Juhtkiri: Eeskätt eetikat (2)
Arvamus 10 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Moraali oskavad paljud lugeda, eriti hästi teevad seda poliitikud opositsioonis. Kui nad aga võimule pääsevad, paistab ununevat, mida oli vastasleeri tegevuses taunitud ja maha vilistatud. Poliitika ja eetika pole, tõsi küll, need kaks sõna, mida kõlblusteadlik inimene samas lauses tihti tarvitab, aga tänu vastvalitud peaminister Stephen Harperi suhtumisele sel nädalal, on see kuidagi eriti paslik.

Eetika kui teoreetilise distsipliini uurimisobjektiks on teadagi moraal. Moraal on omakorda sotsiaalne institutsioon, mis reguleerib käitumist eranditult kõigis eluvaldkondades. Ei saa ju ometi inimtegevust andestada ainult selletõttu, et keegi on poliitik. Kui midagi, siis just poliitikutel peaks olema eetilise käitumise latt seatud märksa kõrgemale — neid on ju usaldatud riiki juhtima. Kaine mõistusega inimene siiski ei üllatu, et poliitikutele on vaja eetika regulaatorit ehk erivolinikku. Selline ametikoht on Kanadas riiklikult olemas, Ethics Commissioner'i näol.

Valimiskampaania käigus lubas Harper Ottawast pühkida liberaalide ennastteeniva valitsuslaadi, asendada selle vastutavuse, seletatavuse ja eetilise käitumisega. Kanadalaste suureks üllatuseks kestis lubadus ainul kaks nädalat — Harper nimetas oma kabinetti David Emersoni, kes oli eelmises liberaalide valitsuses samuti minister. Eetikavoliniku Bernard Shapiro otsus alustada uurimist, kas Emersoni värbamisega oli murtud reegleid, kergitas mõne vaatleja kulmu, kuna see paistis olevat omavoliline otsus. Eelmise valitsuse skandaal, kus Belinda Stronach astus konservatiivide poolelt üle liberaalide valitsusse, ei olnud ilmselt Shapiro silmis valijate usalduse kuritarvitamine.

Teoreetiliselt on Shapiro erapooletu, kuid meenutaks, nagu seda teevad mõned konservatiivid, et tema nimetas ametisse Jean Chrétien. Siiski, Shapiro peab aru andma parlamendile, mitte peaministrile. Ta ametikohta tuleb pidada selliseks, nagu see sai loodud — erapooletuks, mis hindab poliitikute käitumist.

Harperi käitumine pole paraku kiiduväärt. Kuigi ta otseseid tõkkeid Shapiro uurimisele pole asetanud, on ta samas öelnud, et ta ei kavatse olla Shapiro suhtes vastutulelik ega teda aidata uurimise käigus.

See jätab valijatele mulje, nagu Harperile riigijuhina enam ei loe needsamad eetilised põhimõtted, mida ta pidas pühaks opositsiooni pinkidest liberaale hurjutades. Ehk on vara öelda Quod licet Jovi, non licet bovi — mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale — või, mis on ühele lubatud, ei tarvitse teisele lubatud olla. Siin silmas pidades Jupiterina Chrétieni-taolisi peaministreid. Asi pole kahjuks sellisest topeltstandardist kaugel.

Harper astuks mõistliku ja oodatud sammu, lubades uurimisel kulgeda loomuliku tulemuseni. Seda ootavad temalt valijad. Eetikat õpetab ka teadagi kõige paremini eeskuju, mitte ametisse määratud erivolinik.


 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus