Janek Mäggi: Nõukogude võimu broilerikasvatus DELFI (1)
Arvamus 18 Aug 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Janek Mäggi, suhtekorraldaja, www.DELFI.ee

Pidev vaidlus selle üle, kes peaks millise ettevõtte nõukogusse kuuluma ja kui palju selle eest raha saama, on tüütav. Kuid kuidas “nõukogude võimust” vabaneda?

Ühtegi head lahendust õigupoolest ei ole.

Keegi peab ju palgalisi tegevjuhte kontrollima, et nad päris pätiks kätte ära ei läheks. Ja lähevad ikka — mõnda on ka kriminaalkorras karistatud.

Broilerikasvatus on meil heal järjel nii poliitikas, äris, kultuuris, spordis kui ka kõigis teistes tegevusvaldkondades. Näiteks kultuuris, kust poliitikamaailma suhtes on tõusnud eriti kõva hädakisa, on tõusikbroilerite ja asotsiaalsete kulturnikute hulk sama muljetavaldav kui poliitikaski. Kultuur ei ole sentigi parem kui poliitika (või äri või sport jne) ning loomulikult ka vastupidi.

Broilerid on inimesed, kes saavutavad oma positsiooni mitte tänu sellele, mida nad oskavad või on korda saatnud, vaid tänu sellele, kui püüdlikult nad poevad, kui hästi täidavad “riiklikult” tähtsaid ülesandeid; keda nad tunnevad; kellega koos õlut joovad jne.

Tsunftisisene üksteise taevasse kiitmine, ka siis, kui asi seda sisult väärt ei ole, on sama tülgastav kui nõukogude võim, mis sundis meid ülistama seda, mille kohta me teadsime ja tunnetasime muud. “Suur Lenin ta oli üllas!” jätkub. Kõik, mida on teinud Jaan Kross või Lennart Meri, ei ole võrdselt taevalik. Mis siis veel rääkida palju väiksematest meestest ja naistest?

Ometi — selliseid küsimusi meie ühiskonnas tõstatada ei tohi. See lõhub vaikuse — kõik, mida oma tegevusvaldkonna valitsejad teevad, on kaanon. Alternatiive ei ole (lubatud välja pakkuda).

Rahva võim on illusioon, mida ei tahaks tappa. Me ju valime enda seast need kõige väärikamad, kõige targemad, kõige tublimad, kes meid esindavad. Nemad teavad, mis meile hea on. Kuid võim rikub nad, nagu rooste rikub ka kõige parema metalli. Sööb aja jooksul ära — mida rohkem tal aega on, seda puhtama töö ta teeb.

Väärikatest inimestest saavad väiklased, omakasupüüdlikud, ajupesu harrastavad juhmardid, kelle ainus idee on oma võimupositsiooni usurpeerimine. Liiga julm? Toompeal hakkab inimestele tunduma kõik teisiti. Hakkab tunduma, et koduerakond on ainus, kes suudab riiki juhtida. Hakkab tunduma, et väljaspool poliitikat on inimesed päris lollid. Ja kes ei ole, tuleb kiiresti muuta poliitikuteks — et konkurendid ette ei jõuaks.

Just seepärast istuvad erinevate asutuste, organisatsioonide ja riigile kuuluvate ettevõtete nõukogudes inimesed, kes on tõeliselt “omad”. Keda saab usaldada. Kui ei saa, tuleb neist vabaneda. Erandiks ei ole mitte ükski erakond ja kui päris aus olla, siis on nad kõik ühtviisi “targad” (loe: ahned). See on poliittsunfti totaalkaitse, mille piiramisrõngast pole peaaegu võimalik läbi murda. Ole nii vägev Robin Hood kui tahes.

Niikaua kui pirukat jagub, kraageldakse omavahel. Kui aga keegi “uus” piruka manu tikub, koondub tsunft nagu üks mees — et supp jumala pärast lahjemaks ei läheks. Selles mõttes on erakondade vahelised vastuolud näilised. Eesti poliitmaastik on nagu Onu Remuse jutud, mida hiljuti lastele ette lugesin: “Jänkuonu pettis Konnatädiga Karusaksa.” (Lugeda Tõnu Aava häälega.) Võimalikud on ka kõik teised variandid.

Nõukogude võimu peaprobleem on 40 päevaga täiskasvanuks saavates broilerites (kasvavad 20g päevas), kellel liha on, aga mõistust/kogemust napivõitu. Ja kõik katsed seda süsteemi lõhkuda, on jooksnud liiva — sest ka kõige vihasemad kuked suudab süsteem üsna ruttu (au- või raha)ahneteks broileriteks muuta. Ja keda ei suuda (on olnud ka neid), sülitab ta ahvikiirusega välja. Nõukogude võim on siiski vist igavene…
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus