Jüri Toomepuu: Eesti riigikaitsetus DELFI (1)
Eestlased Eestis 01 Mar 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jüri Toomepuu
www.DELFI.ee
 - pics/2007/15556_1.jpg

Meie kaitsevägi on arvuliselt väike, puudulikult treenitud ja relvastatud ning tihti juhmilt juhitud ja korraldatud. Oma teenistuskohustust täidab ainult umbes 25 protsenti neist, kel see kohustus põhiseaduse ja teiste seaduste alusel lasub. Veelgi kurvem on see, et need 25 protsenti on peamiselt madala haridustaseme ja intelligentsiga noored.

Juhm juhtimine ja korraldus ongi peamine põhjus, miks eesti noorte paremik — need, kes meid kaitsta suudaksid, ei taha kaitseväes teenida ega teenigi. See olukord põhjustab kartust, et eesti rahvas võib taas alistada võõras võim.
Olen veendunud, et eesti rahvas tahab ja suudab end reaalsete ohtude eest kaitsta, kui riikliku võimu kandjad selleks vaid vajalikud tingimused loovad. Üritan alljärgnevalt analüüsida praegust täbarat olukorda — tekkinud probleemidest paremaks arusaamiseks ja lahenduste leidmiseks.

Ohuhinnang

Tõhusa riigikaitse loomise põhitingimus on ohuhinnang. Kui riigikaitse eest vastutajatel ei ole arusaamist ohtudest riigi ja rahva püsimisele, ei oska nad luua kaitset ohtude eest. Kui neil on aga tõsiseltvõetav ohuhinnang valmistatud, siis on see nii hästi salastatud, et sellest ei tea midagi riigikaitsjad isegi, rääkimata riigikogust või rahvast. Paraku oleks see vist ainuke riigisaladus, mis ka meie vaenlastele teada ei ole.

Kunagine kaitseminister Andrus Öövel deklareeris, et peame end kaitsma rünnakute vastu nii põhjast kui lõunast, nii idast kui läänest. Kaldun arvama, et meie väheste ressursside raiskamine Soomest, Rootsist või Lätist lähtuvate rünnakute kaitseks oleks totravõitu. Pealegi pole ükski riik, kaasaarvatud Ameerika Ühendriigid, nii rikas ega võimas, et suudaks end kaitsta kõikide võimalike ohtude eest. Ohuhinnanguga peab seepärast ka sätestama riigikaitse prioriteedid, et kaitse oleks suunatud nendele ohtudele, mis on kõige tõenäolisemad ja kriitilisemad.

Realistlikum kui endise kaitseministri arusaam on praeguse kaitseväe ülema Ants Laaneotsa ajakirjanduses avaldatud väide, et vaenlane on Venemaa. See on samm õiges suunas, aga ohuhinnanguks kahjuks mitte küllaldane. Levinud on arvamus, et rünnakut üle idapiiri ei ole meil NATO kaitsva kilbi all karta. Sellist rünnakut ei saa siiski välistada, eriti kui meie ei ole suutelised vähemalt paar nädalat Eesti täielikku vallutamist vältima. Arvan ometi, et sissetungi oht ei ole praeguses olukorras kõige kardetavam. Seda enam on vaja arusaamist ohust, mis võib Eesti rahvale ja riigile saatuslikuks osutuda.


Eesti viies kolonn

Minu välja pakutud ohuhinnangust selgelt arusaamiseks pean vajalikuks teha ta, nagu öeldakse, puust ette ja punaseks. Kõige suurem oht Eesti Vabariigi püsimisele riigina, kus valitsevad eestlased, paikneb Eesti piirides. Selle moodustab Eestis paiknev Eesti Vabariigile vaenulik viies kolonn. Mõiste “viies kolonn” tekkis Hispaania kodusõja ajal, kui kindral Mola väitis, et peale Franco vägede Madridi suunas liikuva nelja kolonni asub Madridis revolutsiooni toetav viies kolonn, kes aitab riiki kukutada seestpoolt. Tänaseks on mõiste laienenud riigivastastele jõududele, kes asuvad rünnatava riigi tagalas ja infiltreerivad oma käsilasi riigi ja ühiskonna organitesse, et võimaluse korral relvastatud jõu abil riigipööre läbi viia.

Eestis paikneva viienda kolonni põhiosa moodustavad Stalini genotsiidi ja ümberrahvustamise poliitika alusel Eestisse asustatud pool miljonit venelast, koos oma arvukate, kiiresti paljunevate järeltulijatega, kelle riigikogu põlistas Eesti alalisteks elanikeks. Kõige kardetavama osa moodustavad aga need 20 000 endist punaarmeenlast ja 2000 Nõukogude Liidu julgeoleku töötajat koos oma järeltulijatega, kes põlistati peale 10 000 varem Eestisse asunud punaarmeelase Eesti elanikeks Lennart Meri sõlmitud venekeelsete Eesti-Vene lepingutega.

Kõik Eestis elavad venelased ei ole muidugi Eesti Vabariigi ja eestlaste suhtes vaenulikud. Paljud, kes on kuritegeliku kommunistliku režiimi all samuti kannatanud nagu eestlased, tunnustavad meie õigust olla peremehed omal maal ja on ustavad Eesti Vabariigi kodanikud. Küsitlused Eestis asuvate venelaste meelsuse kohta ja nende suurearvuline toetus kõige käremeelsematele impeeriumimeelsetele, kui nad oma päris kodumaa, Vene Föderatsiooni valimistel osalevad, on aga korduvalt näidanud, et selle viienda kolonni rõhuva enamuse soov ei ole mitte saamine lojaalseteks Eesti Vabariigi kodanikeks, vaid oma okupatsiooniaegse ülemvõimu ja privileegide taastamine. On põhjust uskuda, et nende käsutuses on hulgaliselt relvi. Okupeeritud Eestis paiknenud Nõukogude sõjatööstuste nn rahvamalevate relvalaod ja paljud Eestisse põlistatud punaarmeelaste valduses olnud relvad on seni leidmata.

Must stsenaarium

Olukorras, kus kogu meie kaitseväe tegevteenistuse koosseis on vähem kui 5000 kaitseväelast ja umbes kolmandik ajateenijatest on venelased ning ligemale kümme protsenti neist ei oska isegi eesti keelt, on kerge ette kujutada musta stsenaariumi, mis kulmineerib valitsuse vägivaldse ülevõtmisega Eestis asuva viienda kolonni poolt. Seda õhutaks üha autokraatlikumaks ja impeeriumimeelsemaks muutuv Vene valitseja ja juhendaks ning abistaks arvukas Eestis resideeriv Vene Föderatsiooni agentide vägi.

Protsess on juba alanud meeleavaldustega punaarmeele püstitatud mälestussammaste juures ja laieneks musta stsenaariumi käivitudes massilisteks protestideks väidetava diskrimineerimine ja inimõiguste rikkumiste vastu. Seda võimendaks mässajad verevalamistega, mis oleks omakorda ettekäändeks suuremate rahutuste tekitamiseks ja “enesekaitse”-gruppide loomiseks. Kui umbes 30 000-päine riigikukutajate vägi alustab Toompead vallutama, on küllaltki tõenäoline, et see neil õnnestub, eriti kui neid tõttavad toetama nende Eesti kaitseväe või politsei mundrit kandvad rahvuskaaslased.

Siseriikliku võimuvahetuse puhul ei oleks meil meie NATO liitlastelt realistlikku abi loota. Lääneriigid tõenäoliselt esitavad esialgu proteste ja üritavad avaldada diplomaatilist survet. Kui aga uued võimukandjad panevad valitsuse juhiks mõne eestipärase nimega venemeelse poliitiku, näiteks Edgar Savisaare, ja deklareerivad, et nüüd on taastatud inimõiguste kaitsmine Eestis, raugevad ka need. Järgmine samm oleks SRÜ-ga ühinemine, mis viiks lõpusirgele Stalini alustatud venelaste ülemvõimu kehtestamise meie kodumaal. Aasta või paari möödudes, kui anastajad on oma võimu täielikult kindlustanud ja kodakondsuse nullvariandi ning venekeelsuse kehtestanud, asendatakse arvatavasti eestinimelised nukuvalitsejad venelastega, kes ei ole võimule pürgimiseks eestlust teeselnud.


Veri on paksem kui vesi

Veri on paksem kui vesi. Nendele eesti nimega poliitikutele, kelle soontes voolab vene veri, on raske ette heita isegi seadusevastast oma rahvuskaaslaste võimuleupitamist, kui nad lihtsameelsemaid eestlasi ja oma rahvuskaaslasi eestluse teesklemisega jultunult ei petaks. Kurvem on minevikus nähtu, et ka eestlaste hulgas leidub neid, kellest võimu- või mammonaahnus tegi truualamlikud tsaariaegse Vene orjariigi mõisate kupjad ja nõukogudeaegse Vene orjariigi küüditajad, partorgid, hävituspataljonlased ja KGB-lased.

Olevikus on meil juba tekkinud tuulelippude ja saamahimuliste kontingent, kes on lühiajaliste poliitiliste ja majanduslike huvide nimel valmis minetama oma järglaste ja kogu eesti rahva tuleviku — meie järeltulevate põlvede võimaluse jääda peremeesteks omal kodumaal. Nende vastu me peame võitlema, nii raske, kui see meie ebademokraatliku valimisseaduse piirides ja nihilistlikus õigusetusesüsteemis ka pole.

Kui selline must stsenaarium ei käivitu, siis kahjuks mitte meie tõhusa riigikaitse tõttu, sest seda ei ole, vaid lihtsalt sellepärast, et meie vaenlased taipavad, et neil on oma eesmärke kergem saavutada ootamisega. Aeg töötab nende kasuks. Praeguste demograafiliste trendide jätkumisel saavutavad okupantide järeltulijad meie kodumaal enamuse umbes ühe generatsiooni vältel. See võimaldaks neil oma võimu Eestis taastada täiesti demokraatlikul viisil.

Eesti kaitsevägi täbaras seisus

Eesti kaitseväe täbar olukord tuleneb peamiselt ajateenijate ja vabatahtlike kehvast tasemest. Suur hulk praagitakse välja tervislikel põhjustel, aga seni ei ole veel jõutud teenistuskõlbulikkuse hindamiseks valmistada ja kasutada intelligentsuse ja keeleoskuse teste. Latt, mida kasutatakse — põhihariduse omamine — on lubamatult madal. Võõrrahvusest teenistusseastujate lojaalsust sõdurite ja allohvitseride tasemel ei üritatagi kontrollida ja kaitsepolitsei tahtes ja suutlikkuses ohvitseride tagapõhja kontrollimiseks on põhjust kahelda.

Ajateenistusse astujatelt riigikeele oskust ei nõutagi. On esinenud tõsiseid sõnakuulmatuse ja distsipliinirikkumise vahejuhtumeid, mis seavad kahtluse alla vene rahvusest kaitseväelaste ustavuse, kui nad peaksid Eestit kaitsma oma rahvuskaaslaste vastu. Üks vaenlane Eesti kaitseväes võib tekitada rohkem kahju kui sada vaenlast väljaspool kaitseväge või tuhat väljaspool piiri. Umbkeelsed ajateenijad on tekitanud mitmel juhul piinliku olukorra vabariigi aastapäeva paraadidel, kui nad ei oska käskudele reageerida. Muidugi mitte samal määral kui president, kes ei oska vahet teha Eesti Vabariigi aastapäeva ja võidupüha vahel. Lahingukäigus oleks asi siiski pelgalt piinlikkusest kaugel.

Kahju, mida madala intelligentsiga sõdurid võivad sõjaolukorras tekitada, võib näha USA armee probleemidest Iraagi sõjas. Sõjaolukorras väheneb palgasõduriteks soovijate arv drastiliselt, kuigi tasu on hea ja teenistusse astumiseks pakutakse boonustena heldeid summasid või kuni 50 000 dollarini ulatuvat kooliraha pärast teenistuse lõpetamist. Aga kui muidu väeosasid ei saa täita, siis alandatakse standardeid. Ilma keskhariduseta kedagi siiski teenima ei võeta ja seadus ei luba värvata neid, kelle testide tulemused on alla 31 protsentiili. Lauslollused ja kuriteod, millega käputäis Ameerika sõdureid, peamiselt viletsama vaimse taseme ja treeninguga reservväelased, on Abu Ghraibi vangivalvuritena ja lahinguväljal hakkama saanud, ei ole tekitanud korvamatut kahju mitte ainult USA armeele, vaid ka USA rahvusvahelisele mainele.

Võimekad sõdurid — iseseisvuse pant


Sõdurite efektiivsus on eriti tähtis riigile nagu Eesti, mis ei ole võimeline end kaitsma võitlejate arvukuse ja tõhusa relvastusega. Sõdurite osatähtsusele osutamiseks kasutatakse sageli Termopüülide lahingut 480 aastat enne Kristust, kus kolmsada Sparta sõdurit peatasid koos mõnesaja liitlasega mäekitsikuses paarisaja tuhandelise pärslaste väe. Eesti riigikaitsele on lähedasem ja olulisem see, mida meie sõdurid on oma kangelaslikkusega meie ajalukku jäädvustanud. Vabadussõja võitsime me arvuliselt ülekaaluka ja paremini relvastatud vaenlase vastu tänu Eesti sõduri tublidusele, vaprusele ja ohvrimeelsusele. Teises maailmasõjas, Sinimägedes ja Krivasool, oma kodumaad Stalini punaarmee vastu kaitstes, olid meie legendaarse Narva pataljoni vähesed järelejäänud võitlejad need, kes andsid suurima panuse kahekümne kahe diviisi suuruse punaarmee väe pealetungi peatamisel. Nende kangelasteod sundisid marssal Žukovit oma diviise ringi keerama, et rünnata ümber Oudova ja Peipsi järve, kus tal õnnestus läbi murda kahe-kolme sakslastega mehitatud diviisist. Ka tulevikus saab olla meie iseseisvuse pandiks ainult võimekad sõdurid.

Kaitseväe korraldus, treening ja juhtkond mõjutab samuti meie julgeolekut. Meie kaitseväe korraldus lonkab, isegi põhiseaduses nõutud sellekohast seadust ei ole suudetud 15 aasta jooksul valmistada. Treening kaitseväes ei oleks halb, kui realistlikku, huvitavat ja otsese ohu vastu suunatut lahingutreeningut antaks ajateenijatele kogu nende teenistuse vältel. Ajateenistuse läbinud noored kurdavad, et suur osa nende teenistusest koosneb kasarmus või telgis lakkevahtimisest.

Ohvitseride kvaliteet on paranemas seoses sellega, et üha enam punaarmee „kultuurist“ läbi imbunuid läheb erru ja neid asendavad Eesti Vabariigis võrsunud ja vabas maailmas väljaõppe saanud ohvitserid. Täielikust paranemisest on asi aga veel kaugel. Juhtkonna efektiivsus ei koosne aga mitte ainult ohvitseride kvaliteedist, vaid ka kaitseministri ja ta ministeeriumi võimekusest, või nagu meil pahatihti juhtub, võimetusest. Veelgi enam aga riigikaitse kõrgeima juhi, vabariigi presidendi riigikaitselisest tegevusest, tegematajätmistest, või kõige hullemal juhul koguni riigi julgeoleku ohustamisest.

Meie julgeolekule kõige kardetavam ongi olukord kaitseministeeriumi ja kaitseväe kõrgeima juhi, presidendi tasandil. Kaitseministriks on meil tihti määratud uskumatult ebakompetentseid, saamatuid poliitikuid. On kujunenud ka reaalne võimalus, et mõni tulevane kaitseminister soosib oma meelsuse tõttu meie vaenlasi, on šantažeeritav või otseselt vaenlase teenistuses. Hoiatusena võib võtta endise kommunistliku partei teenelise propagandatöötaja Raivo Palmaru määramist Eesti Vabariigi kultuuriministriks. Seda võib pidada pigem tragikoomiliseks kui Eesti julgeolekut ohustavaks, aga kindlasti on tunduvalt rohkem põhjust nutta kui naerda.

Presidendi tasemel on meil juba äärmiselt kurvad kogemused Lennart Meri lepingutega. Eestisse põlistatud 20 000 punaarmeelast ja 2000 endist Nõukogude Liidu julgeolekutöötajat lisaks 10 000-le varem Eestisse jäänud punaarmeelasele on viinud Eesti julgeoleku hävingu piirile, võimendanud Eestis paikneva viienda kolonni tõsiseks, kardetavaks ohuks Eesti püsimisele riigina kus eestlased on peremehed ja paigutanud Vene Föderatsiooni Trooja hobuse NATO piiridesse.


Vaenlase ees lömitamine — kaotajate poliitika

Riiklik ja poliitiline olukord, milles peaksime endid kaitsma, on aastate jooksul halvenenud suurelt osalt Eesti enda poliitikute süül. See algas peamiselt enamlastest ja kelamlastest koosneva Põhiseaduse Assemblee valmistatud ebademokraatliku, vigase ja viletsa põhiseaduse eelnõu panemisega rahva hääletusele ilma võimaluseta hääletada kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse poolt. Uus põhiseadus jättis kehtima okupantide seadused, päästis okupantidest kurjategijaid ja nende käsilased vastutuselevõtmisest ja valmistas endistele võimulolijatele soodsa mängumaa rahva vara ärastamiseks ja uuesti võimulepürgimiseks.

Sellele õnnetule algusele on järgnenud sise- ja välispoliitika, mille parim iseloomustus on vaenlase ees lömitamine. Vaenalase ees lömitamine on kaotajate poliitika. Meenutagem riigikogu otsust teha Stalini ümberrahvustamise poliitika alusel Eestisse saadetud pool miljonit okupanti koos oma järeltulijatega Eesti Vabariigi alalisteks elanikeks. Sellele järgnes Lennart Meri ja tolleaegse välisministri Trivimi Velliste mahitatud, rahvusvahelist tava eirav 3,6-miililine merepiir, mis, ohustades meie julgeolekut, andis järele meie põlisvaenlase nõudmistele jätkata oma allveelaevade sidevahendite kasutamist Keri saare läheduses selleks sobivas paekivises merepõhjas. Meri sõlmitud lepingud ja Eesti Vabariigi territooriumi loovutamine oli muidugi inetum ja ohtlikum kui pelgalt vaenlase ees lömitamine, see oli pigem tingimusteta kapitulatsioon.

Eesti julgeolekule on muutunud ohtlikuks ka aastate jooksul süvenenud majanduslik, kaubanduslik ja energiaalane sõltuvus idanaabrist. Oleme muutunud, peamiselt kodukootud ärikate/poliitikute südametunnistuseta ahnuse tagajärjel raskelt ravitavalt sõltlaseks. Kaubandus Venemaaga ja eriti Vene naftatransiit Eesti kaudu võib muutuda, olenevalt autokraatsete Vene valitsejate tahtmistest ja tujudest, Eestile saatuslikuks. Majandussanktsioonide kehtestamise ähvardused muutuvad üha sagedamaks ja käredamaks.

Venekeelne nädalaleht Den za Dnjom vahendab kütuseportaalide Argus ja Platts analüütikute arvamust, et kõiki Vene naftatööstusettevõtteid kontrollib suuremal või vähemal määral Šveitsis asuv vahendusettevõte Gunvor, mida juhib Vene presidendi Vladimir Putini kaasteenija välisluure päevilt Gennadi Timtšenko. See annab neile aluse väita, et Eesti naftatransiit on Kremli jaoks “kindlates kätes”. Selle loogika alusel avaldabki Den za Dnjom arvamust, et naftatransiidi lõpetamise kaudu meile majandussanktsioone ei rakendata, sest sellega kägistaks Venemaa iseennast. Pealegi on kõige suuremad kasusaajad naftatransiidist Eesti kaudu siin asuvad venelased ja nendele ning Venemaale kuuluvad ettevõtted. See loogika lonkab. Mineviku sündmused näitavad, et oma võimu kindlustamiseks ja impeeriumi laiendamiseks on Vene valitsejad kõhklemata nõus surma saatma miljoneid oma riigi kodanikke, rääkimata alistada soovitud naaberriikide majanduslikust kägistamisest, isegi kui see kägistajale endale kulukaks osutub.

Usutavam on, et musta stsenaariumi käivitamisega kaasnevad kõikvõimalikud survevahendid, niihästi majanduslikud sanktsioonid ja poliitikute šantaaž, kui ka need, mis on endistele KGB-lastele käe ja meelepärased, nagu näiteks sabotaaž ja poliitilised mõrvad kõikvõimalike vahenditega, alustades kaigastest ja lõpetades vihmavarjuotsaga mürgi süstimisest või radioaktiivse polooniumi sissesöötmisest.

Olukord on kriitiline, kuid mitte lootusetu

Praegu ei ole Eesti Kaitsevägi võimeline meid kaitsma ei välis- ega sisevaenlase vastu. Eesti riigikaitse olukord ei ole siiski lootusetu, sest kuigi kaitsevägi on Eesti Kaitsejõudude peamine osa, kuuluvad kaitsejõudude alla ka kaitseliit ja siseministeeriumi alluvuses olevad riigikaitseorganid. On põhjust loota, et vabatahtlikest koosnev kaitseliit tahab ja on võimeline meid vähemalt riigisiseste vaenlaste vastu kaitsma.

Olen ka veendunud, et kui olukorda selgitada Eesti rahvale ja nendele võimukandjatele, kes on meie riigile ustavaks jäänud ja kohusetruud, siis on veel võimalik luua kaitsevägi, mis koosneb võitlejatest, kes on väärikad järeltulijad kõikidele eelnevatele Eesti vabadusvõitlejatele ja kes tahavad, oskavad ning suudavad meie rahvast ja kodumaad kaitsta.

Eesti riigikaitsetuse teemat käsitleb autor põhjalikumalt ajakirja Kultuur ja Elu veebruarinumbris. (Toim)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus