Intervjuu Tunne Kelamiga (2)
Arvamus 29 Jun 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kõigepealt soovime Teid ja Teie kolleege õnnitleda, sest 24. mail võttis Euroopa Parlament vastu Eestit toetava resolutsiooni, milles väljendatakse solidaarsust Eestiga ja mõistetakse hukka Venemaa katsed sekkuda Eesti siseasjadesse. Kui palju pidite positiivse otsuse saavutamiseks lobbytööd tegema?
 Aino Siebert intervjueerimas Tunne Kelamit.
 Foto: W. Siebert - pics/2007/16777_1.jpg
Aino Siebert intervjueerimas Tunne Kelamit. Foto: W. Siebert

Ega suurt tööd ei tulnud teha. Rohkem oli raskusi poliitiliste gruppide juhtidega, sest paistis, et mõnede, eriti saksa sotsialistide jaoks on Eesti muutunud liiga tähtsaks. Nad kardavad, et see rikub nende head majanduslikud suhted. Sotsialistide grupi juht Schulze paistab väga olevat Schröderi liinil ja näib olevat äärmiselt närviline. Selles mõttes oli enne resolutsiooni poolt hääletamist pinev õhkkond, kui parlamendi poliitiliste gruppide juhid pidasid nõu koos parlamendi presidendiga. Sotsialistide juht oli ägedalt vastu, et korraldada eraldi Eesti arutelu ja võtta vastu toetav resolutsioon.

Liberaalide juht, kes alguses pooldas sellesama nõupidamise ärajätmist, jäi erapooletuks, nii et otsus võeti vastu Eesti toetuseks üsna napi häälteenamusega. Aga tekst, mille ma koostasin, jäi püsima. Olen selle üle väga õnnelik. Me kooskõlastasime nimelt selle teksti nelja suurema grupi vahel. Sinna tehti vaid pisiparandused või püüti mõnda asja pehmendada, aga üldiselt see põhitekst säilis ja võeti ka vastu. Häälte vahekord oli 460 poolt, 31 vastu ja 38 erapooletut. Vastuhääled tulid, nagu arvata võib, kommunistidelt. Nemad toetavad siiamani punaarmeed ja Nõukogude Liidu vallutusi. Rohelised ei kirjutanud meie tekstile alla, sest nad olid valesti informeeritud. Nende liikmeks on saanud Tatjana Zhdanoka, kes on tegelikkuses Läti venelaste esindaja. Ta juhib Moskva poolt organiseeritud Vene Euroopa alianssi, mille eesmärk on luua lähemas tulevikus kogu Euroopat kattev Vene partei. Aga resolutsiooni käsitlemine läks sellest hoolimata väga ilusasti. Rohelistel oli ainult üks parandusettepanek, kus kritiseeritakse Eesti politseid liigse vägivalla eest ja nõutakse erapooletu rahvusvahelise uurimise teostamist korravalvurite käitumise osas. See parandusettepanek lükati tagasi, ja nii võime olla väga õnnelikud. See on üks esimene resolutsioon, mis Eestit hõlmab ajalooliselt ja väljendab ilma mingi kõhkluseta tuge meile.

Garri Kasparov istus enne hääletust Eesti toetuseks aukülaliste tribüünil Euroopa Parlamendi presidendi prof. dr. Hans-Gert Pötteringi kutsel. Kuigi mitmed vene ametkonnad on tembeldanud endise malesuurmeistri ameeriklaste agendiks, tervitati teda Strassbourgis südamlikult, samuti tunnustati tema tööd inimõiguste eest võitlemisel Venemaal. Kas see oli kõrvakiil Putinile, kes on jätkuvalt nõudnud EL-ilt toetust oma aggressiivsele poliitikale?

Ja, kindlasti. See, et parlamendi president näitas siin algatust ja kutsus ise Kasparovi külla ning võttis ta vastu, korraldas talle pressikonverentsi ja andis võimaluse külastada poliitilisi gruppe, oli tunnustus demokraatiale. Malemeister tutvustas ka minu kristlike demokraatide grupis aktuaalset olukorda Venemaal. Samuti korraldati väliskomisjoni ja parlamendi vene delegatsiooni erakorraline ühisistung, mis oli väga rahvarohke. Küsisin Kasparovilt, mida ta arvab Venemaa püüdlustest pääseda maailmakaubanduse organisatsiooni liikmeks. Euroopa Liit toetab Putini soovi, sest usub, et kui Venemaa saab liikmeks, siis hakkab ta kõiki reegleid täitma, näiteks lubab ausat konkurentsi jne. Kuid Venemaa on tänaseni juhindunud nõukogudeaegsest välispoliitikast. Tema jaoks ei ole mingi probleem leppida kokku näiteks malemängus ja siis äkki keset mängu hakata malelaual mängima hoopis jäähokit. Kasparovi vastus minu murele oli väga selge. Ta ütles, et arvestades Venemaa senist käitumistava, kus ta kõikide organisatsioonidega reegleid rikub, ei saa me loota, et ta hakkab maailmakaubanduse organisatsiooni reegleid täitma. Eriti kui neid reegleid tuleb rakendada Venemaa siseturul. Ma küsisin vene opositsionäärilt ka seda, kuidas ta suhtub laialt levinud väitesse, et vene rahvas pole demokraatiaks küps. Kasparov vastas sellele: „Vaadake, 60 aastat tagasi loeti sakslasi ja jaapanlasi samuti mitte-küpseks demokraatiaks. Venemaal tunnetatakse järjest enam, kui tähtsad demokraatlikud väärtused on. Demokraatia annab ainukesena võimaluse vahetada valitsust, kontrollida bürokraatide võimu. Vabas ühiskonnas saab inimene endale otsustusõiguse, turvalisuse ja kindluse, et politsei ei vangista teda meelevaldselt. Venemaal kehtib tänaseni kord, et kui korravalvur kellegi kinni võtab, siis on ta automaatselt süüdi; ei olegi mida arutada, ta on süüdi.“ Malemeister tuli välja huvitava väitega, et Putin on nüüdseks nii palju võimu enda kätte koondanud, et on ise muutunud oma võimu pantvangiks. Kogu Venemaa eliidi seltskonda ei või sugugi võrrelda NL-i nomenklatuuriga. Nende võim tugines ideoloogiale, Putini jõud on üles ehitatud rahale. Tegelikult ei juhi Kremli peremees mitte riiki, vaid me võiksime seda nimetada KGB Limited Company või ka Kreml Company. Endise julgeolekumehe ainuke eesmärk on saada valitsevale liidule võimalikult palju raha ning tema peamine kartus on, et kui nad võimult lahkuvad, siis nad kaotavad kõik oma rikkused. See on pragmaatiline, kuid muudab rezhiimi ka ebastabiilseks. Kasparovi sõnul langeks Putini populaarsus kohe järsult, kui Venemaal lubataks toimida vabal meedial.

Tänaseni ei ole kommunismi võrdustatud natsionaalsotsialismiga. Kas Eestit toetav resolutsioon oli üks samm selle poole, et seda kunagi lähitulevikus tehakse?

Ma usun küll. Sellepärast, et me oleme siin selgelt edasi liikunud. Euroopa Rahvapartei, mis on nüüd Euroopa Parlamendis suurim, võttis ju ajal, mil tähistati 60 aasta möödumist II maailmasõja lõpust, vastu väga hea resolutsiooni kommunismi kohta. Seal öeldakse selgelt, et punaarmee võit ei toonud Ida-Euroopa rahvastele vabadust, vaid mh ka Balti riikidele uue türannia. Selle resolutsiooni alusel saime Eestit toetava otsuse sissejuhatavas osas märkida, et Eestil on suveräänne õigus hinnata ise oma lähiminevikku, mis sai alguse iseseisvuse kaotusega Hitleri-Stalini pakti tulemusena. Edasi mainitakse, et Lääne demokraatiad pole kunagi tunnustanud nõukogude okupatsiooni ja Balti riikide annekteerimist Stalini vägede poolt. Samuti on öeldud, et Vene Föderatsioon kui Nõukogude Liidu õigusjärglane on ainuke riik, kes siiamaani eitab Baltimaade illegaalse okupeerimise fakti. On väga hea, et need asjad on siin korratud uuesti. Ja see valmistab muidugi omamoodi ette pinda selleks, et saavutada ka kommunismi käsitamine võrdsel tasemel natsionaalsotsialismiga.

Kui see ühel päeval saab tõeks, kas Venemaa hakkab siis oma ajaloost teisiti aru saama? Kas võime loota sellele?

Loota võib ainult Venemaa rezhiimi muutusele ja siin olen ma suhteliselt optimistlik, sest nad on tegelikult väga nõrgad. Eksperdid arvavad, et Venemaa majandus ei kannata suuri pingeid välja, nende majandus on täielikult sõltuv gaasi ja nafta hindadest. Kasparov tõi esile, et Venemaa välispoliitika on täielikult pragmaatiline. Ta tõi näitena Putini eesmärgid Lähis-Idas ja Iraanis, kuhu Venemaa ekspordib relvi ja toetab äärmuslikke rühmitusi. Venemaa eesmärk on säilitada pingeid ja konflikte, sest nii püsib ka nafta hind kõrgel. Venemaa majandus langeb kohe kokku, kui nafta hind langeb.

Venemaa on alati kasutanud oma vaenlaste vastu enne reaalsete lahingute alustamist agressiivse verbaalse sõja meetodeid, tuletagem kasvõi meelde Pravda kirjutisi enne Talvesõja alustamist Soomega 1939. Praegused absurdsed süüdistused Eesti aadressil on ületanud aga kõik endised piirid. Mida soovib Putin nende tuulest-tõmmatud süüdistustega saavutada, kas Euroopa Liidu lõhenemist või kodusõja puhkemist Eestis?

Aprillirahutuste esialgne eesmärk oli pronkssõduri ettekäändel ühendada Eestis nii palju venelasi kui vähegi võimalik. Plaan oli, et muulased hakkaksid taotlema kohalikku autonoomiat Moldova ja Gruusia separatistlike liikumiste eeskujul. Sooviti lihtsalt nõrgestada Eesti valitsust ja näidata, et ta ei ole usaldatav. Õnneks need katsed ei läinud läbi, sest peaakt kavandati 9. maiks, aga nad puhkesid varem. Nii et see tuli väga hästi välja. Aga muidugi on Venemaa poliitika üldine eesmärk Euroopa Liidu lõhestamine. Putin püüab sõlmida mõnede riikidega erisuhteid, kes siis sõltuksid Venemaa gaasist ja naftast. Samuti püüab ta luua tagatised selleks, et Euroopa Liit ega NATO enam ei laieneks Venemaa suunas. Need on tema põhieesmärgid. Ja võiks öelda, et teise eesmärgi osas on Venemaa suhteliselt edukas olnud. On vaja ainult tõmmata mõned suurriigid enda poole ja siduda nad ühiste majandushuvidega. Selge näide on praegu Saksamaa, Holland ja mingil määral isegi Prantsusmaa, kes on sidumas ennast Kremliga nafta- ja gaasijuhtmete najal. Kuid nad on ka ostnud ära Ungari valitsuse; Venemaa on tungimas Itaaliasse ja Põhja-Aafrikasse. Kas sellisest ettevõtmistest võib areneda pikaajaline tugev poliitika? Kahtlen selles, sest Venemaal ei jätku ressursse. Muidugi on Moskva esimene ülesanne lihtsalt Euroopat lõhestada. Eesti näide tõestas, et see plaan kukkus läbi.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus