JUHTKIRI: Kui aega on vähe ja töödega rutt (2)
Arvamus 23 May 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kummalisel kombel sobib see värsireake nõukogudeaegsest populaarsest laulust iseloomustama 21. sajandi väliseesti perekonna elu Kanadas. (Tõele au andes on laulus küll peamiselt juttu põllumajandustehnika kevadremondist, aga see ei muuda asja.)

Meeletu töökoormus, rutt ja ajapuudus on tänase globaalse maailma märksõnad. See puudutab ka siinseid eesti peresid. Kuidas jagada oma aega põhitöö ja perekonna vahel? Vananevad vanemad vajavad hoolt ja tähelepanu; põngerjad tahavad, et nendega mängitaks ja neile muinasjutte loetaks… Kooliealiste tegevus ei piirdu ainult õppetööga, neid tuleb viia huvialaringidesse, muusikatundidesse, hokitreeningutele jne, jne. Rahvuslikult meelestatud perekonnad tahavad tingimata anda oma panuse ka eestlusele. Need on siinmail tuntud nn võileiva-generatsiooni probleemid, ainult et võimendatult ja veelgi suuremas mahus.

Jälgides noori väliseesti peresid, kus üks abielupool on teisest rahvusest, tuleb imestada ja imetleda nende järjekindlust eestluse edendamisel ja eesti identiteedi edasikandmisel. Kust ammutavad nad selleks jõu ja energia? Võib-olla on see nende geenides, mida me sageli nimetame juurteks? Ja nii viivad nad oma pisikesi võsukesi laupäeva hommikuti lasteaia eelrühma, suuremaid päris-lasteaeda ja sealt edasi kooli. Ka gaidi- ja skaudiorganisatsioonid tervitavad meelsasti värsket täiendust oma ridadesse. See kõik toimub loobumiste hinnaga, meie rahvuse säilimise nimel Kanadas ning ajendatuna soovist olla kasulik eestlusele ja Eestile.

President Toomas Hendrik Ilves märgib Eesti Elule antud intervjuus (tänases lehes): „Iga inimene on kõige kasulikum seal, kus ta tunneb end kõige kindlamini ja paremini. Eesti kogukondade roll välismaal on olla sillaks Eesti ja oma praeguse asukohariigi vahel.“ Seda tänuväärset missiooni – olla sillaks Eesti ja Kanada vahel – on uus põlvkond püüdnud täita. President tõstab ka esile eestlasi, kes on rakendanud oma raha, oskused ja tahtmise esiisade maa tutvustamiseks isegi siis, kui nad enam eesti keelt ei räägi.

Paljud meie vanema generatsiooni eestlased kurdavad, et siinsed noored ei räägi enam nii head eesti keelt kui nende oma lapsed ehk siis tänaste laste vanemad. Nurisejad ja kaeblejad eiravad tõsiasja, et diasporaa kolmas põlvkond kaotab tahes-tahtmata oma vanavanemate sünnimaa keele ja sulandub kohalikku ühiskonda. Seda silmas pidades on tõesti ime, et eestlus elab Kanadas väärikalt edasi. Muidugi on keel üks rahvuse tunnus ja selle säilimise garantii, kuid elu näitab, et ka viletsa keeleoskusega või üldse mitte eesti keelt kõnelevad eestlased, veel enamgi – mitte-eestlastest estofiilid – suudavad Eesti heaks palju ära teha oma kiirusest ja töörohkusest hoolimata. Need inimesed väärivad meie kõigi tähelepanu ja tunnustust.

Jõudu teile, sillaehitajad, eesti missiooni jätkamisel ja eestluse säilitamisel Kanadas!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus