Juhtkiri: Kas tõesti vasallriik? (3)
Arvamus 09 May 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Teadagi domineerivad meie maailma kõikide võrdõiguslike sõnakõlksude kiuste ikka need, kel raha ja relvi, ning nagu ajalugu on korduvalt kinnitanud, esimese puudus ei tähenda seda, et teisi ei saaks varuda, ikka nende erapooletute pankurite abil, kelledele mõisted nagu vabadus ja enesemääramine tähendavad palju vähem, kui kasum versus kahjum.

On loodud kõikvõimalikke rahvusvahelisi riikide ühendusi – kaitsealliansse, majandusgrupeeringuid ja muidugi inimõiguste huvide eest seisvaid liite. Ent kui müksamisest saab tõukamine, nagu jänkid teavad, siis on militaarühendused – loe esimesena neist NATO-d – , mis tagavad liikmesriikidele turvatunde.

Feodaalajastus kujunes välja, et tänuks nõrgema toetuse eest nõustus tugevam teda kaitsma. Neid nõrgemaid ja väiksemaid nimetati sõltuva terminiga vasallriik, suuri aga kui isandaid. Teadagi on tänaseni sõnal vasall pejoratiivne tähendus.

Sestap oli kummaline, kui mitte viisakalt ütleda vastukarva, lugeda Postimehe ajakirjaniku Vahur Kooritsa arvamuslugu, mis ilmus 25. aprillil. Seal sai lugeja mõista, et Eesti olevat ameeriklaste vasallriik. Loos kinnitati negatiivseid stereotüüpe ja kartusi, samas mitte sugugi andes ülevaadet tõelisest olukorradünaamikast. Sealjuures Eesti suurima tiraazhiga päevalehes külvates ilmaasjata valearusaamisi. Peame meeles, et Kooritsa lugu ilmus vahetult enne Aljosha militaarkalmistule viimise aastapäeva, mis mullu vallandas Eestis pronksööd.

Koorits kirjutas, et „NATO pole suuteline Eestit kaitsma“. Lisades, et NATO julgeolekugarantiiks „nimetatav asi on tegelikult vaid aste lahjem tagasivallutamisgarantii“.

Ajakirjanikule ei sobi silmaklapid. Uus julgeolekukeskkond – seda aastal 2008 – arvestab ebastabiilsuse allikatega.

Kui Eesti oli veel NATO lävepakul, kirjutas toonane kaitseministeeriumi asekantsler Margus Kolga, et Eestit ei ohusta otsene sõjaline oht. Ohud on iseloomult muutunud globaalseteks. Nii tuleb hoopis arvestada võimalikke väljaspoolt kanduvate muredega. Kolga lisas siis, et on selge, et Eesti-suurune väikeriik ei saa võimalikuks pidada oma julgeolekut tagada vaid sõjaliste vahenditega. Selleks tuleb toetuda kollektiivse julgeoleku printsiipidele.

Kuid Koorits püüab lugejaid veenda sellega, et esiteks pole NATO-l täpset sõjaplaani Balti riikide „koheseks kaitsmiseks“, vaid isegi et USA soovib „tagasivallutamisegarantiiks“ saada Eesti toetuse Ühendriikide „kõigis olulistes poliitilistes küsimustes ja sõdades“.

Nojah, see ongi vasallriigi definitsioon. Aga et see oleks Kooritsa sõnu laenates Eesti välispoliitilise juhtkonna seisukoht? Pingutab terve inimese mõistuse kõvasti üle.

Ehk on eeskujuks mitte ajalugu, vaid USA meedias sissetulekut toov hirmupoliitika? Whatever sells ei tohiks juhtida väikese, aga sugugi mitte „vasallriigi“ ajakirjanduseetikat.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus