Jaak Aaviksoo: iseolemise julgus PM (1)
Arvamus 20 Feb 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/02/27286_1_t.jpg
Jaak Aaviksoo, E V Kaitseminister

Kaitseminister Jaak Aaviksoo põhjendab, miks ta nimetas aastapäevakõnes Tartu rahulepingut rahvusliku tahte triumfiks, ja tunneb muret rahvusriiklust vastustavate trendide süvenemise pärast.

Tallinna Ülikooli kultuuriteoreetiku Tarmo Jüristo artikkel («Eesti rahvusliku tahte triumf?», PM 09.02) pälvinuks vähem tähelepanu, kui see poleks sisaldanud kaitseministri süüdistamist natsimeelsuses.

Enamgi veel, see süüdistus laienes «olulise – ja tundub, et valdava – osa eestlaste» peale. Seda kõike ajendatuna sõnakasutusest Tartu rahu 90. aastapäeva kõnes, kus nimetasin rahulepet rahvusliku tahte triumfiks.

Mind on okupatsiooniaastatel korduvalt fašistiks nimetatud üksnes eesti keele rääkimise eest. Suudan sellest isiklikult üle olla, mõeldes rahustuseks Francesco Goya gravüürile «Uinuv mõistus sünnitab koletisi». Kodaniku ja valitsuse liikmena pean vajalikuks siiski vastata.

Artikli juhtmotiiv oli minu sõnakasutuse seostamine Leni Riefenstahli filmiga «Tahte triumf», just nagu tabustanuks viimane igavesest ajast igavesti selle sõnaühendi ning selle kasutamist vabandaks vaid harimatus.

Pean sellist arusaama meelevaldseks. Jah, tean niisugust filmi, ja küsin: mil moel puutub see meie Vabadussõjasse? Enamgi veel, kas sõnaühend «minu võitlus» on ka kõikides keeltes oma mõtete väljendamiseks keelatud? See ei ole tõsiseltvõetav jutt.

Sisulisemat arutelu alustan kaugemalt ehk rahvusriigi (nation state) mõistest, mis kujunes imperiaalsete ühenduste lagunemise käigus ja millele tugineb nüüdisaegne, viimase poolteise sajandi jooksul kujunenud ilmakord.

Rahvusriigid on suveräänsed ja võrdsed (silmapaistvaks erisuseks on siiski nn võitjaõigusega loodud ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigusega alalised liikmesriigid) rahvusvahelise õiguse subjektid, keda ühendab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja paljud teised rahvusvahelised ühendused.

Eelnevast tuleneb üsna otseselt, et rahvusele on oma riigi omamine olemusliku tähendusega – kui riik on, oled iseseisev subjekt, kui ei ole, siis ei ole. Just seepärast kasutasingi sõnaühendit «rahvusliku tahte triumf» Tartu rahulepingust rääkides.

Selle lepinguga, mitte vabariigi väljakuulutamisega, saavutasime tegeliku rahvusvahelise subjektsuse (muuseas, sama kehtib ka Vene Föderatsiooni kohta).

Võib mõelda nii, et meie saamise mõte sündis kunagi siis, kui Kristjan Jaak Peterson kirjutas «Kas siis selle maa keel ... », sõna siis, kui hõigati maha iseseisvusmanifesti tekst, ning sõna sai teoks Vabadussõjas.

Valmisolek ja tahtmine oma eluga riskides üle Narva jõe tunginud punavägedele vastu hakata polnud sõja alul kaugeltki nii laialdane ja iseenesestmõistetav, kui praegu võib tunduda, ning paljudel jäi puudu just eneseusust.

Just seetõttu tuleb kõrgelt hinnata nii vabatahtlike ennastsalgavust, valitsuse otsustavust kui ka mobiliseeritute vaprust, milles väljenduski rahvuslik tahe.

Selle tahte toel jõuti rahulepinguni, mis oli eelkõige võit iseenda üle ja alles seejärel vaenlaste üle, olgu selleks siis balti parunid või punaväelased, või ka liitlaste üle, kes kõik rahulepingule kaugeltki hea pilguga ei vaadanud.

Seepärast tuleb ka triumfi näha enesekohases võtmes – eneseteadvuse ja -usu võiduna oma orjameelsuse ja allaheitlikkuse üle, enesekehtestusena.

Vaid teisejärguline tähendus on seejuures vastaspoole identiteedil ja suisa eksitav on näha Vabadussõda võitlusena etniliste eestlaste ja venelaste vahel. Veelgi asjakohatum on tuletada sellest võitjaid ja kaotajaid tänapäevases Eesti Vabariigis või riikidevahelistes suhetes.

Iseseisvusmanifest kuulutas vabadust kõigile Eestimaa rahvastele ja nii on see ka praegu – Eesti on oma kodanike riik, keda ta «usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata» ühtviisi kaitseb.

Ning Vabadussõjas kaitsesid Eestimaa rahvad – eestlased, venelased, juudid, ingerlased, baltisakslased jt – ka Eesti riiki. Demokraatliku riigi ja tema kodanike seos on olemuslik ja tugineb vastastikusele lojaalsusele, mitte kitsalt etnilisele päritolule.

Emotsionaalses plaanis sisaldab see suhe ka loomulikku uhkustunnet kõige saavutatu üle. Seepärast polegi minu emotsioonidel vahet, kui näen sinimustvalge lipuga võitjana triumfeerimas Ksenija Baltat, Andrus Veerpalu või Jelena Glebovat.

Samamoodi tunnevad kodanikud uhkust oma riigi üle ning riigi juubelite või ka teiste rahvuslike tähtpäevade tähistamine on loomulik osa rahvuslikust traditsioonist, laulupidudest rääkimata. Oskus näha selles rahvusradikalismi või suisa marurahvuslust on mulle mõistetamatu.

Muidugi, Eesti ei ole etniliselt homogeenne. Lisaks on hilisajalugu meile pärandanud palju valusaid mälestusi, mille ületamine on vaevaline. Neist erisustest sünnivad omakorda pinged ja vastastikune võõristus, mis võib viia diskrimineerimiseni.

Ometi on täiesti eksitav pidada Eestit kuidagi eriliste etniliste pingetega riigiks, rääkimata laialdasest etnilisest diskrimineerimisest. Eurobaromeetri andmeil tajutakse etnilist diskrimineerimist Eestis kolmandiku võrra vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt ja ligi kaks korda vähem kui Hollandis ja Prantsusmaal. See pole öeldud millegi mahavaikimiseks või õigustamiseks, vaid lihtsalt panemaks asju õigesse perspektiivi.

Rahvusriigi mudel pole loomulikult puudusteta, kuivõrd sisaldab vastasseise nii riikide sees kui vahel. Internatsionalistid, eriti pahempoolse ilmavaatega marksistlikud internatsionalistid, näevad vajadust allutada rahvus(riik)-likud huvid metastruktuuridele või ideoloogiatele, mis hoiaks pingeid vaos või elimineeriks sootuks.

Praktiliste näidetena teame «Nõukogude rahvaste vennalikku peret», «Kominterni» ja «sotsialismileeri», mille tegelik olemus ei vaja loodetavasti selgitamist. Kosmopolitistid seevastu näeksid lahendusena rahvusriikide üleilmset taandamist neutraalseteks haldusüksusteks, mis ei kannaks üldse iseseisvaid ja osalt vastanduvaid rahvuslikke väärtusi.

Mulle tundub, et Eestis süvenevad viimasel ajal mõlemad rahvusriiklust vastustavad trendid. Ühelt poolt valdavalt vasakpoolsele keskealisele (humanitaar)intelligentsile tuginev liikumine, mis loodab piiritu tolerantsuse ja järeleandlikkusega põhimõttelistes küsimustes saavutada suuremat üksteisemõistmist, mis võiks suubuda nn multi-kulti ideaalriiki.

Teisalt nooremad, valdavalt liberaalse ilmavaatega rahvusvaheliselt avatud noored, kes tajuvad Eesti tegelikku suletust ja kitsarinnalisust ning näevad lahendust riigi täielises neutraalsuses ja sisulises loobumises rahvuslikest huvidest (national interests) ja nende kaitsest.

Mõlema ideoloogia toeks kasutatakse üldsõnalisi üleskutsed austada (ülimuslikke) euroopalikke väärtusi ja abstraktseid demokraatlikke printsiipe, uskudes, et nendest juhindumine vabastaks meid oma «(maru)rahvuslikust piiratusest», nägemata samas, et rahvuslike huvide mahasalgamine pole kusagil lahendust toonud.

Ka Eesti tulevik ei saa seisneda põhiseaduse preambuli hülgamises, vaid konstruktiivses ja vastastikusel austusel põhinevas üksteisemõistmises.

Tajun, et oluline osa rahvusriiki vastustavast mõtlemisest on tingitud meie riigikogemuse vähesusest – mõlemad omariikluse perioodid on kestnud alla inimpõlve ja see pole olnud piisav aeg oma riigi tunde väljakujunemiseks. Riiki tajutakse ikkagi kui nende ehk (võõraste) võimukandjate riiki ja ennast nähakse eelkõige kui riigi(võimu) oponenti.

Sellelt pinnalt sünnibki sümpaatne, ent valdavalt naiiv-idealistlik arusaamine, et kuidagi teisiti oleks parem. Tegelikkuses tähendab «kuidagi teisiti» enese vabatahtlikku allutamist kellegi teise (parema, demokraatlikuma, inimsõbralikuma jne) rahvusliku tahte ja huvide alla. Pole olemuslikku vahet, kas silmas peetakse Nõukogude Liitu, USAd, Rootsit-Soomet või kedagi viiendat.

Ärgem tehkem endale illusioone – mujal ei ole ei lihtsam ega parem, ja meie hulgas on palju vähem, kui me arvame, neid, kes end laias ilmas tõepoolest paremini tunneks kui siin Eestis, Eesti põhiseaduse kaitse ja hoole all.

Olen kaugel arvamisest, et Eestis on kõik hästi ja aina paremaks läheb, ka avatust ja tolerantsust on vähem, kui mulle meeldiks. Aga rumal oleks vaimustuda lihtsatest, ent pealiskaudsetest lahendustest, mis seisnevad üksnes vastandumises sellele, mis ei meeldi.

Peremees ei kiru tühja, vaid teeb, mis on tema võimuses ja tema kohus. See aga eeldab arusaamist ühiskonna arenguloogikast, oskust teha vahet olulisel ja ebaolulisel ning sellel, mille muutmine on meie võimuses ja mille muutmine ei ole.

Eesti kehtestamine ja kehtestumine rahvusriigina Tartu rahulepingus oli meie rahvusliku eneseteostuse tipphetk – triumf –, olgu see sõnakasutus pealegi veidi suurejooneline. Aga isegi triumf ei garanteeri iseenesest midagi ja on tänapäeval eelkõige ajaloolise ja sümboolse tähendusega.

Selle riigi kestmine on aga meie kätes. Meie tahtest, tarkusest ja oskustest sõltub meie tulevik. Selle kindlustamisel ei aita meid aga kuidagi ei alavääristav enesehinnang, rahulolematu osatamine ega enesevigastuslik käitumine, olgu pealegi, et vaid sõnades.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus