Jaan Tõnissoni otsimas ehk kuhu kadus julgus? DELFI (5)
Arvamus 21 Apr 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jaan Tõnisson - pics/2011/04/32118_1.jpg
Jaan Tõnisson
Aimar Altosaar
www.DELFI.ee
Artikkel: http://www.delfi.ee/news/paeva...
Eestis on hakanud levima pugejalikkus, oma veendumuste arvelt kompromissidele minek, väärtuste ohvriks toomine lühiajalistele pragmaatilistele eesmärkidele. Meil oleks nagu kadunud julgus olla ise.

Kui me ei pane julgusekaotusele piiri, võib olla tõsiselt ohustatud ka meie riiklik iseseisvus.

Eesti riigi sünd ja taassünd on saanud võimalikuks tänu julgusele vastu hakata vägivallale, võõrale tahtele ja rumalusele. Iseseisvumine 20. sajandi alguses oli võimalik tänu eestlaste ulatuslikule organiseerumisele ja sellest saadud ühistunde kogemusele. Ka kõige „vaikivamal ajastul“ enne II maailmasõda oli Eesti tegelikult demokraatlik vabade inimeste maa. Inimesed pidasid loomulikuks ühise huvi edendamiseks ühineda seltsidesse ja ühingutesse, kus tegutsemine oli meie kultuuri lahutamatu osa.

Pikkadel pagulusaastatel lääne vabas maailmas moodustasid eestlased tuhandeid organsatsioone, neid tekkis ka seal, kus meie rahvukaaslasi oli väga napilt. Demokraatlikus ühiskonnas üles kasvanud inimene pidas ja peab ju loomulikuks oma huvide eest seismist, oma arvamuse väljaütlemist ning on veendunud, et õigusriik kaitseb ühinemis- ja sõnavabadust.

Üks nõukogude okupatsioonivõimu suur kuritegu oli usaldussidemete purustamine inimeste vahel. Ühiskonda kontrolliv ja kõikjal nuhkiv salateenistus, mis oli ühtlasi ka repressioonide täideviija, muutis igasuguse väljaspool koduseinu suhtlemise painavaks hirmuunenäoks, millest suutsid üle olla vaid kindlameelseimad ja vapraimad.

Kui ühiskonnaolud vähegi võimaldasid (alates nn Hrustsovi sulast), suutsid eestlased siiski oma seltsitraditsiooni kasutades luua isegi nõukogude võimu viljatutes tingimustes organisatsioone, kus eestlased said tasa ja targu siiski oma asja ajada. Looduskaitse Selts, laulukoorid, kirjandusklubid jpt. Kuid kõik haldus- ja poliitilise võimu institutsioonid jäid lõpuni jäiga kontrolli alla.

Väljaspool majandussfääri, kuid tippude tasandil kindlasti ka seal, liikusid karjääriredelil üles need, kes leppisid süsteemi poolt kehtestatud valega, kes olid valmis minema südametunnistusega kompromissile või kellel see lihtsalt puudus.

1990. aastate alguses taastasime me demokraatliku õigusriigi varasemast veelgi arenenumas ja täiuslikumas vormis. Kahekümne aastaga oleme üles ehitanud tugeva riigi, kuid ühiskond on veel nõrk. Kuigi viimastel aastatel on vabaühenduslikud organisatsioonid hakanud tormiliselt arenema, on meie kodanikuühiskond jäänud seni veel hapraks. Vähemalt olulisemalt nõrgemaks, kui oleks oodanud 20 aastat tagasi ning pehmemaks, kui sobiks juba tugeva avaliku sektori ja üsna eduka tulundussektori kõrvale.

Pigem oleme viimastel aastatel näinud kodanikuaktiivsuse ja -julguse taandarengut. Meie arvukad seltsid ja ühendused elavad oma elu väga nõrgas kokkupuutes poliitiliste organisatsioonidega ning pigem neid kontakte vältides. Suur osa vabaühendusi ripub lisaks riigiasutuste ja omavalitsuste küljes, kuivõrd on kujunendud riigi ja omavalitsuste eelarvete püsiklientideks.

Iseenesest ei olegi selles midagi halba, kui riigi- või omavalitsuste funktsioone aitavad täita vabaühendused, kuid koos sellise sümbioosi levikuga on nõrgenemas vabaühenduste sõltumatus. Võitlus rahastamise eest võib korrumpeerida kui tahes originaalse ja julge pealehakkamisega käima lükatud organsiatsiooni ning muuta taltsaks varasemad kritiseerijad ja rahulolematud.

Ka see pole ju tegelikult halb, kui ühiskond rahuneb ja inimesed õpivad koostööd tegema. Kahjuks näeme selles suundumuses enamasti oportunismi.

Veelgi enam tõrjuvad kodanikualgatust ja koostööd ülejäänud ühiskonnaga poliitilised vabaühendused ehk erakonnad. Erakondadest on saamas mehhaanilised hingetud võimuvertikaalid, mis töötavad vaid oma juhtkondadele riskivabalt mandaate tootvate masinatena. Eriarvamused ja omaalgatused muutuvad erakondades järjest võimatumaks, sest põhikirjad ja ka kujundatud tavad on juba sellised, et haldusliku ressursi abil võib juhtkond alati ja igas kogus saavutada enamuse.

Justkui jäine hingus brežnevlikest 70-ndatest kõlab erakondade funktsionäride suust sageli küsimus mõne kamraadi kohta: „Kes teda kontrollib?“

Vaba vaimu ja sõltumatut arvajat püütakse ära osta, kui see ei õnnestu, siis marginaliseerida. Kui tegemist ei ole just väga väljapaistva ühiskonnategelasega, püütakse selline erakonnakaaslane aukohtute, tõekomisjonide või muude „kättemaksukontori“ vahendite abil erakonnast isoleerida.

Kuid julgus on kadunud ka mujal. Töötajad ei julge kritiseerida töö- või palgatingimusi, kuna neid võib kergelt tabada vallandamine või heal juhul koondamine. Vabaühenduste liidrid ei julge torkida riigiameteid, sest järgmist projekti ei pruugita enam toetada. Riigiteenistujad ei söanda võtta sõna avaliku sektori rumaluste kohta, sest see võib lõpetada karjääri. Pankade kliendid ei tohiks liigselt pahandada pankade või liisingufirmade üle, sest siis võivad nad jääda vajalikul hetkel rahata.

Meie julgus on kadunud ning ühiskondlik aktiivsus hangumas sama kiiresti, kui Eesti e-tiigri maine maailmas. Me arvestame ja kalkuleerime oma võimalusi ning loobume oma õigustest, et olla pragmaatilised ning mitte tekitada tüli. Oodatav hüve sunnib meid hülgama oma südametunnistust, nagu paljudega juhtus nõukogude ajal.

Mis avitaks? Selja aitab meil sirgu ajada tugev veendumus, et õigusriigis on kõik meie õigused võõrandamatud. Meid peab aitama ka teadmine, et kui keegi meid survestab ja sunnib meid käituma meie veendumuset vastaselt — olgu see mõni ametnik, äri- või tööpartner, parteiline ülemus — siis ei ole me kunagi üksi. Meie taga on kodanikuühiskond, võimalus apelleerida nii kohtutele kui avalikule arvamusele, võimalus oma huvide esindamiseks ühendusi luua ning osaleda nende töös.

Koos olme tugevad ja tegelikult võitmatud. Iga inimene võib teha esimese sammu ja öelda “ei” rumalusele ning sohitegemisele. Julged kodanikud on meie ühiskonna raudvara ja riikliku sõltumatuse tagatis.

Sellist veendumust külvas eestlastesse sada aastat tagasi Jaan Tõnisson ning sama missiooniga alustas täpselt täna 20 aastat tagasi Jaan Tõnissoni Instituut. Näeme, et see töö on veel pooleli.

Autor on Jaan Tõnissoni Instituudi ekspert.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus