Jään Eestisse, kui oleks täidetud järgmised tingimused... (2)
Arvamus 09 Jul 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/07/36938_001.jpg
Delfi Rahva hääl

Sarnaselt paljudele teistele noortele olen kaalunud Eestist lahkumist. Tänaseks on pea pool minu tutvusringkonnast võõrsile pagenud. Vahel tunnen, et raiskan oma aega väikelinnas pesitsedes. Seni pole midagi kardinaalset toimunud, mis paneks suure vihaga kohvreid pakkima. Olen endiselt kahe kuhja vahel. Välismaale kolimine on suur ettevõtmine ja see hirmutab mind. Ärge mu riskialtitele ja rännuhimulistele sõpradele öelge!

Panin kirja mõned olud, mis suurendaks minu Eestisse jäämise tõenäosusust. Jätsin kõrvale ranged kalkulatsioonid palga suuruse teemadel. Raha, raha, raha. Kõike ei saa taandada raha peale. Osad minu tingimused võivad kõlada utoopiliselt, ent unistada ikka võib. Fantaseerimist pole veel maksustatud ju.

Niisiis. Töökohta peab üks enesest lugupidav edukas noor küll omama. Eelistan arenemisvõimalusega kohta, kus karjääriredelil veidi alpinismi harrastada saab. Ei näe ennast tulevikus bosside bossina. Lihtsalt pärast 20. aastat sama klaviatuuri klõbistamist hakkaks mu aju tolmu koguma.

Soovin omada mõistlikku ülemust, kes laseb oma alluvatel kaasa rääkida ja arvestab nende arvamusega. Paindlik graafik viiks mind lausa ekstaasi. Olen üks neist, kes ei suuda hommikul vara ärgata. Ärge mõistke hukka, mu organism on nii loodud. Kaastöötajad võiks olla vahvad inimesed, kes oma tööd armastavad ja tahavad seda teha.

Kui töökoht paigas, tuleb mõelda ka laste peale. Loodan, et minu järeltulijatel on võimalus kogeda paremat haridussüsteemi, kui mulle osaks sai. Nõuka aja jäänukite pedagoogilised õudused peavad lõppema. Nende tagurlike meetodite õige koht on kompostihunnikus.

Laste eripäradega tuleb arvestada. Kõigile ei sobi auditoorne õppimisviis. Tunduvalt tõhusam on õpilastele näidata, kuidas asjad toimivad. Mitte sellest lõpmatuseni rääkida. Osa näiteks õpib paremini, kui nad saavad ise oma kätega meisterdada. Miks ei või sellega rohkem arvestada ja seeläbi õpitulemusi parandada.

Minu klantspildi ilusas Eestis on tunduvalt vähem torisevaid vanainimesi. Kordades vähem. Mõnikord bussi astudes ajavad kepikestega vanaprouad mulle hirmu nahka. Osadel on jahtiva kulli pilk silmis. Relvaks jalutuskepp ja ihaldatud saagiks mõne kaasreisija sääreluu tabamine. See pole paranoia, kui bussist väljudes jalad sinikaid täis.

Võib olla on pensionäridel rohkem koosviibimise kohti vaja. Võimalust lõbutseda ja seltsida. Perfektses maailmas käiksid nende lapsed ja lapselapsed neil regulaarselt külas. Ent Eesti puhul on sellist põlvkondade vahelist sõprust raske ette kujutada. Samas, kes teab. Kõik pidi ju võimalik olema.

Järgmine põhjus koju jääda sarnaneb eelmisele. Rõõmsam on õnnelike inimestega koos elada. Raske on vaadata, kui mõni tuttav vaevleb eluraskustes või maadleb abieluprobleemidega. Äärmiselt teretulnud oleks inimeste suurem avatus emotsioonide jagamisel. Mitte ainult negatiivsete! Esialgu vähemalt pereringis.

Kooselu murede puhul ei tohi olla tabu pöörduda nõustaja poole. Kui need teenused muidugi kättesaadavama hinnaga oleks. Äkki jääb nii mõnigi lahutus vormistamata, kui inimesed võtaks aja maha ja lahendaks oma muresid täiskasvanute moel.

Viimane põhjus võib kõlada kergemeelselt. Ent mind isiklikult teeks õnnelikumaks ilusam kodu ümbrus. Soovin parke, kus jalutamas käia ja rohelust nautida. Linnapilt võiks olla lõbusam ja mängulisem. Õiges kohas hästi teostatud huumorikas grafiti pole minu silmis mingi patt.

Need olid minu tingimused, mis meelitaks mind Eestisse jääma. Neid on veelgi aga eesmärgiks pole hetkel raamatut kirjutada. Vabandust, et ei maininud mõnd geniaalset plaani, kuidas Eesti majandust tuhast tõsta. Poliitikute surmtõsiseid kavatsusi otsige õhtu-uudistest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus