ehituspalgid. Mayeri tehasest viidi ära mitu tuhat puuda lina, Vene – Balti tehasest töödeldud ja töötlemata naha varu, kaupmees P. D. Batovi kodust sõidukid, hobuseriistad, majakraam, seinakaunistused, aadlikompleksi majast mööbel, raudteetöökodadest kõik, mis kannatas transporti”. “Ust – Luuga rajoonist viidi juulis omavoliliselt välja puid, mis olid ette valmistatud Kroonlinna sadama tulevikuvajaduste tarbeks. Väljavedu toimus eestlaste poolt omavoliliselt rekvireeritud Vene pargaste ja aurulaevaga “Rein” piki Rossoni ja Luuga jõge” (9). Aga ka see isiklike ja riiklike taskute täitmise allikas kuivas sõja lõppemisega kokku.

Admiral Pilkini mälestustes võib leida huvitava dialoogi Judenitši staabiohvitseride vahel: “Kui tunnustaksime Eesti iseseisvust. Ja pärast bolševike purukslöömist ehitaksime enesele oma sadamad, aga Eesti piiri lööksime umbselt kinni, neil poleks isegi oma ametnikke millegagi toita...” (10). Paistab, et seda noore Eesti Vabariigi majanduse olukorra sõltuvust transiidist mõistsid lisaks Judenitši staabiohvitseridele ka Eesti riigi rajajad. Järelikult Jurjevis 1920. aastal pandi lisaks Eesti eksisteerimise tunnustamisele ka nurgakivi nii Eesti riigi kui tema poliitilise eliidi järgneva majandusliku toimimise alustele.

Kas aga oli see leping kasulik ka bolševikele? Vaieldamatult. Hoolimata kontributsiooni väljamaksmisest ja territoriaalsetest loovutustest vabanesid nad täielikult ohust, et kordub valgekaartlike vägede sõjakäik Petrogradile, mis omakorda lubas neil viia võitlusvõimelised väeüksused rinde teistesse osadesse, aga lisaks ka täiendada 7. eriarmee väeüksuste võitlejate arvel töötava rahva vägede rivi. Aga peamine – sellega said bolševikud nii legaalsed kui illegaalsed kanalid kullavaru ja väärismetallidest esemete müügiks läbi Reveli vahetuskaubana neile hädavajalike kaupade ja toidu vastu. Selle “kaubaakna” olulisust illustreerib väga ilmekalt oma mälestustes Venemaa kaubandusesindaja Eestis 1920. aastal Solomon: “Rahulepingus Eestiga ei seatud tingimuseks punkti vastastikusest saadikute vahetusest, ja selles tuli hiljem eraldi kokku leppida. See oli vajalik selleks, et mitte venitada rahuläbirääkimisi ja võimalikult kiiresti alustada kaubandussuhteid” (11). Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni juht Dzeržinski vabastas oma 27. aprilli 1920. aasta telegrammis Jamburgi (1920. aastal piirijaam Eestiga) Erakorralise Komisjoni eriosakonnale üldse ülevaatamisest veosed, mis saabusid Eestist: “Veosed, mis tulevad piirilt Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi aadressile, ei kuulu avamisele ega ülevaatusele. Mingisuguse kahtluse tõusetumise korral võivad Erakorralise Komisjoni esindajad panna vagunite peale oma templi, saata sääraseid vaguneid määratud punktini ja olla nende avamise juures” (12).

Läbi Reveli läks 1920. aastal faktiliselt ainus kanal, mille kaudu sai osta välismaalt Punaarmee jaoks relvi ja sõjavarustust. Oma märkmetes meenutab Solomon, kuidas Rootsi firmalt “Ericsson” osteti edukalt üles partii Morse aparaate, mis olid algselt mõeldud Poolale, mis oli sel hetkel Vene NFSVga sõjajalal. Lisaks tsaari kulla müügile ja ostudele armee tarbeks oli bolševistlik esindus Revelis kohustatud varustama valuutaga kõiki piiritaguseid organisatsioone, mida juhtisid Vene NFSV esindajad: Krassin Londonis, Kopp Berliinis, Litvinov Kopenhaagenis. Läbi Reveli tsaari kulla müügist teenitud valuutaga varustati ka Kominterni arvukaid salajasi osakondi. Sel moel muutus Revel tänu Jurjevi lepingule bolševikele selle sõna otseses tähenduses aknaks Euroopasse, mille kaudu nad lisaks sellele, et said hädavajalikke tarbekaupu, finantseerisid ka aktiivselt “maailmarevolutsiooni”.

16. märtsil 1920 võttis Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse “300 miljoni rubla broneerimisest kullas välismaalt vedurite muretsemiseks ja raudteetranspordi remondiks vajalike varuosade ostmiseks”. Ja 1920. aasta mais viidi lõpule esimene tehing Rootsiga vedurite ja nende varuosade soetamiseks. Tehing toimus läbi Eesti Harju Panga. Panga asutajate seas olid Konstantin Päts (esimene sõltumatu Eesti president) ja August Peet (1920. aastast Vene – Eesti ühiskomisjoni liige, alates 1921. aastast Eesti saatkonna nõunik Moskvas) (siseminister, advokaat, kes kuulus Harju Panga likvideerimiskomisjoni ja esindas samal ajal kohtus maksejõuetu o/ü „Balmeka“ [hästi tuntud salapiirituse vedajate seas] ligi 10 miljoni marga suurust nõuet Harju Panga vastu, mille eest tagandati Harju Panga likvideerimiskomisjonist, “Peet jäi tagandatuks,” Postimees, 27. oktoober 1926 – K.L.), panga kaasomanik oli ka Eesti Kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner. Muide, sama Päts oli asutanud ASi “Kosmos”, mis oli määratud müüma toiduaineid ja esmatarbekaupu Venemaale. Eesti Riigi Panga aruandluse järgi kasutas AS “Kosmos” aktiivselt Harju Panga kapitali ja sai pangast miljonites kroonides toetust (13). Vene kulla realiseerimisel Stockholmi börsil osales aktiivselt veel üks pank – “Scheel ja Ko”. Solomoni mälestustes meenutatakse selle panga esindajaid Aschbergi ja Scheeli lihtsalt kui “minu pankureid”. Nõukogude luure raportites Tallinnast Moskvasse 1936. aastal märgitakse, et “armee ülemjuhataja kindral Laidoner on selle panga (Scheeli) nõukogu liige; president Päts sooritab “Scheeli” pangaga äritehinguid, jne.“ (14). Ameerika ettevõtja Armand Hammer, kes oli nõukogude riigijuhtide usaldusisik alates Leninist ja Stalinist kuni Brežnevini välja, on hinnanud, et taolised operatsioonid bolševistliku kullaga võisid tuua komisjonitasuna kuni 30% tehingu väärtusest. Ja seda ainuüksi ametlikus kauplemises. Aga lisaks sellele käis ka mitteametlik kauplemine... Sellest on kirjutanud Hammer ise: “Sel ajal (1920) oli Revel üks Venemaaga kauplemise ümberlaadimispunkte. Aga suur osa Venemaalt siia saabunud kaubast, mis läks toidukaupade vastu läände, oli salakaup: kunstiteosed, briljandid, plaatina ja jumal teab mis kõik veel. Kõik see saadeti illegaalselt üle piiri vahetuseks toiduainete vastu. 1921. aasta talvel töötas Revelis Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi osakond, mis ostis piiri tagant kokku kaupa Revelisse saatmiseks, makstes selle eest kullakangides” (15). Ja ka Hammer ise viljeles just läbi Eesti territooriumi küllalt aktiivset vahendustegevust Vene NFSV ja muu maailma vahel. 27. oktoobril 1921. aastal kirjutasid Lenini isiklikul soovitusel Vene NFSV Väliskaubanduse Rahvakomissariaat ja Hammeri Allied Drug and Chemical Corporation alla lepingu tarnida Nõukogude Venemaale 1 miljon buššelit ameerika nisu vahetuskaubana karusnahkade, musta kalamarja ja bolševike poolt natsionaliseeritud Riikliku Hoidla väärisesemeid. Peamine transpordikoridor nendeks operatsioonideks läks läbi Reveli sadama (16). 1922. aastal rentis Hammer oma firma Allied American Corporation nimele laod Revelis, et realiseerida Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelist sõjalis-tehnilist koostööd (millega mindi mööda Versailles rahulepingu tingimustest). Nende ladude kaudu liikusid Venemaalt Saksamaale ja vastupidi sõjalise iseloomuga kaubad. Vaevalt võinuks säärane tormiline ja laiahaardeline tegutsemine toimuda ilma Eesti riigi toetuseta. Selle kaudseks kinnituseks võib lugeda asjaolu, et 1923. aastal sai Hammer Eesti passi.

1980. aastal välja antud “Nõukogude Liidu välispoliitika ajalugu” hindab Jurjevi lepingu “väärtust” järgmiselt: “1920. aasta jooksul saavutas Nõukogude Venemaa teatud edu kaubandussidemete arendamisel läbi Eesti. Nii toodi Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi andmetel 1920. aasta jooksul Eesti kaudu Nõukogude Venemaale umbes 4 tuhat vagunitäit kaupa kogukaaluga 45 tuhat tonni, millest rohkem kui poole moodustasid põllumajandusmasinad ja –vahendid”. Kaubandusesindaja Revelis Solomon nimetab mõnevõrra teise arvu väljasaadetud veoste kohta. Nii saadeti tema kokkuvõtte järgi Revelist Moskvasse pea iga päev kaks marsruutrongi igaüks 40 vaguniga. Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi tõendusel oli 18. oktoobriks 1920 saadetud Eestisse 105 miljonit rubla kullas, millele lisandus 7 tuhat kilogrammi kullakange (17). “Tsaari kulla” ajalooga tegeleva spetsialisti V. Sirotkini hinnangul olid 1920-ndate aastate keskpaigaks “bolševikud vedanud üle Eesti piiri kulda müügiks gigantses summas 451 miljonit kuldrubla (1 miljard 202 miljonit 660 tuhat kuldfranki)”. Sealjuures oli Eestil alates 1920. aastast kuni 1922. aasta lõpuni vene kulla müügi ja Venemaale kaupade transiidi monopol.

Vene NFSV välismajanduslike suhete muutumise tõttu 1923. aasta keskpaigast hakkas kahanema Eestit läbiv transiitkaubandus ning kulla ja väärisesemete müük. Aga Eesti juhid jätkasid “maa kasuliku geopoliitilise asendi” ekspluateerimist. 1923. aastal registreeriti Nõukogude – Eesti kaubanduskoda. Koja loomise ühe initsiaatorina esines ikka seesama Päts. Eesti kaasaegsed ajaloolased märgivad, et Pätsiga olid seotud paljud struktuurid, mis töötasid aktiivselt Nõukogude esinduse toetusel Eestis. “Päts oli samuti Eesti Krediidipanga ja masinaehitustehase Ilmarine suuraktsionär, mis selgitab Pätsi huvi nõukogudega uue kaubanduskokkuleppe vastu. Kuna venelased andsid tellimusi Ilmarise tehasele, suurendas Päts oma dividende ka Krediidipanga aktsiatega, sest pank krediteeris Eesti ettevõtteid, kes täitsid nõukogude tellimusi” (18). Märkimata ei saa jätta, et Krediidipanga üks aktsionär oli ka August Peet, kes kuulus samuti Harju Panga aktsionäride hulka, ning Ilmarise tehase direktorite nõukogu esimees oli mõnda aega Laidoner.

Eesti ajaloolane Jaak Valge toob esile Eesti esimese iseseisvusaja suure poliitilis-ärilise grupeeringu eesotsas Konstantin Pätsiga. Sellesse grupeeringusse kuulusid praktiliselt kõik selle aja Eesti juhtivad poliitikud ja suuremad ettevõtjad. Selle grupeeringu tulu peamine allikas olid finants-valuuta tehingud ja kaubandussuhted Nõukogude Venemaaga. Kuigi Valge nimetab säärast majanduslikku orientatsiooni lühinägelikuks, ei olnud Eesti eliidil pärast sõltumatuse saavutamist praktiliselt teist teed. Pätsil sõpradega avanes 1920. aastal võimalus luua lisaks rahvusriigile ka rahvuslik kodanlus, mida sellal Eestis veel ei olnud. Ja “uuseestlaste” rikastumise ainus allikas legaalse ja illegaalse turustamise ja kaupade ning kulla suurima tarnijana asus just idas. Millega lõppes katse luua rahvuslik-kodanlik Eesti Vabariik, on hästi teada. 1940. aastal ei suutnud või ei tahtnud see uus müüdav kodanlus, see tähendab Eesti poliitiline ja majanduslik eliit, osutada Stalinile vastupanu ja nõustus Eesti lülitumisega Nõukogude Liidu koosseisu.

Igor Pavlovski

(1) A. Smolin. Valge liikumine Loode Venemaal. St.Peterburg, 1999.
(2) A. Smolin. Sama.
(3) V. Pilkin. Valges võitluses Loodes: Päevik 1918-1920. M., 2005.
(4) A. Rodzjanko. Mälestused Loodearmeest. M., 2003.
(5) I. Gesseni poolt väljaantud Vene revolutsiooni arhiiv. M., 1990. Kd.3.Lk.275.
(6) Neid fakte esineb tihti pealtnägijate mälestustes. Iseäranis vt.: V.Pilkin. Valges võitluses Loodes; A. Rodzjanko. Mälestused Loodearmeest, jt.
(7) NSVL´i välispoliitika dokumendid. Kd.III. M., 1963.
(8) Jurjevi rahuleping. 1920.a. Originaalteksti fotokoopia asub Eesti saatkonna Venemaal interneti kodulehel: http://www.estemb.ru/estonia_I...
(9) Tsiteeritud: A. Smolin. Sama.
(10) V. Pilkin. Valges võitluses Loodes.
(11) G. Solomon. Punaste pealikute keskel. Pariis, 1930.
(12) F. Dzeržinski. Telegramm Erakorralise Komisjoni Jamburgi eriosakonda, koopia I. Bakojevile Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi kaupade piiri ületamise korrast (27.4.1920)// F. Dzeržinski – Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni- Poliitpeavalitsuse osakonna esimees. 1917-1926 / Koost. A. Plehhanov, A. Plehhanov. M., 2007. lk.182.
(13) Jaak Valge. Eesti Panga rahakraanide juures // Tuna. Eesti ajaloo eriväljaanne. Tartu-Tallinn, 2006.
(14) Baltikum ja Geopoliitika. Dokumentide kogumik (1935-1945) / Venemaa Välisluure Teenistuse Arhiiv, M.,2006.
(15) Armand Hammer. Minu sajand – kahekümnes. Teed ja kohtumised. M., 1988.
(16) E. Epstain. Armand Hammer. Salatoimik. M., 1999.
(17) A. Igolkin. Lenini rahva komissariaat: Nõukogude korruptsiooni lätete juures // Uus Ajalooline Teataja. Nr. 1(10) 2004.
(18) M. Ilmjärv. Hääletu alistumine. Tallinn, 2004.

Analüüsinud seda materjali, tekkis küsimus, kas oli küüditamine pelgalt Venemaa kommunistliku partei ja KGB tippjuhtkonna kuritegelik plaan Eesti Vabariigi eliidi hävitamiseks ja rahva allutamiseks. Või andsid ka Eesti rahva lapsed oma tegevusega panuse katastroofi väljakutsumisse. Ja kui katastroof oli mingilgi määral põhjustatud meie enese laste tegevusest, siis kas oleme sellest midagi õppinud?...

Meie valik on, kas lähtuda vanasõnast „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“ või eelistada vastandit „Kes minevikku meelde tuletab, sel silm peast välja“. Või oleme täitnud oma kohuse 1918. aastal iseseisva Eesti riigi loomise üle uhkust tundnud ja hiljem seepärast kannatanud esivanemate ees sellega, kui seisatame minutiks Tartu Rahu aastapäeval ja koguneme küüditamise aastapäeval kuulama noorpoliitikute võltspaatosest nõretavat mälestuskõnet või jalutame kevadpäikeses lilleklumpide vahel Tõnismäel…. Kui sedagi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus