Jüri Kuuskemaa: Tallinn ise ongi mälestusmärk PM (2)
Eestlased Eestis 31 Aug 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/08/29456_1.jpg
Jüri Kuuskemaa, kunstiajaloolane

Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa kirjutab, et väide, nagu oleks Tallinnas Eesti lähiajalugu tõrjutud, on vale. Tallinn on mitmekihiline kultuurikonserv ja kihid on nähtavad neile, kes vaatavad.

Suvel seadis Norddeutsches Rundfunk (Põhja-Saksa Ringhääling) kaamera üles meie Lossi platsil Tallinnas. Reporter küsis: «Mis tundega seisab üks eestlane teutooni ordulossi ja vene katedraali vahel?»

Mina vastasin: «Rahuliku tundega. Sest kõik selle, mis on siin võõras, oleme meie, eestlased, oma vere ja higiga välja lunastanud. Ja nüüd kuulub see meile.»

Otsekui jätkuna samale intervjuule küsis Prantsuse televisioonile Eestist filmi tegev ajakirjanik eelmisel nädalal: «Teil on siin Tallinnas olnud palju võõraid maaisandaid. Ent mis on teil siin päris eestilik?»

Vastasin umbes nõnda: «Kuigi meie vanalinn kuulub hansakultuuri ringi, on see kõigist lääne- ja lõunapoolsetest erinev. Meie kohalikust paekivist laotud, kükloopilis-konarlikud müürid on märksa toekamad ja suletumad kui Lübecki või Rostocki tellisgootika. See on tingitud niihästi karmimast kliimast kui maitseerinevustest. Pole kahtlust, et meie vanalinn erineb mis tahes teisest Euroopa vanalinnast. Nüansi võrra, ent märgatavalt. Üheksa kümnendikku Tallinna kiviraiduritest, müürseppadest ja puuseppadest, kes need hooned ehitasid, olid eestlased. Meie kätega on rajatud ka hooned, mille projektid tegid võõramaalased. Siin on tõesti palju mitmete rahvuste loomingulist panust erinevatest sajanditest, mistõttu meie vanalinn kuulub nii meile kui Euroopale. See mitmekihilisus muudabki linna huvitavaks ja väärtuslikuks.»

Nii Tallinna vanalinn kui ka kesklinn on nii mitmekihiline kultuurikonserv, et selle rahvuslik lahtimõtestamine ning eestiomaseks tõlgendamine tikub paljudele üle jõu käima. Ka siis, kui me jätame arhitektuuri kõrvale ning mõtleme üksnes memoriaalkunstile.

Siiski võiksime öelda, et näiteks Blasius Hochgreve rist Marta tänaval (1561) on Tallinna baltisaksa kaupmeeskonna hansaajastu sümbol; Rootsi sõjalaeva Riksjen Ständer ankur ja suurtükk keskraamatukogu kõrval Tsaari-Vene militaarmonument 1790. aasta Rootsi-Vene Tallinna merelahingu auks; mälestusvapid ja sarkofaagid Toomkirikus muudavad selle Eestimaa saksakeelse rüütelkonna panteoniks; August Weizenbergi «Linda» Rootsi kantsil kehastab eestluse prioriteeti rahvustepaabellikus Tallinnas.

Juutidel on oma natsismiohvrite mälestustahvlid ja -kivi Patarei vanglas.

«Russalka» pole enam ammu mälestusmärk ühe uppunud Vene ristleja meeskonnale. Amandus Adamsoni ingel õnnistab graniitsamba tipult kõiki, kes võtavad vaevaks vaadata. Kõiki, kes on jäänud merre – rahu nende põrmule! Niisamuti noori, kes tulevad siit otsima õnnistust oma abielule. Kuna juhtumisi on ingli käes ortodoksi rist, on tulijateks vene abiellujad. No ja mis siis?

Pronksmees on niisamuti rahvusülene, modelleeritud Eesti Laskurkorpuse võitleja järgi, nukras mõtiskelus, mis punaarmeelisest «vabastamisest» välja tuli. See, et teda hakati nimetama «Aljošaks», oli eestlaste poolt reetmine, oma mehe andmine võõrastele, asja eest, teist taga. Ma ei usu, et ükski Eesti Laskurkorpuse mees selle heaks kiitis.

Minu peanupus sigines enne pronksöid kujutelm, et Tõnismäele võiks lisada veel kaks figuuri, pannes nii kolm eesti meest üksteisele otsa vaatama üle igavese tule. Üks neist Wehrmachti mundris, kolmas metsavenna varustuses. Kes kelleks sattus, polnud alati veendumuste, vaid pimeda juhuse otsustada. Mälestada tuleks neid kõiki ning samas mitte võtta venelastelt ära võimalust mälestada oma isasid-vanaisasid, kes jäid Teise maailmasõja rinnetele.

Teaduste Akadeemia maja õuel, aadressil Kohtu 6, on monument Balti rügemendi sakslastest võitlejatele, aadlikele ja kodanlastele, kes kaitsesid Vabadussõjas meie maad vene bolševike vastu kõrvuti eestlastega. Hukkus 71 rügemendi meest.

Tallinna juudi gümnaasiumi seinal on mälestustahvel nendele juudi õppuritele, kes samuti andsid oma elu Eesti Vabadussõjas meie ühise vabaduse eest.

Rahvusülesed on ka saksa sõjaväekalmistu Maarjamäel ning märtsipommitamise ohvrite rist Siselinna kalmistul.

Uusim rahvusülene mälestusmärk on tänavu taasiseseisvumispäeval avatud Poola rahvaliikumise Solidarnosc mälestuskivi Jaani kiriku kõrval. Pilgata selle kivi, samuti Chopini muusikapingi paigutamist Tallinna keskväljaku äärde, nagu seda teeb dotsent Vahur Made (PM 23.08), on ebakohane ja sündsusetu.

Kui pronkskiri kivil oleks poolapäraselt «Solidarnosc», vaataksime seda kivi üksnes kui mälestusmärki Gdanski laevatehase kunagise mässulise elektriku Lech Walesa juhitud ametiühinguliikumisele, mis kukutas kommunistliku režiimi Poolas. Ka sel puhul ei tarvitseks meil midagi olla sellise poolalise kivi vastu Eestis. Solidarnosc oli ju innustuseks niihästi Eesti Vabariigi õigusjärgse kodanikkonna registreerimisele, Eesti Kongressile kui ka Eestimaa Rahvarindele. Kivi kirjaga «Solidarnosc» oleksime hinnanud põhimõttel: Poola vabadus on ka meie vabadus, Poola vabadus on osa Euroopa vabadusest, Poola vabadus on kõigi vabaduse pant ja majakas.

Vahur Made ilmselt ei pannud tähele, et kingitusel, mille Poola saatkond Tallinnale tegi ja mille vormistas kivisse ja pronksi meie kujur Aime Kuulbusch, on kivi uurdes maakera ning selle all eestipärane latinism: solidaarsus.

Seeläbi on algatuse poolapärasus jäetud diskreetselt varju. Esiplaanile on tõstetud üldinimlik sõnum: ühtehoidmine, vastuolude, vaenu ja vihkamise ületamine.

Manitsus ühtehoidmisele on aktuaalne alati ja eriti praegusel ajal, mil maailm on lõhestatud riiklikest, ideoloogilistest, rahvuslikest ja religioossetest vastuoludest, sõdadest ja kriisidest tükkis mastaapsete looduskatastroofidega. See on ilmalik lisand kristlikule manitsusele «Armasta oma ligimest!».

Ma ei saa aru, kuidas võib sellist kivi taunida ning soovitada selle ja Chopini pingi paigaldamist toetanud linnapea viia «linnapea kabinetist otse hullumajja». Vaene Chopin, poola-prantsuse vabadusvõitlejast pianist-helilooja! Vaevalt et pärast Poola vabadust kägistanud Vene tsaaride keegi veel seda muusikageeniust peale dotsent Made persona non grata’ks on tembeldanud! Eesti Diplomaatide Kooli asedirektorina tegutsedes võinuks kirjutaja aimata, et selline pilkav tegevus võib esile kutsuda Poola saatkonna avaliku protestiavalduse, rääkimata ebadiplomaatlike hoiakute kahetsusväärsest levitamisest Eesti Diplomaatide Kooli õpilaskonnas.

Vahur Made väidab: «Ja isegi Fjodor Dostojevskile on Tallinnas oma mälestustahvel. Kuigi Tallinnal pole selle suure kirjaniku loominguga mingit seost.» Tere hommikust!

Mälestustahvel on majal, kus Dostojevski oma Tallinnas teeninud venna juures peatus. Mis puutub aga Dostojevski loomingusse, siis on ühe tema kuulsama kirjandusliku tegelase – Suurinkvisiitori – prototüübiks Tallinna Oleviste kiriku pastor. Vahur Made pole aga vist märganud, et lisaks mälestustahvlile on Dostojevskil isegi ausammas, Moskva linna kingitus Vene Kultuurikeskuse kõrval. Veel hullem tõend Tallinnas väidetavalt vohavast venemeelsuse ülekaalust eestluse üle...

Made kirjutab Tallinna kohta, et siin «puuduvad igasugused viited Eesti ajaloole ja kultuurile». Kes tahab, see näeb, aga mõni ei taha näha. Vahur Made ei näe, et Tallinn ise on mälestusmärk meie 5000-aastasele asumisele siin, et Tallinna vanalinn on monument viimase 1000 aasta merelisele ja linnalisele euroopastumisele rahvusvahelise sadama- ja kaubalinnana – jalad vees, tornid taevas.

Vahur Made eestilisus näib seostuvat üksnes Eesti Vabariigi ja uuemaaegse eestlusega. Puudu olevat näiteks küüditamiste monument. Ent millele viitab August Weizenbergi pronks-Linda Rootsi kantsil, kelle jalge ette on pandud tahvel südantlõhestavate ridadega Marie Underilt? Tõsi, kui millalgi saab tsiviliseeritud kasutuse Patarei kompleks, siis peaks ühtlasi olema möödapääsmatu ka mälestustahvlite ja mälestusmärgi paigaldamine Patarei ohvritele.

Millele muule kui permanentsele rahvuslusele ja vabadusvõitlusele viitab hiljuti valmis saanud Jüriöö park, mille hooldamise võttis algatajalt üle Tallinn? Millele viitab okupatsioonide muuseum, mis, tõsi küll, sobib arhitektuurilt pigem suvekohvikuks? Millele viitavad mälestustahvlid Eesti Pangal, Hirvepargis, tõkestusrahnul Toompea servas, KGB-majal? Tõsi, viimase eestikeelsel tahvlil peaksid olema kõrval tõlked, vähemasti ka vene ja inglise keelde. Stenbocki majal on muljetavaldavad tahvlid meie valitsuse nende liikmete, peaministrite ja ministrite nimedega, kes langesid kommunistliku režiimi ohvriks. Kahjuks jällegi vene ja inglise lisandita.

Mida jäädvustab meie laulupidude memoriaal Lasnamäe veerul? Millele viitab Johan Pitka asusammas Kaitseliidu maja juures?

Loetelu võiks jätkata, kuid esitatut jälgides peaks olema selge, et arutelu selle üle, milliseid monumente ja mälestusmärke Tallinn Eesti pealinnana täiendavalt vajab, peaks toimuma ilma marurahvusliku ja linnavalitsusevastase vihata, solvamata poolakaid ja meie venekeelseid kaaskodanikke, kellest paljud pole meie sõbrad pelgalt meie enda ebadiplomaatliku käitumise tõttu.
Solidarnosc? Solidaarsus!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus