Ilutuli valgustas ja soojendas (1)
Eestlased Kanadas 19 May 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Varasest koolipoisieast meenub ilusaim rituaal, mis alateadvusse püsima jäänud ja mille mõni värske päevasündmus aeg-ajalt esile kergitab. See pärineb noorkotkaste pidulikult koonduselt. Pisike haukapoeg süütab laual küünla, lausudes: „Tuli valgustab.“ Teine süütab teise küünla, sõnades: „Tuli soojendab.“ — „Valitsegu valgus ja soojus meie keskel!“ ütleb kotkajuht ja kuulutab koonduse avatuks. Sellise rahvusliku süstiga saatsid minuaegsed noortejuhid oma kasvandikke ellu. Kuigi oled kaua noorsootööst eemal olnud, on selle eod hinge jäänud.

Läinudreedene õhtu (12. mail) Tartu College'i saalis Ilutule lugemisteatriga ei olnud kaugeltki nii rõhutatult rahvuslik. Ei olnud õieti üldse serveeritud rahvuslikuna, kuid kutsus esile samad assotsiatsioonid. Urve Karuksi koostatud luulekava oli pühendatud kevadele ja emale. Kevadised ilmad soojendavad ihu ja mõte emale ühenduses läheneva emadepäevaga soojendab hinge. Mõlemaga kaasub valgus, kas otseses või ülekantud tähenduses.

Lavastus oli Aarne H. Vahtralt, keda assisteeris Helena Kirss. Etlesid Urve Karuks, Killi Mirka, Eda Oja, Ellen Valter, Leiki Veskimets, Veikko Kalep, Laas Leivat ja Raivo Männama. Muusikalist vaheldust pakkusid Tamara Norheim-Lehela — laul; Mari-Anne Rääts — klaver ja Aago Rääts — flööt. Valgustus Vaado Sarapuult, kohv ja kringel Männamade ärist. Seinu kaunistasid Ludvig Rauna maalid. Ka kunstnik ise viibis kohal.

Kava oli ulatuslik ja vaheldusrikas. Kaheksa etleja esituses 60 luuletust 33 autorilt, neile lisaks kolm võimekat muusikut. Kohalikest luuletajaist, kelledest mõned juba meie hulgast lahkunud, olid kavas Harri Asi, Salme Ekbaum, Urve Karuks, Eduard Krants, Hannes Oja, Eerik Purje ja Arved Viirlaid. Kohal viibinud kolme austati sobival hetkel lilleõiega. Ülejäänu osas oli koostaja teinud oma parima, et katta kogu avarat luuleplatood Lydia Koidulast Tõnu Õnnepaluni. Tegemist ei olnud kaugeltki mitte vaid looduslüürikaga. Kui mitmel viisil on kevad tulnud, kui erinevalt on nad poeete looma innustanud! Saime osa Enno valgetest öödest, Underi sireliõitsengust, Visnapuu Ingi-seeria armuhõõgusest ning Alveri kevadekartusest. Kuid Annus Rävälä kevad tuli Vorkutas, Eduard Krantsi kevadise vahisõduri uinutas vaenlase tääk, ja Andres Ehin mõtleb oma kevadmälestustes märtsiküüditamisele. Emale pühendatud teine osa oli lühem ja ühtlasem.

Etlejad täitsid oma osa üldiselt sujuvalt ja hästi. Lavakujundus oli minimaalne nagu tavaliselt, osalised liikusid vastavalt vajadusele ja ruumiliselt piiratud võimalustele vabalt ja enesekindlalt. Luuletekstide tõlgendamisel mõjus trupp küllaltki ühtlaselt. Tekstide esitamisel oli tunda pisut kiirustamist, mis vihjas kergekujulisele rambipalavikule. Ei olnud aga märgata häirivaid komistusi ega takerdumist. Isikuliselt hakkas silma esmakordselt esinenud Raivo Männama oma ilmeka ja omapärase esinemislaadiga. Tema liitumine trupiga on kahtlemata mehine samm tugevama kunstiküpsuse suunas. Mõned näited paremini mõjule pääsenud luuletustest, pisut huupi, püüdmata luua pingerida: Esimene ja kolmas kiri Ingile — Henrik Visnapuu (Raivo Männama), Läbi lillede — Betti Alver (Killi Mirka), Emale — Arved Viirlaid (Laas Leivat), Lapse palve paide pärast — Hando Runnel (Eda Oja), Ikka samast aknast vaadates — Urve Karuks (Ellen Valter), Ilmutus — Viivi Luik (Leiki Veskimets).

Muusikalisi vahepalu oli paigutatud kavasse parajalt ja maitsekalt. Kuulsime muusikuid mitmes kombinatsioonis: laul ja klaver, flööt ja klaver, sooloflööt ja sooloklaver. Muusika oli harukordselt nauditav. Nii Aago kui Marianne Räätsa tahaks meie üritustel sagedamini kuulda.

Kui midagi kritiseerida, siis luule esitamise moodust ses mõttes, et iga luuletuse ja autori eraldi „teadustamise“ ühe trupi liikme poolt võinuks ära jätta. Esiteks olid need juba kavalehel trükitud, teiseks oleks kogu ettekanne selleta kulgenud sujuvamalt ja mõjunud terviklikumalt. Jah, iga üksik etleja jäänuks sel juhul ilma oma personaalaplausist, kuid liiga sagedane aplodeerimine (luuletused olid kõik üsna lühikesed) muutub paratamatult tuimavõitu kohusetäitmiseks. Külalisena lõunalauas istudes nõuab hea toon perenaise kiitmist, aga kui seda teha iga suutäie järel, siis tüütab see lõpuks nii kiitja kui kiidetava. Ärgu pandagu pahaks — see võrdlus lihtsalt surus end peale. Halvustamisest olen kaugel.

Lavastaja Aarne H. Vahtra tänas küllaltki arvukat kuulajaskonda ja oma tublisid kaastöölisi. Teenitud kiituse oli aga kahtlemata pälvinud ka ta ise oma innustatud tegevusega. Võib ausalt kinnitada, et Ilutuli kasseeris sel õhtul sisse järjekordse võidu nii kunstiliselt kui publiku poolehoiu mõttes.

Hillside Café kringel ja kohv muutsid ka vaheaja nauditavaks. Ludvig Rauna maalide kunstiväärtusele ei ole ma kahjuks pädev hinnangut andma, kuid oli märgata, et neid vaadeldi huviga ja kunstniku kohalolek lisas õhtule kahtlemata elevust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus