Juhtkiri: Lenini abistamine kui bumerang (12)
Arvamus 16 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
7. novembril möödus kuidagi märkamatult 90 aastat kurikuulsast oktoobrirevolutsioonist Venemaal. See vähene tähelepanu on muidugi seletatav kommunismi haleda läbikukkumisega ja ajaloo prügikasti sattumisega.

Läinud on ajad, kus sel päeval tõusid Moskvas Lenini mausoleumi tribüünile paraadi ajaks ühesugustes karakull-papaahades seltsimehed ja kindralid, kes hoidsid oma raudses haardes suurt osa maailmast.

25. oktoobril (u.k.j. 7. nov.) 1917 Petrogradis ristlejalt Aurora antud kogupauk oli punarevolutsiooni alguse signaaliks. Sellega käivitus ühtlasi katastroofiline terrorilaine, mis põhjustas kümnete miljonite inimeste hukkumise ja tõi kirjeldamatuid kannatusi sadadele miljonitele.

Ajaloolased küsivad üha sagedamini, kuidas oktoobrirevolutsioon üldse teoks sai. Keegi pidi seda ju ometi rahastama.

Hardi Volmeri (pseudo)- ajaloolise komöödiafilmi „Minu Leninid“ üks keskne kuju on 1908. a Eestist Shveitsi põgenenud noormees Aleksander Kesküla. I maailmasõja ajal, kui Venemaa kokkuvarisemine näis majandusliku ja poliitilise kriisi tõttu möödapääsmatuna, terendus Keskülale visioon rajada Suur-Eesti (Gross-Estland) Vene impeeriumi rusudele. Suur-Eesti pidi hõlmama soome-ugri alasid ja Peterburi. On ajalooline fakt, et ta hakkas oma plaani ellu viima Saksa välisministeeriumilt saadud rahadega, millega toetas Shveitsis viibinud bolshevike peaideoloogi Vladimir Uljanovit (Leninit).

Küllap lootis Berliin poliitiliselt kogenematut Leninit võimule upitades anda surmahoobi Venemaale. (Variseb siis kokku nagunii!) Sellest olid huvitatud ka mitmed väikeriigid (sh Eesti), kes tekkivas tohuvabohus lootsid saavutada iseseisvuse. Ajalugu tegi aga siingi oma korrektiive: Eesti sai tõesti vabaks, aga Vabadussõjas toodud ränkade ohvrite hinnaga. Ja kes võis I maailmasõja ajal arvata, et kõige inimvihkajalikum süsteem jääb püsima aastakümneteks?

Scott Van Wynsberghe võtab 9. nov. National Post’is sama teema vaatluse alla artiklis Lenin's revolution, made in Berlin. Ta süüdistab oktoobrirevolutsiooni toimumises ja selle ränkades tagajärgedes Saksamaad. Nentinud, et ehkki bolshevikud elasid I maailmasõja ajal Shveitsis äärmises vaesuses, küsib Wynsberghe, kuidas oli Leninil nendes oludes võimalik välja anda tohutul hulgal propagandistlikku kirjandust?

Saladuslikke rahaallikaid ega muid sellekohaseid pikantseid detaile pole siini paljastatud, ka mitte pärast N. Liidu kokkuvarisemist ja arhiivide avamist. Või polegi neid enam seal?

Wynsberghe’l on andmeid, et lisaks Aleksander Keskülale kasutasid sakslased oma käsilastena Zivini-nimelist venelast, rumeenia päritolu Christo Rakovskyt, rahvusvahelise kaliibriga ärimeest Alexander Helphandi jt.

Aleksander Kesküla tegi enda arvates Leninit aidates Eestile küll suure teene, aga kõik läks vastupidi – tagasipöörduv bumerang põrmustas tema unistuse. Tegemist oli nii tema kui Saksamaa-poolse valearvestusega. Kahjuks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus