Juhtkiri: Põgeneda või mitte — selles oli küsimus (2)
Arvamus 22 Sep 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Oleme taas jõudnud septembrikuusse, mis viib paljude lugejate mõtted 62 aasta taha, sügisesse 1944, kui läheneva punaokupatsiooni eest põgenes Eestist 70.000 inimest. Läände põgenenuist said pagulased — kodumaalt lahkuma sunnitud inimesed.

Ajakirjanik Karl Arro meenutab seda traagilist aega ajalehes Vaba Eestlane (20.09.1962) järgmiselt: „Masendava massina valgus Läänemere rannikule ajaloosündmustest tagakiusatud ja kõigist hüljatud eesti rahvas... Kel randa jõudnuist oli õnne, see põgenes üle Läänemere, kellele loos ei naeratanud, jäi murtuna maha kodumaa kivistele randadele ...“ Põgeneti kipakatel paatidel, rannakaljastel aga ka suurematel laevadel. Et alused olid ülekoormatud, võeti kaasa vaid minimaalset varanatukest, kui sedagi.

Need, kes tol saatuslikul sügisel Läänemerel möllanud tormides ise ei viibinud, ei oska kunagi mõista täielikult põgenemise traagikat ja meeleheidet — ükskõik kui palju me ka sellesisulisi jutustusi ei kuulaks. Ja vastupidi — need, kes selle ise läbi tegid, mäletavad sündmust tänaseni pisimate üksikasjadeni. „Kogu lugu oleks juhtunud justkui eelmisel nädalal,“ rääkis kunstnik Ilon Wikland, SL Õhtulehe ajakirjanikule, meenutades oma põgenemist 14-aastase tüdrukuna väikesel laevukesel üle tormava Läänemere. Ohtlikud polnud ju mitte ainult tormid, merel ristlesid ka Vene ja Saksa laevad, õhus aga varitsesid põgenikke punalennukid.


Kas eestlased on üldse kunagi oma ajaloos seisnud nii raske dilemma ees: lahkuda kodust või mitte; jääda või minna? Taani printsi Hamleti filosoofiline arutlus ja hingeline kriis (olla või mitte olla, selles on küsimus) kahvatub kindlasti eestlaste ränkraske valiku kõrval. Ükskõik milline otsus ka ei langetatud, olid tagajärjed saatuslikud igal juhul. Kodumaale jäänuid hakkasid puistama okupatsiooniveskid, välis-eestlased seisid silmitsi kultuurishoki, võõra keele jm keeruliste probleemidega.

Kui tänastelt eesti koolilastelt küsiti, mida nad tunneksid, kui oleksid sunnitud lahkuma võõrsile, vastas 12-aastane Kärt: „Ma arvan, et sureksin kurvastusest.“

Võibolla mõtlesid samuti ka eesti sõjapõgenikud, aga ometi näitasid nad üles hämmastavat organiseerimisvõimet, asutades juba 1945. a Saksamaal oma pagulasülikooli, ajalehed, teatrid, teadusseltsid jt organisatsioonid. Seda kõike jätkati uutes asukohamaades.

Väliseestlus püsib tänagi, ehkki muutunud oludes ja vähenenud mastaapides. Pessimistide jalgealust kõigutades võib öelda, et välis-Eestis üles kasvanud põlvkonnad on kõigest (ka tagasihoidlikust emakeele oskusest) hoolimata jäänud eestlusele truuks. Me võime ju lõputult vaielda keele esmatähtsuse üle, aga elu näitab ka kakskeelsuse rahuliku kooseksisteerimise võimalikkust.

Selgi sügisel alustasid taas tööd eesti koolid ja organisatsioonid üle maailma. Soovime neile jõudu ja jaksu nende tänuväärses tegevuses!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus