Eesti Elu
Juhtkiri: Damoklese mõõk emakeeleõpetuse kohal (1)
Arvamus 06 Mar 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Hämmastav ja uskumatu on hiljutine uudis eesti keele ja kirjanduse kohustusliku õpetuse mahu vähendamisest Eesti koolides (vt. EE #7, 20.02.). Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse värske eelnõu on pannud muretsema emakeeleõpetajaid ja kultuurirahvast, sest selle järgi väheneb eesti keele ja kirjanduse tundide arv gümnaasiumis 105 tunni võrra – senise 420 tunni asemel jääb alles 315 (vt. artikkel „Kaks pöördumist“ teisal tänases lehes). Isegi vene ajal oli emakeele tunde märgatavalt rohkem.

Kõnealuse uuenduse tagamaad jäävad hämaraks. Seda dikteerivat asjaolu, et vabanenud tundide arvel saaks õpilastele anda tänapäevaseid teadmisi ja oskusi. Tunnid pidavat aga muutuma huvitavamaks ja materjal lihtsamini omandatavaks ning noortele jääks rohkem valikuid. Jääb selgusetuks, kuidas noor inimene neid huvitavaid teadmisi-oskusi saab omandada ilma korraliku emakeele baasita.

Legendi kohaselt kutsus Sürakuusa kuningas Dionysios eluga rahulolematu Damoklese õhtusöögile ja laskis tema kohale riputada suure mõõga, mida hoidis kinni üksnes hobusejõhv. Damoklesel oli võimatu selles olukorras pakutud luksust nautida ning ta lahkus. Et mitmed vastuolulised seaduseelnõud on Eestis leidnud kiiresti heakskiitu, võib sama ehk sellegagi juhtuda. Mis siis, kui kultuurirahva ja emakeeleõpetajate „hobusejõhv“ ei suuda mõõga langemist ära hoida?

Programmide uuendajad on oma tuhinas ilmselt unustanud, et keelel on isiksuse ja rahvuskultuuri arengus tähtis roll – ta on mõtlemise, kultuuritunnetuse ja suhtlemise vahend, mistõttu tal peaks olema esikoht õppeainete seas.

Et elus toime tulla, peab inimene oskama lugeda, kirjutada, kuulata ja kõnelda. Oluline koht on siin ilukirjandusel. Tuleks mõelda sellele, kuidas vabastada noori virtuaalmaailmast ja arvutilummusest ning tuua neid tagasi väärtuslike raamatute juurde. Just lugedes ja loetu üle arutledes avardub inimese mõtte- ja kujutlusmaailm. Okupatsiooniaegsed kooliprogrammid kandsid kahtlemata punapitserit. Imetlust ja tänu väärivad õpetajaid, kes sel ajal suutsid noortes äratada armastust eesti keele ja kirjanduse vastu ning andsid neile ellu kaasa hea õigekirja- ja väljendusoskuse. Siis kehtisid vankumatud grammatikareeglid, mida tuli une pealt teada. Osa nendest on nüüdseks käibelt kadunud või mandunud ebamäärasteks soovitusteks.

Prof. Mati Hindi sõnul väheneb iga aastaga Tallinna ülikooli tulevate gümnaasiumilõpetajate keele oskus ja ähmastub nende maailmapilt. Isegi magistrandid ei tunne grammatikareegleid.

Siinsed täienduskoolid pidasid eelmisel nädalavahetusel oma 60. juubelit. Mitu põlvkonda eestlasi on saanud Torontos eestikeelset õpetust. Koolijuhid ja pedagoogid on sooja südame, avara visiooni ja missioonitunnetusega eestlased, kes teavad, et ainult haritud ja tark väikerahvas suudab maailmas vastu pidada. Neile kuulub meie tänu ja tunnustus. Ja küll on hea, et meie koolide emakeeleõpetuse kohal pole rippumas ähvardavat Damoklese mõõka.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus