Eesti Elu
Juhtkiri: Võitjate üle kohut ei mõisteta? (3)
Arvamus 15 May 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Hämmastav oli jälgida eelmisel laupäeval OMNI telekanalil siinset venekeelset saadet Russkije Volnõ, mis oli pea tervenisti pühendatud II maailmasõja lõpu 64. aastapäevale. Endise N. Liidu sõjaveteranid patseerisid uhkelt oma mundrites medalite kõlinal Ottawa Parlamendimäel, kus isegi peaminister Stephen Harper neid ujedalt tervitas, aga ka Toronto Näituseväljakul koos Kanada veteranidega pealtvaatajate naeratuste ja sõbralike lehvituste saatel. Jäi selgusetuks, kas nad olid aastapäeva puhul Venemaalt siia toodud või kohalikud elanikud.

Terava kontrastina mõjus venekeelsele saatele järgnenud poolakeelne, kus näidati dokumentaalkaadreid poolakate küüditamisest Kasahstani 1939. a. Nõukogude sõdurid suhtusid poola naistesse ja lastesse kui kurjategijatesse, ähvardades neid pidevalt püssitääkidega.
Põhimõte „võitjate üle kohut ei mõisteta“ kehtib nähtavasti ka täna, 64 aastat pärast II maailmasõja lõppu.

Vene veteranid hõivasid eelmisel nädalal ka ÜRO istungisaali, kus nende eesträäkija N. Liidu võitu II maailmasõjas ülistas ja (nagu muuseas) Balti riike siunas. Venelased kannatavat seal vaenu ja diskrimineerimise all. Miks nad siis Venemaale ei lähe, kui olukord nii hull on?

Nüüd antakse nähtavasti II maailmasõja vene veteranidele võimalus häält tõsta juba rahvusvahelisel areenil, kuid keegi ei taha endiselt midagi teada kommunismiohvritest, kelle arv võib küündida 200 miljonini.

Ken-Marti Vaher mainis kunagi ajakirjale Kultuur ja Elu antud intervjuus, et „20. sajandil hävingut toonud kahest ideoloogiast on natsism löödud risti, kommunism aga pääsenud väga kergelt“. Totalitaar-rezhiimide kuritegude ja pärandi kajastamine on jäänud ühekülgseks – natsistlikud kuriteod on pidevalt hoitud maailma fookuses, ent kommunistlikest õlakehitusega mööda mindud. See tõsiasi puudutab meidki. Rõõmustavaks valguskiireks tuleb siiski pidada 2. aprillil Euroopa Parlamendi täiskogul vastu võetud resolutsiooni „Euroopa südametunnistus ja totalitarism“.

Nagu korduvalt rõhutatud, pole maailm huvitatud ka nende julgete meeste kangelastegudest, kes üritasid II maailmasõja ajal oma maad ja rahvast kaitstes venelastele relvaga vastu astuda, ehkki võõras mundris.

Ametlikult pole kommunistid Venemaal küll enam võimul, kuid sealne võim kaitseb siiani totalitaarset ideoloogiat ja kommunistide kuritegelikku minevikku. On paradoksaalne, et Venemaa võtab N. Liidu järglasena küll rõõmuga omaks võidu II maailmasõjas, kuid keeldub kategooriliselt kandmast vastutust selle rezhiimi kuritegude ja inimvaenuliku ideoloogia eest. Kas pole paradoks seegi, et kui suuremale osale maailmast tähistas 8. (või 9.) mai sõja oodatud lõppu, siis meie riigile saabus sel päeval pimedus ja algas 50 aastat kestnud okupatsiooniöö.

Kolumnist Urmo Soonvald kirjutab internetiportaalis Delfi 9. mail ilmunud repliigis: „Kogu venelaste ideoloogia püsib võidul ja võiduga kaasnevatel müütidel. 9. mail 1945 alanud ajastu pole lõppenud ja elab Venemaal edasi.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus