Jaak Uibu: Kooseluseaduse môjust rahvastikule (5)
Eestlased Eestis 16 Jan 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Märgukiri Riigikogule kooseluseaduse mõjust rahvastikule

Jaak Uibu, D.Sc.. Ph.D.


Vahetult kooseluseaduse vastuvõtmise eel Riigikogus oktoobris 2014 avaldasin publitsistliku artikli Delfis „Hoog maha, homoapologeedid“ ja edastasin selle ka seadusandjaile. Hoiatasin, et jätkusuutlikkuse aspektist on homofiilia puue, võib-olla sügav puue. Seaduse vastuvõtmise järgselt võib see kõrvaldada käibest potentsiaalsete eluandjate kohordid. Niigi Eesti rahvaarv üha kahaneb ja trendi jätkudes pole rahvas enam jätkusuutlik. Selles mõttes on homofiilia ja kooseluseadus vastuolus põhiseaduse vaimuga. Seda kõike ütlesin ilma vaenuta homoseksuaalide suhtes, kellest tunnen ja austan paljusid. Kui nad oma eripäraga ei ole pealetükkivad.

Seadus võeti siiski vastu. Seejärel pöördusin õiguskantsleri poole avaldusega, et see on vastuolus ülalnimetatud asjaoludel põhiseadusega. Pidasin silmas preambulas toodud riigi kohustust …peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade… Seda kaalutlust õiguskantsler ei analüüsinudki, vaid muudele argumentidele tuginedes vastas, et artiklis nimetatud asjaolud ei võimalda väita, et kooseluseadus oleks vastuolus põhiseadusega. Ja jättis põhiseadusliku kohustuse arvestamata. Juba 2011. aastal, hindamata demograafilist olukorda, nõudles õiguskantsler Indrek Teder märgukirjas justiitsministrile: … teen Teile soovituse valmistada ette ning algatada samasooliste isikute partnerlussuhteid ja sellega seonduvaid õigussuhteid reguleeriv eelnõu.

Leides, et õiguskantsler käitub nagu vilunud nurgaadvokaat, ei heitnud me Toompea Haridusseminaris meelt, vaid jätkasime, esitades Riigikogu õiguskomisjoni esimehele Neeme Suurele mitu küsimust, näiteks: 1. Kui suurt hulka inimesi puudutab seksuaalvähemuste näol kooseluseadus? 2. Kas seksuaalvähemusse arvatud inimeste hulk tulevikus suureneb või väheneb? Mis suunas mõjutab kooseluseadus? 3. Millisest kontseptuaalsest seisukohast lähtus Riigikogu kooseluseaduse menetlemisel – kas seksuaal-vähemusse kuulumine on fataalne (otsustavad pärilikud – geneetilised tegurid ) või kasvatuslik (määravad on sotsiaalse keskkonna tegurid)? Heitsime ette Riigikogule õiguskomisjonile: Riigikogus menetletavate eelnõude normtehnika eeskiri nõuab, et seletuskirja osas "Seaduse mõju" selgitatakse seaduse vastuvõtmisest eeldatavasti tulenevaid demograafilisi ja sotsiaalseid tagajärgi. Miks Teie komisjon ei jälginud seda normtehnika nõude täitmist?

Neeme Suur süvenes küsimustesse ja vastas igati aupaklikult. Täname siinkohal endist õiguskomisjoni esimeest. Me ei hakanud temaga vaidlema asjade üle, millega me ei nõustunud. Esimesele küsimusele saime vastuse, et seksuaalvähemuste osakaal on igas ühiskonnas hinnanguliselt 3-4 % , mis on kooskõlas kirjanduse andmetega. Teisele küsimusele saime vastuseks, et kooseluseadus ei mõjuta seksuaalvähemuste hulka liigitatavate isikute hulga suurenemist ega vähenemist. Kolmandale jäi vastus puudu, sest seksuaalvähemuste teemat ega sellega seotud võimalikke nn kontseptuaalseid lähtekohti komisjonis ei arutatud, sest see olnuks asjasse mittepuutuv. Küll saime teada, et kooseluseaduse menetlemisel lähtuti sooneutraalsuse põhimõttest. Normtehnika nõude eiramist põhjendati sellega, et märkimisväärseid sotsiaalseid ega demograafilisi tagajärgi seadusel olla ei tohiks. Ei tohiks olla, aga tegelikult?

Ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule Mari-Liis Sepperile esitasime Toompea Haridusseminari kolm küsimust. Tunnustame tema ausaid vastuseid. Saime teada, et Eestis ei ole uuritud, kui palju inimesi elanikkonnast identifitseerivad end seksuaalvähemustesse kuuluvana, st gei, lesbi või biseksuaalina. Väheke arusaamatu on küll, kuidas volinik ei tea tema hoolealuste hulka. Sepper: Ammugi ei oska ma Teile öelda, kas seadus saab mõjutada inimeste seksuaalset identiteeti. Küll saab seadus mõjutada teatud identiteediga inimeste heaolu, nende õiguste ja vajaduste tunnustamist. Seega võib seadus mõjutada positiivselt seda, kas Eesti seksuaalvähemused julgevad olla avalikult geid, lesbid ja biseksuaalid.

Kolmanda küsimuse fataalsete ja kasvatuslike tegurite osast seksuaalvähemuste kujunemisel saatsime professor Toivo Maimetsale. Tema vastus: Ehkki küsimuse esitus eeldab lihtsat vastust, ei ole mul seda kahjuks pakkuda. Alates sellest, et ka geneetilised tegurid ei pruugi olla kaugeltki “fataalsed”, sest ei pruugi alati realiseeruda. Selleks on olemas mõiste “geenide penetrantsus”. Ja samas, ka sotsiaalse keskkonna tegurid võivad tihti olla “fataalsed” - näiteid ei ole vaja kaugelt otsida.

Küsimusele “Millega on ära määratud inimese sugu?” vastates võttis Toivo Maimets appi Tartu Ülikooli audoktori Scott Gilberti rahvusvaheliselt laialt kasutatava õpiku aastast 2014. Selle järgi lapsel võib olla “korralik” XX või XY kromosoomistik, aga tema välimus (e. anatoomiline sugu) ei pruugi geneetilise sooga kokku langeda. Näiteks iga 13 000 sünni kohta on ühel lapsel probleem reageerida testosteroonile – tulemuseks on XY organism, kes näeb täiskasvanuna välja igati naine. Tal on naise välised suguelundid, ent siiski ka (allalangemata) munandid. Seejuures ei pruugi ta oma erinevusest “geneetilise” ja “anatoomilise” soo vahel teada saadagi. Või avastada see alles viljatusravi kliinikus, kui koos oma abikaasaga on läinud lastetuse üle kurtma. On ka vastupidiseid näiteid, XX genotüübiga naine näeb välja nagu “normaalne” mees. Tegu on tavaliselt ühe või mitme geeni muutusega ühes või mõlemas X-kromosoomis. Põhjuseid, miks asjad “valesti” minna saavad, on väga palju – alates geeni-mutatsioonidest kuni keskkonnaefektideni ja juhuslike arenguhäireteni. Enamikku neist põhjustest me ei tunne, konstateerib autor. J ä r e l d u s: Ei ole selgelt vastanduvat “meest” ja “naist”, sest nende vahel on mitmesuguseid geneetilisi, anatoomilisi ja mentaalseid üleminekuid. Teisisõnu, igaühes meist on teatud tasakaal “naise” ja “mehe” vahel. Terve rida “mehelikke” ja “naiselikke” omadusi (nii käitumuslikke kui teatud määral isegi anatoomilisi) on sotsiaalselt konstrueeritud ja võivad ajaloo käigus vahelduda.

Suur tänu Toivo Maimetsale, kes näitas naiseks ja meheks olemise suhtelisust. Aga mina leian, et mõlemad on ikka olemas, kuidas muidu mina ise siia ilma ilmusin. Selle teadmisega edasi minnes vaatame üksikasjalisemalt neid, kellel on ebaõnn (või õnn?) sündida seksuaalvähemusse geneetiliste ja keskkonnategurite koostoimes.

Apoliitiline teatmeallikas ütleb, et bioloogia vaatevinklist vaadatuna tuleb seksuaalvähemusi tunnistada hälbeks juhul, kui nad ei täida ühte elusolendite põhieesmärki - paljunemist. Paljunemise eesmärgi ignoreerimisel on liik määratud järglaskonna puudumise tõttu hukule. Samas, kuni seksuaalvähemus jääb populatsioonis vähemuseks, ei kujuta ta liigi püsimisele ohtu. On teooriaid, mis väidavad, et näiteks homoseksuaalsus on üks evolutsioonilisi populatsiooni arvukuse isereguleerimise vahendeid. Seega on põhimõtteliselt erinevuse aspekt vaid selles, et samasoolise paari suguühe ei ole viljakas - muus osas ei saa paljunemise aspekti "hälbelisena" mõista.

Kui palju on siis Eestis inimesi, kelle „samasoolise paari suguühe ei ole viljakas"? Aluseks võttes Neeme Suure esitatud 3-4% , siis kogu rahvastiku arvestuses oleks: 1 313 271 (rahvaarv 1.01.2015) : 100 x 4 = ca 52 000 inimest. Siit on lihtne minna edasi ja arvutada, kui palju sünde aastas langeb sellele kohordile. Kui 2015 aastal sündis umbes 14 tuhat last, 52 000 kohordile langeb sellest ca 550 last! Minu arvutused on ligikaudsed ja asjatundjad võivad neid paremini teha. Kui arstid võitlevad iga lapse nimel, siis Riigikogu võiks seda võitlust võidelda poole tuhande sünni nimel ja arvestada loodusseadusi. Igal juhul demograafiline aspekt on kooseluseadusel ilmselgelt olemas. Vähemalt selle jaoks, kes silmi ei sulge ja õiguskantsleri kombel aastaid ühte ja sama ei raiu, et ei alusta menetlust.

Võib kuulda sagedast õigustust kooseluseadusele, et teiste riikide parlamendid on vastavasisulise seksuaalvähemust kapist välja toova seadusandluse juba kehtestanud. Möödunud aastal tegi seda ka USA ülemkohus viie häälega nelja vastu. Olgu nii, kuid kas nende demograafiline olukord on nii halb kui Eestis ja kas nad on nii haavatavad selles mõttes?! Oleme ju taasiseseisvumise järgselt kaotanud kuuendiku elanikkonnast ja juba üle paarikümne aasta jääb taastetasandist puudu neljandik sünde. Erandlikult teistest riikidest ei olnud Eestis ja Lätis sõjajärgset beebibuumi, mis oleks rahvast kosutanud. Rääkimata sõja- ja okupatsioonide inimkaotustest. Erinevalt paljudest riikidest ei kannata Eesti ülerahvastuse all, mis õigustaks seksuaalvähemuste esiletoomist. Eelpool märkisime, et homoseksuaalsus on tõenäoliselt üks evolutsioonilisi populatsiooni arvukuse isereguleerimise vahendeid. Küllap sellega loodetakse kusagil piirata maakera rahvaarvu liigset kasvu. Nõnda, nagu see õnnestus haridusprogrammidega kolmandas maailmas. Ja kui selle aktsiooni alla satuvad niigi rahvastikukriisis olevad riigid, siis peavad nad ka ise oskama enda eest seista. Ka Eesti.

Menukirjanik Mihhail Veller avab meie ees kaarte: USA-s võitlesid homod 1970. aastatel õiguse eest mitte teenida aega kaitsejõududes, 2000. aastatel – vastupidi – õiguse eest teenida. Seitsmekümnendatel võitlesid nad üleüldse abieluinstitutsiooni vastu. Hiljem saavutasid nad samasooliste abielude seadustamise. Mis peamine – nad saavutasid, et alustuseks kustutas pärast pikki vaidlusi ja rohkeid hääletusi Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon ja seejärel Maailma Terviseorganisatsioon homoseksuaalsuse minimaalse häälteenamusega psühhiaatriliste patoloogiate nimekirjast ning kuulutas selle normaalsuse piires olevaks seksuaalsuse variandiks.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kinnitas 1965. aastal kaheksanda haiguste klassifikatsiooni, mille järgi seksuaalhäireid oli kokku üheksa: homoseksuaalsus, fetišism, pedofiilia, transvestism, ekshibitsionism, vuajerism, sadism, masohhism ja teised. Selle järgi õpetas meid ka psühhiaatriaprofessor Elmar Karu, kelle asjatundlikkuses ja vooruslikkuses me ei kahelnud. Lembit Mehilane kirjutab, et tema teeneks võib pidada, et ränkadel sõjaaastatel meil vaimuhaigeid ei hukatud.

Järgmise, üheksanda klassifikatsiooniga 1999. aastast tunnistas WHO homoseksuaalsuse normaalseks nähtuseks ja kõrvaldas selle klassifikaatorist. Tänases, arvult 10. klassifikatsioonis on väikeste nimevariatsioonidega kõik säilitanud oma positsiooni peale homoseksuaalsuse. Juurde on tulnud näiteks seksuaalsättumuse ebakindlus - patsient kannatab ebakindluse all oma soolise kuuluvuse või seksuaalse orientatsiooni suhtes, see põhjustab ärevust või depressiooni. Sagedamini esineb see täiskasvanuil, kes pole kindlad, kas nad on orientatsioonilt homoseksuaalsed, heteroseksuaalsed või biseksuaalsed, või isikutel, kes pärast näiliselt püsiva seksuaalsättumuse perioodi, sageli pikemaajalise suhte käigus, leiavad, et nende seksuaalne orientatsioon on muutumas. Veel leiame viimases klassifikatsioonis egodüstoonilise seksuaalsättumuse. Sel puhul kahtluse all ei ole sooidentsus ega seksuaalsuunitlus, kuid inimene soovib, et see oleks teisiti, kuna sellega seostuvad psühholoogilised ja käitumishäired, ning ta püüab saada ravi selle muutmiseks.

Eelpool toodud näited seksuaalhäiretest ja muutustest nendesse suhtumises loovad pildi, kui keerulisse olukorda on sattunud inimesed, keda need puudutavad. Kes saavad neid aidata? Kuskohas ja kelle poole pöörduda kõige intiimsemas küsimuses? Need on probleemid, mitte aga häire normaalseks kuulutamine, mida poliitikud teevad. Ja peavoolumeedia käratseb kaasa, teenides lisatasu vihakõnedest, mida nad oma tegevusega ja bioloogilisi seaduspärasusi arvestamata ise põhjustavad. Elujõuline inimpopulatsioon allub Gaussi kõvera reeglistikule – on mehed ja naised, kelle vitaalsus väljendub fertiilsuse kaudu. Jätkusuutlikkus on ju bioloogias põhiprintsiip. Nende vahele jäävad vähemused kõikvõimalike arenguhäiretega, anatoomilistest kuni käitumuslikeni ja vähemärgatavate erinevusteni. See on kooskõlas Tartu Ülikooli audoktori Scott Gilberti õpikutõdedega.

Nüüd on aeg tulla sooneutraalsuse põhimõtte käsitlemiseni, mille tähtsusele seaduse koostamisel Neeme Suur vihjas. Jäin hätta, sest seda terminit kasutatakse, kuid ei defineerita. ÕS seda sõna ei tunne, seaduse seletuskiri kasutab seda mõistet küll paar korda, kuid tema tähendust ei anna. Oxfordi leksikon määratleb sooneutraalset kui sobivat ja kasutatavat või ühist mõlema soo puhul. Ja seda seadus teebki mõlemat sugu arvestades nii geide ja lesbide puhul kui erisooliste paaride jaoks. Kõik ühte patta ja ikka nagu kõikide huvides. Mis sellest välja tuli?

Põhiseaduse üks autoreid Ants Erm hoiatas Riigikogu liikmeid: Te seisate täna pöördelise otsuse ees. Te võite väita, et Kooseluseadus ei muuda Eesti riigis oluliselt midagi - teeb ainult paljude inimeste elu lihtsamaks. Jah, seda teeb ta ka, aga muudab paraku väga palju, muudab Põhiseadust, muudab abielu ja perekonna mõistet. Teie tänasest otsusest sõltub, kas Eestis jäävad alles traditsioonilised pereväärtused, koos nendest tuleneva kaitsega meie lastele. Maailmapraktika on näidanud, et peale selle Dzhinni väljalaskmist pudelist, ei ole maailm enam ka laste jaoks endine - muutuvad kogu kasvatuse alused, muutub väärtushinnangute süsteem seksuaalse kõikelubatavuse suunas, mis on juba toonud ja toob ka edasi pöördumatuid negatiivseid tagajärgi.

Riigikogu XII koosseisu liige Mihhail Lotman ütles karmilt: „Kooseluseadus on selgelt kahjulik, kusjuures kahjulik ennekõike nendele, kelle huvides ta väidetavalt töötab. On väidetud, et see kaitseb lapsi ja suhte nõrgemat poolt. See ei vasta tõele. Mingeid kaitsemehhanisme selles seaduses ei ole. Seadusloome seisukohalt on tegemist praagiga (...) Väide, et see seadus annab reaalselt kellelegi midagi, on vale. Samuti on vale väide, et see ei võta kelleltki midagi ära. Sisuliselt suuresti kopeerides perekonnaseadust tekitab ta tarbetult dubleerimist ja ähmastab perekonna mõistet“.

Minu arvates on kurja juur peidus seaduses kergekäeliselt kasutatud sooneutraalsuse põhimõttes. See abstraktsioon ja teoreetiline mõiste muutub korrapealt absurdseks, kui teda seadusandluses rakendada. Kui selle tähendusse ei süüvita. Sooneutraalsuse põhimõtte kasutamine ei tee ju sugudevahelisi erinevusi olematuks, vaid oma pealtnäha teaduslikkuses ja võõrapärasuses hakkab neid erinevusi seadusandluse abil ignoreerima. Sooneutraalsuse ühisnimetaja teenib nüüd seda, et erinevusi nagu üldse ei olekski ja loob illusoorse pildi, et neid pole vajagi arvestada. See hoiak kinnistub väärtussüsteemides ja viib segadustele inimsuhetes ja arusaamatustesse inimkeskkonnas. Kuigi seadus on variserlikult sooneutraalseks kuulutatud, toob ta esile just kooselu seksuaalse aspekti. Tekib sisuline nihe perekonnaseadusega. Kas kellelgi on segadust vaja? Kellel?

Minu kunagise õppejõu ja kolleegi Eugen Tallmeistri sõnul on prantslastel ütlus, et mehe ja naise vahel on vaid tühine erinevus, aga see väike nüanss teebki ühe naiseks ja teise meheks. Tuleb vaid kiita teravmeelseid prantslasi ajast, kui geneetika ei olnud veel nii kaugele arenenud kui täna. Aga sooneutraalsuse põhimõtte kõlbmatuse näitamiseks seadusandluses teeme eksperimendi - sooneutraalsuse atraktiivsel eeskujul võtame kasutusele mõiste monetaarneutraalsusest – rahamärgid on kõik ühesugused, nende vahel pole erinevust ja üldse pole oluline, millega sa maksad. Kas selle põhjendusega – monetaarneutraalsuse printsiibiga tähtsalt vehkides õnnestuks Riigikogu liikmetel oma kohvikus tassi kohvi ja pitsi konjaki eest vana ajalehega maksta? Muidugi mitte. Samuti ei võta rahvas omaks kooseluseadust nagu seda tegi Riigikogu vaid paari enamhäälega aasta tagasi. Aga segadust saab palju olema. Kes vastutab tekitatud segaduse eest?

Lootustandev sõnum nagu evangeelium tuli neil päevil Poolast ja mida ehk kuuldakse ka Eestis. Sellega on paslik lõpetada: „Poola välisminister Witold Waszczykowski annab Euroopa Komisjonile teada, et Poola uus valitsus teeb panuse traditsioonidele, usule Jumalasse ja normaalsele perekonnaelule, mis lähtub mehe ja naise liidust. Jõulude ajal aga ei pea Poola lihtsalt pühi, vaid tähistab Kristuse sündi“.

12. jaanuaril 2016
Kontakt
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus