Põgenikepoliitika suure poliitika mänguruumis
Kultuur 22 Sep 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Carl Göran Andræ. Rootsi ja suur põgenemine Eestist 1943—1944. Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman. Olion, Tallinn, 2005.

Halifaxis asub Kanada immigratsioonimuuseum, Pier 21. Selle külastamine annab vaid pilgukese katsumustele, mida vabaduse ning isikliku julgeoleku huvides on inimesed läbi elanud. Muuseum jätab sügava emotsionaalse mulje, eriti eestlasele. Nimelt Pier 21 pühendab eestlastele nii eksponaatide kaudu kui ka giidi poolt juhendatud tuuri ajal oluliselt tähelepanu. Märksõna on „Walnut“ — laev, mille peamiselt eestlased koos teiste baltlastega Rootsis ostsid ja Kanadasse sõitsid, muutis Kanada immigratsioonipoliitikat. Esmakordselt pidi riik tunnistama sõjapõgeniku ehk pagulase staatust. Kui varem saadeti paberiteta reisijad tagasi laeva kulul, siis „Walnuti“ rahvaga seda ei saadud teha — nad olid laeva omanikud. Ning neil puudusid paberid, sest Nõukogude Liidu okupatsiooni järgselt puudus neil ka riik. Veel viimase olulise tegurina — „Walnut“ võttis oma ohtliku ja ülekoormatud teekonna ette, kuna Rootsis elamine ei olnud enam kindel: pardalolijaid ähvardas okupeeritud kodumaale tagasi saatmise oht, vastu tahtmist.

September — kui mõtleme 1944. aastale, okupatsiooni algusele ja selle eest kodumaalt põgenemisele, on emotsiooniderikas ning sissevaatlev kuu. Paljud pagulusajaloo algaastate sündmused ning mälestused tulevad selle emotsiooni loori tagant paraku vaid viivuks septembris esile. Ning kuigi mälestuskirjanduse vallas on ohtralt kirja pandud toonaseid kogemusi, võiks maailma meedial olla rohkem tähelepanu balti rahvaste septembrikuistel katsumustel. On ju ka september kuu, millal holokausti meenutused tulevad taas ajakirjanduses esile.

Eriti tuleb tervitada uurimuslikke töid teistes keeltes — nii avaneb laiemale arusaamisele teadmine, mis juhtus Läänemere ruumis sõja lõpu ja sellele järgnevatel aastatel. Tõlge eesti keelde ainult lisab sellele arusaamisele, noorematele põlvkondadele antakse nii ka vanavanemate, vanemate mälestustele lisaks teadmisi, kuidas mujal seda ajastut nähti.

Carl Göran Andræ on kirjutanud väga paeluva raamatu sellest ajast. Vladimir Beekmani tõlge omakorda võimaldab meil nüüd rootsipoolsest vaatevinklist ajastule läheneda. Põhinedes arhiivmaterjalil, kaasa arvatud senini salastatud aktidel, vaatleb autor Rootsi administratsiooni „proovile panekut“ ja sellele järgnevat poliitikat, pärast seda, kui Nõukogude Liit andis mõista, et kõik baltlastest põgenikud olid hoopis „nõukogude kodanikud“, keda tuleb kohe tagasi saata. Kui arvestada, et Teise maailmasõja lõpus ainuüksi Eestist jõudis Rootsi üle 30.000 inimese, enamus neist ülekoormatud purjekate või väikeste kaluripaatidega. On arvestatud, et vähemalt 2000 inimest uppus põgenemise käigus. Eestirootslased aga said Rootsi ametivõimude poolt abi.

Andræl oli ja on isiklik huvi põgenemisest kirjutada. 14. septembril 1944 jõudis Landsorti majaka juurde põgenikepaat 36 eesti põgenikuga, nende hulgas üks 10-aastane tüdruk, kellest hiljem sai autori abikaasa. Autori huvi Eestist põgenemise vastu viis arhiivides uurimisteni ja raamatuni. Mitte ainult ei ole luubi all maailmaajaloolise tähtsusega sündmused, vaid ka üksikud inimesed. Eriti väiksed lapsed, kes osutuvad äkiliselt kistuks suure ja jõhkra sõjamasina rataste vahele.

Eestlaste suur ja dramaatiline põgenemislugu nõudis Rootsi valitsuse alul diskreetset astumist suurele rahvusvahelisele areenile. Mitte ainult ei pannud vajadus põgenikke toita, hooldada ja majutada administratsioonile tohutu koormuse, vaid nende olemasolu pani kogu riikliku poliitika proovile. Sõjas neutraalsust hoida katsunud riigil oli tarvis kasutada äärmiselt peent strateegiat. Ent kui pärast sõda 1946. a. jaanuaris saadeti N. Liitu tagasi 2700 Saksa mundrit kandnud põgenikku, neist 146 baltlast, kelle hulgas oli 7 eestlast, tekitas see Rootsis tohutu protesti baltlaste väljaandmise vastu. Kuid Nõukogude diplomaadid tõlgendasid seda omakorda kui Rootsi valitsuse osavat järeleandmist — et mitte ei peaks järgmiseks tsiviilpõgenikke tagasi saatma. Repatrieerimine või „Fashistide import“ oli, kuidas punased mustvalgena tõlgendasid seda küsimust.

Andræ on raamatu põhjalikult varustanud fotomaterjaliga ning isikunimede registriga. Kirjandus ning allikad, millel teos põhineb, lubavad omakorda huvitunule edasi lugemist. Kahtlemata on saavutatud siin autori eesmärk valgustada keerulist ajastut Rootsi välispoliitika ajaloos. Veel tähtsam aga eestlase vaatevinklist on see, et raamat peaks äratama noorema põlvkonna seas huvi.

Nagu Pier 21 muuseum kinnitab, on küsimus, kuidas peaks integreerima võõraste sisserändu moraalselt ning inimõigusi austavalt, täna ikka aktuaalne. Andræ raamatu suureks panuseks on vaatlus, kuidas Rootsi üritas sõja lõpus põgenike ja pagulaste õigusi säilitada, kuidas suure poliitika mänguruumis suudeti osavalt lahendada kriis.

Teadagi, „Walnutil“ saabunutel — ja teistel pagulastel, kes Kanadas vabaduse ja turvalise kodu leidsid — oli põhjus homse ees hirmu tunda. Ning nagu Andræ raamat seletab, võimatu on vabaneda kahtlusest, et „Walnuti“ taolised väljaränded olid Rootsi valitsusele mugav viis vabanemaks osaliselt põgenikest, kelle väljaandmist sõjakuritegudes kahtlustatuna võisid suurriigid tahta. Kuid kuna enamus Eestist põgenenuid jäi paigale Rootsi, siis on ka põhjust uskuda, et väljaandmise oht Nõukogude Liidule, kuigi reaalne, ei kujunenud aktuaalseks tänu valitsuse "tüüpiliselt rootslaslikule" ja diskreetselt osavale välispoliitikale.

Teos on saadaval Toronto Eesti Maja Estore müügiletist, ja peaks huvi pakkuma igale eesti soost lugejale.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus