Juhtkiri: Kodumaata rahvas (1)
Arvamus 01 Aug 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nimekas filmilavastaja Nikita Mihhalkov võtab mitmeosalises teleseriaalis vaatluse alla tsaari-Venemaa emigrantide saatuse, nimetades neid kodumaata rahvaks.

Sissejuhatavas osas, mis on filmitud ühe Jalta tsaariaegse suvituslossi rõdul, mõtiskleb Mihhalkov 90-aastaste taguste traagiliste sündmuste üle. Kuigi suur osa tollasest ühiskonna eliidist põgenes Venemaalt juba punarevolutsiooni ajal, jäid paljud siiski ootama sündmuste edasist kulgu. Alles siis, kui selgus, et bolshevikud on sõja lõplikult võitnud ja Lenin teatas ametlikult intelligentsi hävitamise kavatsusest, lahkus suurem osa ka ülejäänutest. Paljud neist siirdusid Serbiasse, Prantsusmaale (ka Eestisse) ja mujale, kus nad peatselt pälvisid kohalike elanike respekti. Need olid oma rahva väärikad, ehkki kodumaatud esindajad.

1921. a. üle Musta mere Türki põgenenud härra näitas saates oma isa tsaariaegset passi ja vestles saatejuhiga laitmatus vene keeles. Ometi oli ta Venemaalt lahkumise ajal vaid 3aastane!

Kõik Mihhalkovi poolt intervjueeritud rõhutasid oma truudust Venemaale ja rääkisid, mida nad viimase heaks on teinud. Mõned väljendasid ka oma pettumust tänase Venemaa suhtes. Pea kõik neist ütlesid, et nende esimeseks prioriteediks eksiilis oli emakeele ja usu säilitamine. Nagu saatest nähtus, on see neil ka õnnestunud, sest isegi nende noorimad järeltulijad rääkisid vabalt vene keelt. (Huvitav, kuidas nad seda on saavutanud?)

Mihhalkovi saade ärgitas edasi mõtlema. Kommunistlikud diktaatorid Lenin ja Stalin hävitasid metoodiliselt oma rahva paremikku – intelligente, sõjaväelasi ja poliitikuid. Praktiliselt pääsesidki neist vaid eksiili jõudnud, kes tegutsesid edasi lootuses oma riiki punahaardest päästa.

Niisamuti põgenesid ka eestlased kommunistliku terrori eest, sest surm ja häving oodanuks neidki. Ükskõik, kuhu kodumaata jäänud eesti pagulased ka elama asusid, teenisid ka nemad kohalike lugupidamise – oreool, mis püsib tänaseni. Kui palju nad tegid paguluses kodumaa heaks isegi siis, kui viimne lootuskiir näis kustunud olevat! Ja ometi polnud võitlus kaotatud, sest just 20 aastat tagasi, augustis 1988 hakkas koitma uus ärkamisaeg, mis sisendas kodumaata jäänud eesti pagulastele uut optimismi ja julgust.

Mitmed kurtsid Mihhalkovile, et neid ei mõisteta tänasel Venemaal, mistõttu nad eelistavad välismaal kodumaatutena edasi elada. Võib-olla on see osaliselt tingitud ka usaldamatusest, sest need venelased, kes naiivselt andsid järele ahvatlusele naasta II maailmasõja järgsele Venemaale, langesid seal halastamatute repressioonide ohvriks. Sellest traagilisest eksitusest räägib Régis Wargnieri film „East-West“.

Vahel öeldakse, et ka Eesti kodakondsuseta muulased on kodumaata rahvas. Aga see on olnud ju nende endi valik. Näib, et neile meeldib selline staatus, sest miks muidu eelistavad Eestis oma halli passiga edasi elada? Uksed-aknad emakesele Venemaale on ju neile alati valla. Enam pole viisatki vaja.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus