Johannes Vihma, üks siinse eesti ühiskonna tugisambaid
Arvamus 01 Sep 2006 EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree
Johannes Vihma oma raamatuga "Johannes ja Frieda Vihma elutee", mille ta kirjutas oma laste soovil ja mille koostamine võttis 10 aastat. Foto: K. Tensuda - pics/2006/14099_5.jpg
Johannes Vihma oma raamatuga "Johannes ja Frieda Vihma elutee", mille ta kirjutas oma laste soovil ja mille koostamine võttis 10 aastat. Foto: K. Tensuda

Johannes Vihma, tubli eestlane ja edukas ettevõtja, pühitses möödunud aasta lõpul oma 85. sünnipäeva ja on jätkuvalt hea tervise juures. Aktiivsest ühiskonnaelu juhtimisest on ta küll tagasi tõmbunud, ent niisama pensionipõlve pidada ta ei oska: praegu on käsil oma kodutalu ajaloo kirjapanek ja sugupuu uurimine.

Kuigi Johannes Vihma elutöö on nii eesti ühiskondlik tegevus kui ka tema suursaavutus — ettevõtte Artistic Woodwork Company rajamine ja juhtimine — on ta oma sõnul jäänud hingelt looduslapseks ja karjapoisiks. Oma elust on nad koos abikaasaga 2000.a. andnud välja raamatu „Johannes ja Frieda Vihma elutee“, mis nende elu kõrval annab ajaloolise ülevaate Eesti ja paljude eestlaste saatusest, iseloomustades mitut ajajärku läbi inimsaatuste. Kuigi see raamat oli algselt mõeldud vaid oma lastele nende juurte tundmaõppimiseks ja sugulastele-sõpradele kinkimiseks, saatis ta siiski mõned eksemplarid ka kodumaale, kust tagasiside oli väga positiivne: raamatut on nimetatud lausa ajalooõpikuks. Tänukirja suurepärase raamatu eest saatis Johannes Vihmale ka EV endine president Lennart Meri.

Johannes Vihma sündis 17. detsembril 1920 Viljandi vallas Verilaske külas looduse rüpes, kodust ja koolist sai ta rahvusliku kasvatuse, mis on saatnud teda terve elu. Seitsmeaastaselt alustas ta karjapoisiteed ja tollased mälestused püsivad hinges senini.

Peale algkooli lõpetamist astus noor Johannes Viljandi Kaubanduskeskkooli, mille lõpetas 1940.a. Seejärel asus ta tööle arveametnikuna, tegeledes töö kõrvalt võimlemisega. Noorusaeg jäi lühikeseks puhkenud sõja tõttu; ta õppis tundma vene ja saksa okupatsioonide aegu ega läinud nendega kaasa.

1943.a. sügisel põgenes ta Soome, jättes jumalaga oma armsa kodupaigaga. Ta astus Soome sõjaväkke, kus võitles eesti vabatahtlike JR200 rügemendi koosseisus, 1944.a. pöördus koos rügemendiga tagasi kodumaa viimastesse võitlustesse.

Kui kodumaa oli okupeeritud, õnnestus tal 1944.a. sügisel põgeneda Soome kaudu Rootsi, olles tormilainetest ja keerulistest sõjasündmustest tervena pääsenud. Kodumaa randa jäi tundmatu palvetav kaluriemake, kelle sõnad on Johannest saatnud tänaseni.

Rootsis töötas Johannes Vihma mitmel pool, lõpuks oli ta trükitööline Norrköpingis. Seal abiellus ta 1947.a. Hiiumaalt pärit Frieda Holmbergiga ja 1950.a. sündis nende esimene tütar Merike. Teine tütar Liina sündis Torontos 1954.a. Juba Rootsis tegeles Johannes Vihma eesti ühiskondliku tööga ja tema jaoks oli see igati loomulik elu koostisosa.

1951.a. kevadel emigreeruti perega Kanadasse: kaks kohvrit näpu otsas tuli uuel maal taas uut elu alustada, abi polnud kusagilt loota. Ka kodumaaga oli igasugune side katkenud ja möödus mitmeid aastaid, kui ta sai kodurahvale oma elusaatusest pajatada.

Torontos oli esialgu keeruline töökohta leida, puudus elukutse ja keeleoskus. Tuli leppida väikese palgaga. Juhuslikult sattus Johannes Vihma tööle väikesesse pildiraamitöökotta, kus ootamatult tekkis võimalus omanikuks hakata. Nii mõnigi sõber avaldanud arvamust, et ta on arust ära — kes siis pildiraami ostab, hakaku parem leiba ja vorsti müüma, seda tahab igaüks — kuid mees haaras võimalusest kinni ja vaatamata raskustele ning vähesele kapitalile alustas oma väikese ettevõttega Artistic Woodwork Company, mis valmistas puust pildiraame ja liiste. Partneriteks olid tal K. Pärnoja, Ü. Sipsaka, H. Turu, V. Sadul, hiljem liitus A. Juurup, kellest sai Lääne-Kanada osakonna juht.

Õpetaja Oskar Puhm õnnistas väikese tööruumi sõnadega: „Jumala õnnistus olgu teie töö ja ettevõttega.“ Nii alustati 1953.a. tööd kindlas usus ja lootuses, kuigi taskud olid üsna tühjad, aga tahe oli suur. Algus oli raske, kuid sõjast tulnud noored mehed olid raskustega harjunud ja taganemist ei tohtinud olla. Vahel tuli Johannes Vihmal veeta öö tööpingil magades, kui oli juba nii hilja, et trammid enam ei liikunud. Noori mehi sidus sõjasõprus, koostöö vaim oli tugev, kellelgi ei tulnud mängu isiklikud huvid ega omakasupüüdlused. Kõik oskused tuli ise õppida. Läks aastaid, enne kui saadi jalad alla ja edu hakkas tasapisi tulema. Nende toodetud produkti hakati hindama, kuna see oli disainilt teistsugune ja meeldis kundedele. Tööstus sai mitmeid auhindu näitustel USA-s, nad olid selle ala suunanäitajateks kujunduse poolest.

Keegi poleks uskunud, et väikesest töökojast areneb aastate jooksul välja suurtööstus, mis oli üks suuremaid pildiraamitööstusi Põhja-Ameerikas ja mille osakonnad asusid Montrealis, Vancouveris, Calgary's ja USA-s Clevelandis. Peakontor ja tööstus asusid Torontos. Müük oli ülemaailmne; tööstus korraldas ise näitusi ja seminare ning Artistic'u nimi sai kuulsaks. Aidati ka eesti ühiskonda.

Johannes Vihma töötas ettevõttes disainerina (nagu ta ise huumoriga ütleb, karjapoisist sai disainer), olles ühtlasi asepresident ja direktor. Nagu ta ütleb, ei valinud mitte tema elukutset, vaid elukutse valis tema. Üllatuse valmistas talle artikkel Inglismaal ilmuvas tuntud kunstiajakirjas „The Fine Art Trade Guild Journal“, mis ütles: „Meisterkujundaja John Vihma on oma aastate pikkuse kogemusega saanud kuulsuse kui mees, kelle kujundatud pildiraame on maailmas kõige rohkem kopeeritud. John Vihma nimel oli 42 disainipatenti.“ Tihti küsiti, millises koolis omandas ta oma kunstilised oskused: ta ei julgenudki öelda, et iseõppimise teel oma tööstuses.

Tööstuse elus oli ka raskeid aegu, nagu kolm ja pool kuud kestnud streik 1973.a., kus tööstuse ette ilmusid äärmuslikud vasakpoolsed, nõudes kommunistliku ametiühingu sissetoomist oma juhtkonnaga, kuid sellele ei alistutud.

Firma alustas omal ajal nelja töölisega, hiljem andis see tööd 550 inimesele (eestlasi töötas ettevõttes 25—30 ümber); tööstuse läbikäik oli lõpuks aastas 50 milj. dollarit. Produtseeriti 10 milj. meetrit puidust pildiraamiliistu jpm. Ettevõtet juhtisid eestlased ja see oli täielikult eestlaste oma. Johannes Vihma nimetab seda ühistööks: näidati, mida vaene pagulane suudab võõrale maale asudes läbi viia, alustades mitte millestki. Artistic Woodwork'i tegevusest on Johannes Vihma kirjutanud ka eraldi raamatu 2000.a., saates sellest mõne eksemplari kodumaa arhiividele jm. Nagu temale saadetud tänukirjadest ilmnes, võeti see eeskujuks ja õpetati noortele ärimeestele, et üheaastase tegevusega ei tasu veel rikkaks saamist loota.

Johannes Vihma ja ta partnerid töötasid pingsalt ligi neli aastakümmet; omanikud olid jõudnud pensioniikka ja mitmed olid tervislikel põhjustel tööst kõrvale jäänud või manalateedele läinud. Töötavaid omanikke oli jäänud kolm: Johannes Vihma, Ülo Sipsaka ja Ants Juurup. Leiti, et on aeg ka oma isikliku elu peale mõelda ning müüdi kompanii 1989.a. USA tööstusele. Artistic'u esialgsest omanikeringist on tänaseks elus vaid nemad kolm.

Omaette peatükk Johannes Vihma elus on eesti ühiskondlik tegevus, organisatsioonide rajamine ja nende juhtimine. Ta on olnud kahel korral Soomepoiste Klubi esimees, ajakirja „Põhjala Tähistel“ toimetuse liige ja ajalooraamatu „Soomepoisid“ materjali koguja ja väljaandmise kaasaaitaja; Hiidlaste Seltsi asutajaliige ja koguteose „Hiiumaa ja hiidlased“ toimkonna esimees; Mulkide Selts Torontos asutaja ja selle esimees 18 aastat; ajakirja „Mulgi Sõnumid“ toimetaja ja väljaandja; ajaleht „Sakala“ 100-aastase juubeli eriväljaande toimetaja Torontos 1978.a.

Johannes Vihma suur teene on maakondlik liikumine: ta on Maakondliku Esinduskogu asutaja ja selle esimees algusest 1982.a. kuni aastani 2000; maakondade aktsiooni „Pagulasraamat kodumaale“ üldkorraldaja, mille kaudu saadeti üle 100.000 väliseesti kirjandusteose kodumaa raamatukogudele. Ta on ka mitmete suurürituste nagu Killamängud, Maakondade Päev, Võidupüha, jaaniõhtud jmt. üldkorraldaja, samuti tegutsenud aastaid Peetri kiriku nõukogus. Tema abistavat kätt on jätkunud mujalegi, alates kodumaa vabanemisest 1991.a. ka ühisaktsioonide korraldamisse sealsetele kirikutele, haiglatele, koolidele jm.

Oma tegevuse eest on Johannes Vihmat tunnustatud paljude autasude ja diplomitega.

Olles ise väga tagasihoidlik, ütleb Johannes Vihma, et sellisena tegutses kogu pagulaskond, et üles ehitada eesti ühiskonda väljaspool kodumaad. Et see suudeti läbi viia nii lühikese ajaga, on ime. Kahjuks ei näinudki paljud tublid inimesed, kes puhkavad juba manalas, kodumaa vabanemist ega saanud sellele kaasa elada.

Johannes Vihma on kodumaa taasvabanemise järel saanud mitmel korral külastada oma armastatud kodupaika ja see, millise emotsionaalsusega ta seda kirjeldab, näitab, et tema hing ja süda on ikka veel Viljandimaal, karjapoisina sealsetel maadel, kuigi eluvanker on jäänud seisma kodumaast kaugel Toronto linnas. Tema ümber on ta armas perekond, hiidlasest abikaasa, kes on talle alati tugevaks toeks olnud, ja kaks tütart peredega. Lapselapsi on neli.

„Inimese kõige kallim aare on tema mälestused, ajalugu, juured, traditsioonid ja eelkäijatelt saadud kogemused,“ ütleb Johannes Vihma. Talle teeb rõõmu, et vanema põlvkonna õpetused ja selgitused, miks tuli omal ajal kodudest põgeneda, miks tuli võidelda jne. — on noortes vilja kandnud ja uuest põlvkonnast on kasvanud tublid eestlased, kes jätkavad eestluse edasiviimist.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Dec 9 2014 - Toronto Eesti Majas
Toronto Eesti Keskkooli/G jõulupuu
Dec 16 2014 - Toronto Eesti Maja , suur saal
Toronto Eesti Algkooli jõulupuu

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus

Eesti Elu Eesti Hääl Eesti Päevaleht Eesti Rada
Meie Kodu Raadio Muusikamoos Peterburi Teataja Vaba Eesti Sõna