Eesti Elu
Juhtkiri: Kas nad ei tea? (1)
Arvamus 11 Jun 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
USA Normandia Dessandi Mälestusfond (D-Day Memorial Foundation) püstitas dessandi 66. aastapäeva puhul vastavasse memoriaalkompleksi Bedfordis (VA) Nõukogude diktaatori Jossif Stalini büsti, jäädes kurdiks veteranide, mitmete organisatsioonide ja diplomaatide protestidele.
Näib, et fond tahtis olla õiglane, sest kompleksis olid juba varem ausambad teistele lääneliitlaste juhtidele – USA presidentidele Franklin D. Rooseveltile ja Harry Trumanile ning Suurbritannia peaminister Winston Churchillile.

Ehkki mälestusfondi presidendi William McIntoshi sõnul pole büst mõeldud Stalini austamiseks, vaid liitlaste dessandi käigus hukkunutele, on seda juttu raske aktsepteerida. Milleks üldse Stalinit pjedestaalil eksponeerida? Sellega luuakse ju illusioon, nagu oleks ta austust vääriv kangelane. Memoriaali paigutatud naeratava Stalini kuju ei meenuta ka sugugi julma despooti, kes ta tegelikult oli. Tohutu viga, mida oleks ehk saanud parandada tema kuritegude registri lisamisega büstile. Fondi asjamehed, kes räägivad mingitest ebamäärastest dimensioonidest ja komplekssusest, pole vist kuulnud Stalini rezhiimi inimsusevastastest kuritegudest ega selle 20 miljonist süütust ohvrist. Näib, et meil on ikka veel ees lai tööpõld – selgitada igal võimalusel kommunismi, eriti aga Stalini rezhiimi kuritegelikku olemust.

Kathryn Watson tsiteerib Washington Times’is ilmunud artiklis Stalin bust has Virginia town red-faced Ühendatud Balti Ameerika Komitee tegevdirektorit Karl Altaud: „Inimesed on ärritatud Stalini kuju pärast oma ‘tagaaias’.“ (WT, 8.06). Nad tunnevad piinlikkust. Kohaliku ajalehe Bedford Bulletin võrgulehel leidis 94,8% vastanutest, et Stalini büst ei sobi mälestusmemoriaali. Tuhanded on internetis avaldanud sellele oma vastuseisu. Imelik, et USAs, kus poliitilise korrektsuse huvides ei tohi avalikes kohtades üles seada näiteks tahvleid 10 käsu tekstiga, lubatakse lahkelt püstitada ausammas Stalinile.

See on absoluutselt vastuvõtmatu meile, eestlastele, kui oleme taas lähenemas kahele süngele tähtpäevale. 17. juunil möödub 70 aastat Eesti okupeerimisest N. Liidu poolt; 14. juunil aga 69 aastat juuniküüditamisest.

14. juunil viidi ligi 10.000 inimest oma kodudest sunniviisiliselt raudteejaamadesse, kust algas nende tee Siberisse. Vähesed pääsesid sealt eluga. Milles seisnes nende süü? Ega enamikul mingit süüd polnudki. Nad kuulusid väljasaatmisele ühise nimetaja all – „sotsiaalselt ohtlik element“. Ohtlik kellele?

Kõneldes mullu märtsiküüditamise 60. aastapäeval ütles president Toomas Hendrik Ilves, et eestlastel on liiga palju kurbi aastapäevi. Enamus neist on seotud just Stalini ja tema rezhiimiga, puudutades nii või teisiti ligi 2/3 meie rahvast. Paljud elavad praegugi selle tulemusena väljaspool kodumaad.

Leinapäeval, 14. juunil mälestame kõiki kommunismi ohvreid. Paljud ei tea nende ränkadest kannatustest ikka veel midagi. Aga aastad lähevad, muutes mineviku üha ähmasemaks…
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus