Eesti Elu
Juhtkiri: 9. märts, 66 aastat hiljem (1)
Arvamus 12 Mar 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Mu isa hoidis oma kirjutuslaua sahtlis metallitükki, millele oli graveeritud „9. III 1944“. See oli pommikild, pigem ehk käegakatsutav mälestuskild märtsipommitamisest. Talle omasel viisil – emotsionaalselt ja piltlikult – kirjeldas ta meile, lastele Tallinna märtsipommitamise öö ja järgmise päeva õudusi, mille pealtnägijaks ta ise oli. See on meile mällu sööbinud ja oleme sellest rääkinud oma lastelegi. Mida see sündmus võiks öelda aga nende järglastele?

Kõik muutub. Kasvavad peale uued põlvkonnad. Tallinn on ammu sõjahaavadest paranenud ja muudetud kaunimaks kui iial varem. Linna müürid kannavad sellest hävitustööst ehk veel mingeid arme, aga need jäävad märkamatuks nii kiirustavale linnakodanikule kui uudistavale turistile. Märtsipommitamisele vahetult kaasaelanute arv kahaneb iga aastaga. Tänane eesti meedia läheb sellistest ajaloolistest sündmustest kahjuks põhiliselt vaikides mööda. See toob kaasa ohu, et märtsipommitamise barbaarsus tuhmistub aastatega. On hea, et need sündmused on siiski raiutud raamatusse (prof. Jüri Kivimäe „Tallinn tules“ jt väljaanded).

Aga kunagised uljad punakotkad, mida arvavad nemad oma vägitegudest? Eesti endine võidusõitja Ants Promet reisis ühel pimedal 1957. a. ööl väikeses Vene sõjaväelennukis. Teda hakkas huvitama, kuidas lendurid pimeduses orienteeruvad. Komandör oli lahke mees: näitas talle tuledesäras linnu ja teadis nende kõigi nimesid. Promet küsis, mis saab siis, kui öö on kottpime ja tulesid pole näha. „Vaata alla,“ kõlas vastus. Seal voolas jõgi, mille peegeldus oli lennukist nähtav ka pimeduses. Kuulnud, et tegemist on eestlasega, uhkustas komandör, kuidas ta 1944. a. 9. märtsil Tallinna oli pommitanud: „Teil on seal Maardu, Ülemiste ja Harku järved ning Soome laht. Nende keskel asub Tallinn.“ Nii võis siis pommitamine toimuda lihtsalt umbropsu, nelja veekogu koordinaatide järgi, mille keskel olevale linnale pommid vaibana peale puistati ja põlevaid koldeid hiljem üha uutega „kostitati“. Ei hoolinud punakotkad sellest, et nende hävitustöö ohvriteks olid naised, lapsed ja raugad, nende kodud ja varanatuke… See ei huvitanud neid siis ega nüüd.

Ehkki järgnevad arvud on lugejatele rohkest kordamisest võib-olla pähe kulunud, on need meile tähtsad ja väärivad ikka kordamist. Niisiis – 1944. a. 9/10. märtsi kahes rünnakulaines hävis kokku 1549 hoonet ja 3350 sai kahjustada, mis moodustas tollasest elamispinnast ca 30%. Ligi 20.000 elanikku jäi ilma oma kodudest. Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku. Punalendurid heitsid Tallinnale 1725 lõhke- ja 1300 süütepommi.

On tähtpäevi, mida ei tohi unustada; nende seas on ka märtsipommitamine, meie rahva kannatuste jadas üks traagilisemaid. On tänuväärne, et Eesti Muinsuskaitse Selts alustas 1989. a. märtsipommitamise ohvrite mälestamist liigutavate tseremooniatega. Seda mõjuvat tava on nüüd aastaid jätkatud, ka tänavu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus