Eesti Elu
Juhtkiri: Üks kahetseb, teine õigustab …. siiani (1)
Arvamus 20 Mar 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
On taas põhjust meenutada üht sünget tähtpäeva – 25. märtsil möödub 60 aastat märtsiküüditamisest, kui Eestist deporteeriti Siberisse 20.722 inimest.

Halvaendeline öine prõmmimine uksele tähendas vaid üht – senise elu lõppu enam kui 20.000 inimesele. Üle 3000 küüditatu hukkus – nad maeti võõrasse mulda ja nad ei saanud enam kunagi avada koduväravat ega -ust.

„Ainsaks põhjuseks oli nende rahvus, nende perekond, nende haridus, nende seisukohad,“ ütles president Toomas Hendrik Ilves mullu küüditamise mälestusüritusel peetud kõnes ning nimetas seda koletut kuritegu otseseks genotsiidiks. Genotsiid on mingi rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise üksuse täielik või osaline hävitamine. Antud juhul oli tegemist eestlaste osalise hävitamisega, millega alustati juba juunis 1941. Samad meetodid, samad stsenaariumid, ka sama süsteem.

Juba KGB esimehe Ivan Serovi käskkiri 11. oktoobrist 1939 nägi ette kümnete tuhandete inimeste küüditamist Balti riikidest. Ajaloolaste arvates oli 1949. a. märtsiküüditamine mõeldud veelgi suurema genotsiidi-aktsiooni sissejuhatusena, millele aga Stalini surm 1953. a. tõmbas kriipsu peale.

President Ilves rääkis oma kõnes haigevoodist Siberisse viidud Nikolai Sarve ja tema poja, Enn Sarve saatusest. Isa süüks oli Eesti Vabariigi Rahvuskomitee toetamine. Siberis ta ka aasta hiljem suri. Poeg Enn, sellesama komitee liige, pühendas oma elu Eesti vabadusele. Tal tuli taluda nii Stutthofi ja Vorkuta koonduslaagrite vintsutusi, mõlemad olid inimsusevastase ideoloogia elluviimise kohtadeks. Aga siin on ka üks suur erinevus, mille kohta president ütles: „Ei saa jätta märkimata neid ideoloogiaid esindanud riikide juriidiliste järeltulijate kardinaalselt erinevat käitumist. Üks kahetseb, teine õigustab. Siiamaani.“

Nii näiteks õigustab Vene ajaloolane Aleksandr Djukov oma raamatus „Müüt genotsiidist“ repressioone eestlaste vastu ja maalib nendest pildi kui eksinud laste leebest patsutamisest siidkindas käega või väljasõidust rohelusse. Muide, Djukov esineb 26. märtsil Tallinnas, kus ta püüab tõestada, et Eestis represseeritute tegelik arv on 2,5 korda väiksem, hukkunute arv aga isegi 6 korda väiksem, kui pakuvad Eesti ajaloolased ning esitleb oma raamatut „Deporteerimised Eestis: kuidas see tegelikult toimus“.

Või teine näide. Vene võimupartei Ühtne Venemaa vihane reaktsioon Eesti saatkonna poolt (koos teiste Balti saatkondadega) Helsingis korraldatavale ajalooseminarile „Hirm müüri taga“(vt. artikkel samal leheküljel).

Niisiis jätkub eneseõigustamine ja valede varjamine igal tasandil. Seda on raske mõista. Venemaa võlgneb ka vähemalt vabanduse nendele oma rahvusest sadade tuhandete küüditatute järeltulijatele, kes viidi Siberisse 1920. ja 1930. aastatel. Ehkki tänase noorema põlvkonna riigijuhid ei vastuta isiklikult kommunistliku genotsiidi ja õuduste eest, näib neil olevat raske tunnistada oma eelkäijate vigu, mida püütakse pigem ägedate reageeringutega õigustada. Siiamaani.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus